Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-130-97 M. L. süüdistusasjas KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi — RT III, 1998, 4, 35

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. detsembril 1997. a. 3-1-1-130-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. L. süüdistuses KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kohtla-Järve Linnakohtu 20. juuni 1997. a. otsusega mõisteti M. L. süüdi KrK § 139 lg. 2 p.-de 2 ja 3 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Veel mõisteti M. L. süüdi KrK § 141 lg. 1 järgi, mille eest teda karistati vabadusekaotusega 3 aastaks ja 9 kuuks. KrK § 40 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 3 aastat ja 9 kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus osaliselt ning lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. M. L. mõisteti KrK § 141 lg. 1 järgi süüdi selles, et ta 28. septembril 1996. a., olles joobnud olekus, Kiviõlis X tn., tekitades S. N-ile peksmisega kerge terviserikkega kehavigastuse, röövis temalt nahkjope ja 50 krooni, põhjustades kannatanule materiaalse kahju 697 krooni. Linnakohus vähendas M. L. süüdistuse mahtu selles kuriteoepisoodis, jättes süüdistusest välja kannatanu elule ohtliku vägivalla kasutamise fakti. Esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustas kohtualune tema süüdimõistmise KrK § 141 lg. 1 järgi. M. L. taotles selle kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 195 lg. 2 järgi ning karistuse kergendamist, leides, et on mõistetud süüdi tunnistajate ning kannatanu valeütluste põhjal. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 1997. a. otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 20. juuni 1997. a. otsus M. L. süüditunnistamises KrK § 141 lg 1 järgi. Ta mõisteti süüdi KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning karistati 1 aasta ja 6-kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest 2 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb kindlaks teha, kas tarvitatav vägivald oli konkreetsel juhul ohtlik kannatanu elule ja tervisele. Samas tuleb arvesse võtta ründe intensiivsust ja ründeks kasutatavate vahendite ohtlikkust. Linnakohtu otsuse kohaselt ei olnud S. N-i suhtes rakendatud vägivald tema elule ohtlik ning teda peksti ainult kätega. Ekspertiisiaktis sisalduva eksperdi arvamuse kohaselt tekitati kannatanule ninaluu murd, näo ja kaela piirkonnas nahaalused hematoomid, mis kuuluvad kergete kehavigastuste hulka. Kannatanu oli kakluse ajal joobnud olekus ning kukkudes koos kohtualusega vastu ukseklaasi, lõhkusid selle. Tulenevalt eeltoodust leidis kriminaalkolleegium, et M. L. tegevus S. N-i suhtes tuleb kvalifitseerida KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Esitatud kassatsioonprotestis taotleb Riigiprokuratuuri prokurör Helen Hiiemäe Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi eeltoodud otsuse tühistamist M. L. süüdimõistmises KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning mõistetud karistuse osas. Prokurör on seisukohal, et ringkonnakohus, kvalifitseerides röövimise ümber avalikuks varguseks, kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Kassaator põhistab oma väidet asjaoluga, et M. L. poolt rakendatud füüsiline vägivald oli ohtlik S. N-i tervisele, kuna korduvate rusikalöökidega näkku põhjustas kannatanule eelloetletud vigastused. Kuna kehavigastused olid eksperdi arvamuse kohaselt tekitatud kõva tömbi esemega, siis on välistatud nende saamine kukkumisel vastu ukseklaasi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, milles toetati kassatsioonprotesti, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on õigesti märgitud, et avaliku varguse ja röövimise eristamisel tuleb kindlaks teha, kas vägivald oli konkreetsel juhtumil elule ja tervisele ohtlik. See on konkreetses asjas fakti küsimus. Kannatanu S. N-ile tekitati rusikatega löömise tagajärjel näo ja kaela piirkonnas nahaalused hemotoomid ja ninaluu murd. Kohtuarstliku ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt kuuluvad nimetatud kehavigastused oma raskusastmelt kergete terviserikkega kehavigastuste liiki. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et selline vägivald ei olnud ohtlik kannatanu tervisele põhjusel, et peksmine toimus ainult kätega, selleks ei kasutatud mingit eset. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuigi kriminaalseadus ei tee enam vahet kerge terviserikkega ja terviserikketa kehavigastuse vahel, on ülaltoodud kehavigastused ohtlikud kannatanu tervisele ka juhul, kui nende tekitamisel ei kasutatud mingit eset, vaid need tekitati üksnes rusikatega löömisel. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt tekitati kehavigastused kannatanule kõva tömbi esemega, mis välistab kehavigastuste tekkimise kukkumisel vastu ukseklaasi. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 2, § 64 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 1997. a. otsus osaliselt M. L. süüdimõistmises KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning talle selle eest mõistetud karistuse ja KrK §-de 40, 41 järgi mõistetud karistuse, samuti lõpliku karistuse osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub 23. detsembril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP