Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-138-97 Larissa Karamõševa hagis Oleg Pavlovi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks — RT III, 4, 40

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. detsembril 1997. a 3-2-1-138-97 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, kostja O. Pavlovi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. detsembril 1997. a. Larissa Karamõðeva kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 1997. a. otsuse Larissa Karamõðeva hagis Oleg Pavlovi vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Larissa Karamõðeva taotles Oleg Pavloviga 31. jaanuaril 1995. a. sõlmitud ehitise ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist põhjusel, et tema ei kirjutanud lepingule alla. Tartu Linnakohus jättis hagi 11. augusti 1997. a. otsusega rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus vaatas asja läbi üksnes L. Karamõðeva kaebuse põhjal ja jättis 25. septembri 1997. a. otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt nähtub 31. jaanuaril 1995. a. sõlmitud ostu-müügilepingust, et lepingu notariaalsel tõestamisel kontrollis notar poolte isikusamasust, nende teo- ja otsusevõimet ning leidis, et lepingu tekst vastab poolte vabale tahtele. Ringkonnakohus leidis, et apellandi väited, et ta ei avaldanud tahet võõrandamistehingu tegemiseks, on paljasõnalised. Väide, et notariaalselt tõestatud lepingule ei kirjutanud alla tema, on ümber lükatud ekspertiisiaktiga ning seega on alusetu ka L. Karamõðeva väide, et võõrandamistehingu sõlmis isik, kellel puudusid selleks volitused. Kassatsioonkaebuses taotles L. Karamõðeva Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 1997. a. otsuse tühistamist ja asja ringkonnakohtus uuesti läbivaatamist. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt kuulub apellatsioonikohtu otsus tühistamisele olulise protsessiõigusnormide rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebuses märgitakse, et ringkonnakohtu poolt asja lahendamisel kirjalikus menetluses üksnes kaebuse põhjal rikuti oluliselt hageja põhiseadusega ning rahvusvahelise konventsiooniga tagatud õigusi ja viidatakse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 6 p. 1, mille kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele. Vastustaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning toetas seda seisukohta ka kolleegiumi istungil. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Riigikogu ratifitseeris 13. märtsi 1996. a. seadusega inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Ratifitseerimise seaduse §-s 1 märgitakse: «Vastavalt konventsiooni artiklile 64 deklareerib Eesti Vabariik, et ta ei saa, kuni vastavate muudatuste tegemist tsiviilkohtupidamise seadustikus, tagada ühe aasta jooksul, arvates käesoleva seaduse jõustumisest, konventsiooniartiklis 6 ettenähtud õigust avalikule asja arutamisele apellatsioonikohtus (ringkonnakohtus), kuna tsiviilkohtupidamise seadustiku §-des 292 ja 298 ettenähtud juhtudel võib asja lahendada kirjalikus menetluses.» Seaduse kuulutas Vabariigi President välja 22. märtsil 1996. a. ja see avaldati 1. aprillil 1996. a. Riigi Teatajas II nr. 11/12 art. 34. Seega jõustus seadus 11. aprillil 1996. a. ja ajaks, millal ringkonnakohus asja arutas TsKS § 292 kohaselt ilma sellest pooltele teatamata, oli üks aasta seaduse jõustumisest möödunud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on TsKS § 298 tõlgendamisel selle põhiseaduse §-le 24 vastavuse aspektist asunud seisukohale, et põhiseaduse § 24 rikkumisega ei ole tegemist, kui ei vaidlustata asja tõenduslikku külge vaid üksnes õiguslikku külge -- 24. oktoobri 1996. a. otsus nr. 3-2-1-117-96. Samal seisukohal on kolleegium ka TsKS § 292 rakendamise osas. Kuigi Riigikogu ei ole teinud tsiviilkohtupidamise seadustikus vajalikuks peetud muudatusi, tuleb eelmärgitud konventsiooni Eestis kohaldada, sest see on kooskõlas põhiseaduse §-ga 24. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art. 6 p. 1 kohaselt on suuline asja arutamine vajalik, kui apellatsioonkaebus puudutab asja faktilist külge. Arvestades seda, et asja lahendamisel on kohus hinnanud esimese astme kohtu lahendi tõenduslikku külge, tuleb kohtuotsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule kohtuistungil läbivaatamiseks ning sellest teatada protsessiosalistele. Juhindudes TsKS § 346 p.-st 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 1997. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Larissa Karamõðevale 30. oktoobril 1997. a. makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. ODAR Liikmed L. LAARMAA J. LUIK