Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-9-98 Tatjana Timina hagis Salva Kindlustuse AS-i vastu 28 000 krooni saamiseks — RT III, 7, 68

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. veebruaril 1998. a. 3-2-1-9-98 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, Salva Kindlustus AS-i esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 26. jaanuaril 1998. a. Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 1997. a. otsuse Tatjana Timina hagis Salva Kindlustuse AS-i vastu 28 000 krooni saamiseks. 22. mail 1995. a. toimus Tallinnas Veerenni--Õilme tänava ristmikul liiklusavarii, kus Tatjana Timinale kuuluvale sõiduautole Audi100, riiklik registrimärk 010 AGH, mida juhtis Aleksander Timin, sõitis tagant otsa Vjatðeslav Mjakuðtðenkole kuuluv sõiduauto Volkswagen Jetta, riiklik registrimärk 920 MAK. Liiklusõnnetuse toimumise hetkeks oli Volkswagen Jetta väljunud selle omaniku tahte vastaselt tema kontrolli alt ning liiklusõnnetuse põhjustanud isik on kindlaks tegemata. Tatjana Timina esitas hagi Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu 28 000 krooni saamiseks talle liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelmenetluse käigus taotles hageja kostja asendamist Salva Kindlustuse AS-ga. Kohus asendas kostja 15. novembri 1996. a. määrusega. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja esindaja vastuväidete kohaselt ei ole Vjatðeslav Mjakuðtðenko liikluskahju tekitanud. Seega ei ole isikul, keda kostja kindlustas, tekkinud tsiviilvastutust ning kostjal kohustust hüvitada liikluskahju. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt. Otsuse põhjenduste kohaselt Salva Kindlustuse AS-i välja antud liikluskindlustuse poliisiga nr. S 01500597 T on tõendatud, et V. Mjakuðtðenkole kuuluv sõiduk Volkswagen Jetta oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kostja juures kindlustatud. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 1 mõtte kohaselt ja ka käesoleval ajal kehtiva liikluskindlustuse seaduse mõtte kohaselt on liikluskindlustus seatud sundkindlustusena selleks, et tagada liiklusõnnetuses kannatanu kahjude hüvitamine. Tallinna Ringkonnakohus jättis muutmata linnakohtu otsuse. Liikluskindlustuse seaduse § 6 kohaselt on liikluskindlustusleping kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel kirjalikult sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama kannatanule liikluskahju. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et sundkindlustuse eesmärgiks on võimalikult kiire ja täielik kahju hüvitamine. Liiklusõnnetuse ajal 1995. a kehtinud LKS § 12 lg. 3 ja § 27 lg. 6 kohaselt pidi ELKF hüvitama kindlaks tegemata jäänud sõidukiga või kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju. Käesolevas vaidluses oli sõiduk kindlustatud ning avarii põhjustanud sõiduk oli teada. Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Tallinna Ringkonnakohus juhindus 27. aprillil 1995. a. vastu võetud liikluskindlustuse seadusest, mis õnnetuse ajal veel ei kehtinud. Liikluskindlustus on kindlustusandjaga lepingu sõlminud isiku tsiviilvastutuskindlustus, mille kohaselt kindlustusvõtja kui suurema ohu allika valdaja kindlustab oma tsiviilvastutuse. Kuna LKS § 1 näeb ette tsiviilvastutuse kindlustuse, on LKS alusel kindlustushüvitise väljamaksmise üheks kohustuslikuks eelduseks asjaolu, et kindlustusvõtjal on tekkinud tsiviilvastutus. Liiklusõnnetuse ajal olid tsiviilvastutuse tekkimise üldised alused sätestatud TsK §-ga 458. Ebaseaduslik valdaja ei ole kindlustusvõtja ega ka kindlustuslepingust tuleneva õigussuhte subjekt. Kindlustusvõtja tegevuse või tegevusetuse tulemusena ei tekkinud liikluskahju. Tallinna Ringkonnakohus rikkus TsKS § 232 lg.-s 4 sätestatud kohustust märkida otsuse põhjendavas osas tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuse põhjenduste juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses on õigesti juhitud tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata 22. mail 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS), mis võeti vastu 4. juunil 1992. a. ja jõustus 1. juulil 1993. a. Uus liikluskindlustuse seadus võeti vastu 27. aprillil 1995. a., avaldati Riigi Teatajas 22. mail 1995. a. ning jõustati 1. juulil 1995. a. See seadus ei kehtinud liiklusõnnetuse ajal. Ringkonnakohus ei põhjenda, miks ta kohtuotsuses kohaldas erinevalt esimese astme kohtust 27. aprillil 1995. a. vastu võetud liikluskindlustuse seadust. Kassatsioonkaebus on põhjendatud 22. mail 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seaduse §-dega 1 ja 6, mille kohaselt liikluskindlustus on vastutuse kindlustus ja kindlustusvõtja on sõiduki omanik või seaduslik valdaja. Kohustusliku liikluskindlustusega kindlustatakse LKS mõtte kohaselt mitte sõidukit vaid sõiduki omaniku või sõiduki seadusliku valdaja tsiviilvastutust. Sõiduki valdaja oli kooskõlas TsK §-ga 458 isik, kes tegelikult juhtis sõidukit. Kohus tuvastas, et liiklusõnnetuse toimumise ajal oli V. Mjakuðtðenkole kuuluv sõiduk omaniku tahte vastaselt väljunud tema valdusest. Järelikult juhtis sõidukit isik, kes ei olnud ei sõiduki omanik ega seaduslik valdaja. Juhindudes TsKS § 346 p.-st 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 1997. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Advokaadibüroole Glikman & Glikman tagastada 24. oktoobril 1997. a. makstud kautsjon 280 (kakssada kaheksakümmend) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed A. KULL L. LAARMAA