Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-1-98 S. S. süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi — RT III, 1998, 6, 51

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. jaanuaril 1998. a. 3-1-3-1-98 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja S. S. süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu S. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. S. S. tunnistati Ida-Viru Maakohtu 10. juuni 1997. a. otsusega süüdi KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega kuueks kuuks. KrK § 41 ja § 47 lg. 5 alusel liideti sellele karistusele osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu 22. aprilli 1996. a. otsusega mõistetud karistus -- kolm aastat vabadusekaotust ning mõisteti lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 4. aprill 1997. a. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka V. L., keda karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. S. S. apellatsioonkaebust ei esitanud. V. L. apellatsioonkaebuse alusel tühistati Viru Ringkonnakohtu kriminaalkollegiumi 3. septembri 1997. a. otsusega Ida-Viru Maakohtu 10. juuni 1997. a. otsus V. L.le mõistetud karistuse osas. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Riigiprokuratuuri prokuröri Helen Hiiemäe poolt esitatud kohtuvea parandamise avalduses taotletakse Ida-Viru Maakohtu 10. juuni 1997. a. otsuse tühistamist S. S.le mõistetud karistuse osas. Avalduses rõhutatakse, et pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist toimepandud uus kuritegu ei või kergendada süüdimõistetu olukorda. Seega ei oleks prokuröri arvates Ida-Viru Maakohtu 10. juuni 1997. a. otsusega S. S.le mõistetud lõplik karistus tohtinud olla väiksem kui Kohtla-Järve Linnakohtu 22. aprilli 1996. a. otsusega talle mõsistetud ja tema poolt ärakandmata karistus. Kooskõlas eelöelduga leiab avaldaja, et S. S.le mõistetav karistus peab olema raskem kui kolm aastat vabadusekaotust. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör avalduses sisalduvat taotlust. Kaitsja palus jätta avalduse rahuldamata, rõhutades järgmist. Tulenevalt KrK § 47 lg.-s 5 sätestatust toimub juhtudel, mil süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse tähtajalise vabadusekaotusega, lõpliku karistuse mõistmine vastavalt KrK §-s 41 sätestatule. Kriminaalkoodeksi selle paragrahvi kohaselt aga liidab kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Seega oli Ida-Viru Maakohtu 10. juuni 1997. a. otsus, millega liideti S. S.le mõistetud karistusele varem mõistetud karistus vaid osaliselt, kaitsja arvates igati seaduslik. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Kohtuvigade parandamise avalduses esitatud seisukoht on põhjendatud ja kooskõlas riigikohtu senise praktikaga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt 7. mail 1996. a. A. D. süüdistusasjas tehtud otsuses on rõhutatud, et juhul, mil isik, kes on KrK § 47 alusel vabadusekaotusest tingimuslikult vabastatud, paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, pööratakse mõistetud karistus täitmisele ja kohus mõistab KrK § 47 lg. 5 kohaselt lõpliku karistuse mitme kohtuotsuse järgi KrK § 41 alusel (RT III 1996, 16, 226). Kohus võib eelmise otsuse järgi mõistetud karistuse liita täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega. Seejuures ei tohi aga lõplik karistus olla ühelgi juhul väiksem karistusest, millest isik oli tingimuslikult vabastatud, sest uue kuriteo toimepanemine pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ei tohi viia süüdimõistetu olukorra kergendamisele. Kui uue kuriteo toimepanemine pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist kergendab süüdimõistetu olukorda, on see vastuolus KrK § 20 lg.-s 2 sätestatud karistuse mõistmise eesmärgiga, et karistuse kohaldamisega tuleb avaldada riiklikku hukkamõistu iga kuriteo suhtes, milles on isik süüdi tunnistatud ja karistatud. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 2, § 64 p.-le 3 ja § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 10. juuni 1997. a. otsus S. S.le mõistetud lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi selles osas Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks. 2. Avaldus kohtuvigade parandamiseks rahuldada. Kohtuotsus jõustub 6. jaanuaril 1998. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER