Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-4-98 V. S. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi — RT III, 1998, 9, 94

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. jaanuaril 1998. a. 3-1-3-4-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaberi avalduse kohtuvea parandamiseks Tartu Maakohtu 19. septembri 1997. a määruses, mis oli tehtud kriminaalasja arutamisel V. S. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee ja tõlgina Lüüli Lomp. Tartu Maakohus, arutades kriminaalasja V. S. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, tegi 19. septembril 1997. a KrMK §-st 225 juhindudes määruse, millega karistas kohtualust kohtuistungi- ja samas ka avaliku korra rikkumise eest arestiga kolmeks ööpäevaks. Määruse kohaselt seisnes korrarikkumine joobnud olekus kohtuistungile ilmumises. Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaberi poolt esitatud kohtuvea parandamise avalduses taotletakse Tartu Maakohtu 19. septembril 1997. a määruse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil. Avaldaja rõhutab, et KrMK § 225 lg 6 kohaselt võib aresti määrata üksnes isikule, kes kohtuniku korraldusele vaatamata ei lahku kohtusaalist või kes püüab kohtu loata taas siseneda kohtuistungisaali ja sel viisil takistab kohtuistungi jätkamist. Määruse tekstist aga ei nähtu, et V. S. ei oleks allunud kohtu vastavatele korraldustele. Kuna kohtuistung lõppes aresti määramisega, siis ei olnud karistamise eesmärgiks kohtuistungi jätkamise tagamine. Avalduses tunnistatakse, et AKKS § 68 lg-s 1 ei nähta otseselt ette käsitletava kohtumääruse vaidlustamist, kuid tuginedes AKKS § 68 lg-te 1 ja 2 võrdlusele ning pidades silmas, et tegemist oli põhiõiguse -- liikumisvabaduse piiramisega, loeb avaldaja kohtuvigade parandamise avalduse esitamist põhjendatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles toetati avalduses sisalduvat taotlust, leidis: Kohtuvigade parandamise avalduses märgitakse põhjendatult, et kohtualust KrMK § 225 alusel arestiga karistades ja seeläbi kohtualuse vabadust piirates on kohtunik toiminud seadusevastaselt. Õiguserikkumine seisneb esiteks selles, et lõikelise jaotusega paragrahvile tuleb viidata lõikelise täpsusega. Seega oleks ka 19. septembril 1997. määruses pidanud viide KrMK §-le 225 olema tehtud lõikelise täpsusega. Teiseks seisneb käsitletaval juhul õiguserikkumine selles, et KrMK §-s 225 ei nähta ette määruses kirjeldatud rikkumise eest kohtualuse karistamist arestiga. Mistahes karistuse mõistmisel, eriti aga vabadust piirava karistuse mõistmisel on aga igasugune seaduse ja õiguse analoogia välistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et AKKS § 771 lg 1 mõtte kohaselt on kohtuvigade parandamise korras üldreeglina lisaks kohtuotsustele vaidlustatavad vaid kriminaalasja lõpplahendust vormistavad kohtumäärused -- s.o kriminaalasja lõpetamise määrused. Käsitletavat kohtuvigade parandamise avaldust peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks erandlikult menetleda vaid põhjusel, et ebaseadusliku kohtumäärusega rikuti isiku ühte põhiõigust -- õigust vabadusele. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes Põhiseaduse §-le 11, AKKS § 39 lg-le 4; § 63 p-le 2; § 64 p-le 2; § 65 lg-le 3 ning §-le 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. septembril 1997. a määrus, millega karistati V. S. kohtuistungi korra rikkumise eest arestiga kolmeks ööpäevaks. 2. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Riigikohtu otsus jõustub 27. jaanuaril 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea KALM Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER