Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-18-98 I. M. süüdistusasjas KrK § 143 lg. 2 p. 2 ning § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi — RT III, 1998, 8, 74

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. jaanuaril 1998. a. 3-1-1-18-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. M. süüdistuses KrK § 143 lg. 2 p. 2 ning § 142 lg. 2. p-de 3 ja 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu I. M. kaitsja vandeadvokaat Epp Tombak ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Põlva Maakohtu 25. septembri 1997. a. otsusega mõisteti I. M. KrK § 143 lg. 2 p. 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu, KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi tunnistati ta süüdi ja karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks kinnises vanglas. KrK § 143 lg. 2 p. 2 järgi oli I. M. esitatud süüdistus selles, et ta 17. veebruaril 1997. a. Tartus, olles KrK § 143 lg. 2 p.-s 2 tähendatud isik, omandas A. R. kasu saamise eesmärgil GSM kaardi maksumusega 236 krooni ning A. R. ja R. Eesti AS-i vahelise GSM 256 liitumislepingu koopia pettuse teel, mis seisnes selles, et lubas võtta A. R. AS-i F. kommertsdirektoriks, kui viimane muretseb endale mobiiltelefoni. Peale seda, kui A. R. oli sõlminud R. Eesti AS-ga liitumislepingu ja saanud GSM kaardi, võttis I. M. need endale ettekäändel, et esitab need aktsiaseltsi juhtkonnale. Ajavahemikul 2.--8. märts ja 11.--16. aprill 1997. a. kasutas ta nimetatud GSM kaarti, võttes selle abil tasuta telefonikõnesid ja tekitades A. R. kokku 1598,55 krooni suuruse kahju. KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi oli I. M. esitatud süüdistus selles, et tema 11. aprillil 1997. a. kella 14.30 ja 15.00 vahel Põlvas X t. 69a AS-i E, territooriumil koos kahe seni kindlaks tegemata isikuga ning olles KrK § 142 lg. 2 p.-s 4 tähendatud isik, nõudis, et K. K. maksaks hiljemalt 21. aprilliks 1997. a. 5000 krooni, määratud päevaks mittemaksmise korral pidi K. K. talle tasuma juba 10 000 krooni, samuti ähvardas ta kannatanut peksmisega ning viimase kasutuses oleva 15 000 kroonise väärtusega sõiduauto Peugeot 305 hävitamisega. Raha väljapressimise käigus hõivas ta K. K. mobiiltelefoni Nokia 2110 väärtusega 6400 krooni koos GSM kaardiga, mille väärtus on 1200 krooni, lubades need kannatanule tagastada pärast nõutud rahasumma saamist. Apellatsioonprotestis taotles prokurör I. M. süüdimõistmist ka kelmusena kvalifitseeritud teos. Prokurör leidis, et A. R. välja antud GSM kaardi enda valdusse saamiseks lõi I. M. väärkujutluse üleandmist mõjutavatest faktidest ja seoses sellega pani toime KrK § 143 lg. 2 p. 2 järgi kvalifitseeritava kelmuse. Vastavalt süüdistuse suurenenud mahule taotles prokurör süüdlasele kestvamat vabadusekaotust. Kohtualune I. M. taotles esitatud kassatsioonkaebuses end talle esitatud süüdistuses õigeks mõista täies ulatuses. Tema kaebuse kohaselt on tegemist uurija poolt tema vastu fabritseeritud süüdistusega. Teda süüstavad tõendid on vastuolulised ja esitatud pahatahtlikel kaalutlustel inimeste poolt, kes on tema karistamisest muudel ajenditel huvitatud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 6. novembri 1997. a. otsuses seisukohale, et kohtualune tuleb ka kelmusena käsitletud kuriteos süüdi mõista. A. R. pakkus ta tööd aktsiaseltsis, mida tegelikult ei olnud olemas. Kui petetu oli muretsenud mobiiltelefoni ja sõlminud liitumislepingu ning saanud GSM kaardi, võttis kohtualune need enda kätte, kuna need tuli kohtualuse ütluste järgi registreerida uues töökohas, mida tegelikult ei eksisteerinud. Peale seda kohtualune neid ei tagastanud, sai pettuse teel enda valdusse kannatanule kuulunud vara ja hakkas seda kasutama enda varana. Samuti luges apellatsioonikohus põhjendatuks I. M. süüdimõistmise K. K. suhtes toimepandud väljapressimises ning luges maakohtu otsust selles osas küllaldaselt motiveerituks. Apellatsioonikohus mõistis I. M. süüdi KrK § 143 lg. 2 p. 2 järgi ja karistas teda vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi mõisteti talle karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust ning KrK § 40 lg. 1 alusel lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaks aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sellest loeti kantuks talle maakohtu otsusega mõistetud kuuekuune vabadusekaotus, mille kandmisest oli I. M. apellatsioonikohtu istungiks vabanenud. I. M. mõistetud kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Piiramatu kassatsiooni õigust kasutades esitas kassatsioonkaebuse I. M. kaitsja vandeadvokaat Epp Tombak. Kassaator leiab, et apellatsioonikohus karmistas ta kaitsealuse tegevusele antud õiguslikke hinnanguid ebaselgetel alustel ja viitamata konkreetsetele tõenditele. I. M. omakasuline eesmärk on pettuse sisuna küllaldaselt tõendamata, kannatanule tekitatud varaline kahju on konkretiseerimata. Kassaatori arvates tulnuks ka karistuse karmistamist selgemalt põhistada, kuna täiendavaid vastutust raskendavaid asjaolusid ei esitatud, pigem oli lisandunud süüdimõistetu isiksuse positiivset arengut ilmestavaid andmeid. Kassatsioonkaebuses osutatakse asjaolule, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei mõtestanud õigesti AKKS § 22 lg. 3 p. 2 sisu ja ei võimaldanud kohtualusel piisavalt tutvuda kassatsioonprotestiga, mis oli koostatud talle arusaamatus eesti keeles. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist, ning prokuröri, kes vaidles kassatsioonkaebuses esitatud väidetele vastu, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 1997. a. otsuse järeldused on kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõendite analüüsiga, milles on lähtutud KrMK §-s 50 sätestatud alustest. Sisukohane on ka I. M. käitumise kuriteolise olemuse analüüs, milles kelmuse koosseis loetakse hõlmavaks nii pettuse teel saadava vara, varalise õiguse kui ka muu varalise kasu suhtes. Karistatust omava isikuna uute kuritegude toimepaneku ja nendesse tegudesse kriitikavaba suhtumisega on kohtualune ise mõjutanud karistustähtaegade valikut. Kassatsioonkaebuses esitatud ja kassatsioonikohtu istungil rõhutatud kaitsja väide, et apellatsioonikohus rikkus AKKS § 22 lg. 3 p. 2 nõudeid ja ei võimaldanud I. M. vajalikul määral tutvuda apellatsioonprotestiga, ei ole kooskõlas kohtuistungi protokollis kajastuvaga. Kui kohtualune või tema kaitsja oleks pidanud apellatsioonprotestiga täiendavaks tutvumiseks tehtud vaheaega ebapiisavaks, tulnuks see seisukoht vastavasisulise taotlusega kohtule teatavaks teha. Vastava taotluse puudumine ei võimalda järeldada, et kohtuistung jätkus kohtualuse nõusolekuta ja et kohtualune ja kaitsja vajanuks positsiooni kujundamiseks pikemat vaheaega. Väidetav istungi jätkamiseks kohtualuse nõusoleku puudumine ei saa olla asjas olevatele menetlusdokumentidele tuginedes käsitletav sellise menetlusseaduse rikkumisena, mille tõttu tuleks ringkonnakohtu otsus tühistada. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. novembri 1997. a. otsus I. M. süüdistusasjas muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 27. jaanuaril 1998. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP