Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-132-97 U. P. ja L. S. süüdistusasjas KrK § 124³ lg. 2 järgi — RT III, 1998, 4, 36

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. detsembril 1997. a. 3-1-1-132-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja U. P. ja L. S. süüdistuses KrK § 1243 lg. 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa õigeksmõistetu U. P. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. U. P. ja L. S. olid kohtu alla antud süüdistatuna KrK § 1243 lg. 2 järgi selles, et nad 10. jaanuaril 1997. a. Võrumaal Väimela vallas võtsid ebaseaduslikult vabaduse I. V-lt. Vabaduse võtmine oli ajendatud sellest, et 9. jaanuaril 1997. a. oli J. M. kasutanud vägivalda U. P. poja J. P. suhtes, kusjuures J. M-iga oli kaasas ka I. V. Võru Maakohtu 4. augusti 1997. a. otsusega mõisteti U. P. ja L. S. süüdistuses KrK § 1243 lg. 2 järgi kuriteo koosseisu puudumise tõttu õigeks. Kohus leidis, et U. P. ja L. S-i tegevuses esinevad KrK § 1243 lg.-s 2 ettenähtud kuriteo tunnused. Samas luges kohus tõendatuks, et U. P-l ja L. S-il oli alust pidada I. V-d kurjategijaks ja neil oli seetõttu ka õigus kurjategija kinnipidamiseks. Kooskõlas KrK §-s 131 sätestatuga märgitakse kohtuotsuses, et tegevus, millel on küll kuriteo tunnused, kuid mis on suunatud kurjategija kinnipidamisele, ei ole kuritegu. Võru Maakohtu 4. augusti 1997. a. otsuse vaidlustas apellatsioonprotestiga Võru prokurör Feliks Luiksaar, kes taotles U. P. ja L. S-i süüditunnistamist KrK § 1243 lg. 2 järgi. Apellatsioonikohtu istungil toetas Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee esitatud protesti osaliselt, taotledes kohtualuste süüditunnistamist KrK § 113 järgi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a. otsusega jäeti Võru Maakohtu 4. augusti 1997. a. otsus muutmata. Riigiprokuratuuri prokuröri Toivo Vee kassatsioonprotestis taotletakse Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a. otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonprotestis põhjendatakse kõigepealt apellatsioonprotesti vaid osalist toetamist ringkonnakohtu istungil ja rõhutatakse, et kuna süüdistus KrK § 113 järgi on kergem kui süüdistus KrK § 1243 lg. 2 järgi, siis oli süüdistuse muutmise taotlus prokuröri poolt igati õigustatud. Kassaator ei nõustu sellega, et ringkonnakohtu otsuses ei ole üldse käsitletud apellatsioonprotesti muudetud alust. Samuti leiab kassaator, et tulenevalt KrMK § 215 lg.-st 4 oli ringkonnakohtul käsitletava kriminaalasja menetlemisel kohustus kohaldada kohtualuste suhtes KrK 113 sätteid. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust, rõhutades, et kuigi U. P. ja L. S-i käitumine oli kvalifitseeritav kurjategija kinnipidamisena KrK § 131 mõttes, puudus neil kurjategija kinnipidamisel vajadus I. V. peksmiseks. U. P. rõhutas oma seletuses, et ei kasutanud kurjategija kinnipidamiseks liigset vägivalda ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletus, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsusega on tunnistatud tõendatuks, et U. P-l ja L. S-il oli alust pidada I. V-d kurjategijaks ja neil oli seetõttu ka õigus kurjategija kinnipidamiseks. Seda U. P. ja L. S-i õigust ei ole vaidlustanud prokurör kassatsioonprotestis ega ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil. Ekslik on kassaatori seisukoht, et U. P. ja L. S-i käitumise kvalifitseerimine kurjategija kinnipidamiseks välistab kriminaalvastutuse üksnes KrK § 1243 lg. 2 järgi, võimaldab aga nende süüditunnistamist KrK § 113 järgi. Tunnistades U. P. ja L. S-i käitumise kurjategija kinnipidamiseks, kuid pidades sellele vaatamata õigeks nende süüditunnistamist, on prokurör sisuliselt seisukohal, et U. P. ja L. S. tuleks võtta kriminaalvastutusele kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest. Sellega seoses peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et kooskõlas Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 1996. a. otsusega T. E. süüdistusasjas ei ole kriminaalkoodeksis sätestatud kuriteokoosseisu, mis näeks ette kriminaalvastutuse kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest (RT III 1997, 4, 30). Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 1 ja § 65 lg.-le 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 1997. a. otsus U. P. ja L. S-i õigeksmõistmises jätta muutmata. 2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 23. detsembril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE