Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-1-98 T. L. süüdistusasjas KrK § 105 järgi — RT III, 1998, 6, 52

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. jaanuaril 1998. a. 3-1-1-1-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. L. süüdistuses KrK § 105 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli T. L. antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 16. juunil 1995. a. kella 9 paiku miinilaeva «S.» manööverohvitserina veendumata toimingu ohutuses, lülitas sisse radari, mille pöörlev antenn tabas mastis töötanud ajateenijat madrus-motoristi D. Z., kes löögi tagajärjel kukkus 10,5 m kõrguselt mastilt ja saadud vigastuste tõttu suri samal päeval kell 10.35 haiglas. KrK § 105 järgi esitatud süüdistuses mõisteti ta Tallinna Linnakohtu 15. mai 1997. a. otsusega õigeks. Sama kohtuotsusega mõisteti õigeks ka miinilaeva «S.» komandörina töötanud E. H., kes oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 256 järgi. Kohtualuse T. L. õigeksmõistmist motiveeris linnakohus sellega, et T. L. ei teadnud D. Z. töötamisest mastis, kuna tööd juhatanud vanemmehhaanik T. A. ei informeerinud sellest T. L. ning ei olnud paigaldatud radari sisselülitamist keelavat hoiatussilti. T. L. isiklikult ei näinud ega saanud näha mastis töötanud madrust. Merepraktika kohaselt pidanuks radari sisselülitamist keelava hoiatuse edastama töid juhtinud laevaohvitser. E. H. õigeksmõistmise aluseks oli nende laevajuhtimiseeskirjade puudumine, mille olemasolu kriminaalseadus eeldab. Õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustasid apellatsioonikorras kannatanud N. Z. ja L. Z., kes taotlesid mõlema kohtualuse süüditunnistamist. Apellandid leidsid, et laeva komandör E. H., manöövriohvitser T. L. ja vanemmehhaanik T. A. eirasid seadustes ja määrustikes sätestatud ohutusnõudeid ning peavad kandma vastutust õnnetusjuhtumi eest. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a. otsuses asuti seisukohale, et Tallinna Linnakohtu järeldus E. H. käitumises kuriteokoosseisu puudumise kohta on kooskõlas asjas kogutud ja kontrollitud tõenditega. Kohus konstateeris, et olukorras, kus isegi Eesti Mereväe määrustik kehtestati hiljem, kui oli toimunud traagiline sündmus - alates 7. juulist 1995, valitses Eesti Mereväe laevadel tööülesannete ja ohutustehnika eeskirjade korraldamatus, mida ei ole võimalik süüks arvata sõjalaeva komandörile. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud Tallinna Linnakohtu järeldusega, et T. L. ei pidanud ette nägema ega võinud ette näha radari töösselülitamisel mastis kellegi töötamise võimalust, sest D. Z. töötamisest ei teavitanud teda T. A. ja radari lülitamist keelavat hoiatussilti ei olnud välja pandud. Kohtukolleegium tuletas T. L. enda ütluste toel, et tema täitis 16. juunil 1995. a. radarite teenindamise ülesandeid ja et ta oli teadlik, et enne radari töösselülitamist oli tal kohustus kontrollida, kas radariantenni tööpiirkonnas ei ole antenni liikumiseks takistusi. Kolleegium järeldas just T. L. enda korduvatest ütlustest, et laeval valitses 16. juuni 1995. a. hommikul selline situatsioon, mis tingis vajaduse eriliseks tähelepanuks ja valvsuseks radari lülitamisel. Laeva väljasõiduks ettevalmistamisel oli vaja teha õnnetusjuhtumiga seotuks osutunud töid, milles T. L. oli teadlik. T. L. pidaski seetõttu vajalikuks kontrollida radariantenni töötsooni, ta tegi seda pealiskaudselt enne väikese antenni lülitamist, kuid jättis selle tegemata suure radari töösselülitamise eel. Sellest tema hooletusest õnnetus tekkiski. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seda järeldust kinnitab tõendite analüüs, millest tuleneb, et D. Z. surma põhjustas T. L. ettevaatamatu käitumine. Kontrollimata suure radari antenni tööpiirkonda vahetult enne radari töösselülitamist ei näinud ta küll ette, et tema tegu võib põhjustada tagajärje, mille saabumisega loetakse kriminaalseaduse järgi tegu lõpule viiduks, kuid ta võis ja pidi ette nägema radari kontrollimatu lülitamise võimalikke tagajärgi. Seega on apellatsioonikohus olnud seisukohal, et T. L. on ettevaatamatuse tõttu hooletuse vormis põhjustanud D. Z. surma ja pannud toime KrK § 105 järgi kvalifitseeritava kuriteo. T. L. positiivseid isikuomadusi ja teo toimepanekut soodustanud asjaolusid arvestades on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium mõistnud talle karistuseks KrK § 105 järgi kaks aastat vabadusekaotust, kuid vabastanud ta KrK § 47 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest 2-aastase katseajaga. Apellatsioonikohtu seisukohad on piiramatu kassatsiooni õigust kasutades vaidlustanud T. L. kaitsja advokaat Maire Arm. Oma kassatsioonkaebuses ta rõhutab, et ringkonnakohus on ebapiisavalt põhistanud õigeksmõistva kohtuotsuse kummutamisel käsitletud seisukohti. Kassaatori arvates on tõendite pinnalise hindamise tõttu säilinud kummutamata vastuolud. T. L. kohustused on tuletatud meelevaldselt, nende täitmise võimalused on vaieldavad. Laeva ehitust ja kehtinud ohutustehnika põhimõtteid arvestades oli T. L. raske kanda vastutust tekkinud tagajärje eest ja õigeksmõistvas kohtuotsuses oli see piisavalt tõendatud. Ohutustehnika eeskirjad olid laevas nõuetekohaselt kehtestamata, kuid neist praktikas juhinduti, oma võimaluste piires täitis neid ka T. L. Kohustused jättis aga täitmata juhtiv laevaohvitser T. A., kelle tegevusetusel oli oluline tähendus. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a. otsuse tühistamist ja T. L. õigeksmõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles ta ei toetanud kassatsioonkaebust, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a. otsuses on analüüsitud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kohus on neid hinnanud vastavalt KrMK § 50 lg.-le 1 kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus on rõhutatult põhjalikumalt käsitlenud tõendite hindamise neid aspekte, kus seisukohad võrreldes linnakohtu otsusega lahknevad. T. L. kriminaalõigusliku süü olemus on tõenditele tuginedes avatud. T. L. ettevaatamatuses seisnev süü tuleneb muuhulgas ka ta enda selgitustest ning on põhjuslikus seoses tekkinud tagajärjega. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu otsuses kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust faktilistele asjaoludele ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri 1997. a. otsus T. L. süüdistuses KrK § 105 järgi jätta muutmata. 2. Süüdimõistetu kaitsja advokaat Maire Armi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 6. jaanuaril 1998. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP