Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-109-97 Ü. J. süüdistusasjas KrK § 139 lg. 1 järgi — RT III, 1998, 4, 33

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. detsembril 1997. a. 3-1-1-109-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ü. J. süüdistuses KrK § 139 lg. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Põlva Maakohtu 15. juuli 1997. a. otsusega tunnistati Ü. J. süüdi KrK § 139 lg. 1 järgi selles, et ta novembris 1996. a. pani toime Põlva maakonna X valla riigimetsas 105 kasvava puu (101 kase ja 4 paju) raiega salajase varguse. Kohtuotsusega loetakse tuvastatuks, et ta rikkus metsaseaduse § 7 lg. 5 nõuet, mille kohaselt on raie riigimetsas lubatud üksnes kirjaliku raieloa olemasolul, mille väljaandmise aluseks on raiekoha eelnev ülevaatus ja raiutava puidukoguse kindlaksmääramine. Seega tekitas ta, realiseerides raiutud puidu, metsaseaduse § 25 lg. 5 ning Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1995. a. määrusega nr. 377 kinnitatud metsaõigusnormide rikkumisega tekitatud kahjude hüvitamise määradest ja korrast tulenevalt looduskeskkonnale kahju 5756 krooni ja riigile kahju 11 229 krooni. Ü. J-ile mõisteti KrK § 139 lg. 1 järgi karistuseks rahatrahv 150 päevamäära ulatuses -- 3300 krooni. Looduskeskkonnale tekitatud kahju katteks mõisteti Ü. J-ilt keskkonnafondi Põlva osafondi kasuks välja 5756 krooni ja uuele omanikule -- S. S-ile -- 9960 krooni. Apellatsioonkaebuses taotles Ü. J. karistuseks mõistetud rahatrahvi vähendamist ja S. S-ile kahjutasuna väljamõistetud summa vähendamist puidu keskmisest turuhinnast tulenevalt 3250 kroonile -- 250 krooni iga varastatud puidutihumeetri eest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata, süüdimõistetu kassatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KrK §-des 20 ja 36 sätestatud nõudeid ning ka neid asjaolusid, mida apellant pidas oluliseks rõhutada oma apellatsioonkaebuses. Kohus oli valinud kõige kergemaliigilisema karistuse rahatrahvi näol ja kohaldanud seda suhteliselt alammäära lähedaselt. Nendel asjaoludel ei pidanud ringkonnakohus õigeks kohtualusele mõistetud karistust veelgi vähendada. Tsiviilhagi rahuldamise osas ei nõustunud apellatsioonikohus maakohtu järeldusi ümber hindama omanikukahju vähendamise suunas ja asus seisukohale, et Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, mistõttu ei ole alust eristada kahju väljamõistmisel riiki ja eraomanikku. Kuna riik on metsa ebaseadusliku raiumisega tekitatud kahju suuruse arvutamiseks kehtestanud vastavad eeskirjad, millest on kohtuotsuses lähtutud, siis ei ole alust seisukohal, et eraomaniku kahju peaks riigile tekitatud kahjust väiksem olema. Tsiviilhageja seisukohast tuletatult on väljamõistetud kahjusummat niigi vähendatud. Kassatsioonkaebuses leiab Ü. J. jätkuvalt, et tema õigusvastase teo tehiolusid ei ole karistusmäära valikul piisavalt arvestatud ja taotleb karistuseks mõistetud trahvisumma vähendamist. Ta ei pea õiglaseks kannatanu S. S-i kasuks väljamõistetud omanikukahju suurust, mis tema arvates ületab mitmekordselt faktiliselt tekitatud kahju ja peab õiglaseks omanikukahju piiritlemisel lähtumist tarbepuidu keskmisest turuhinnast. Nendest seisukohtadest lähtudes taotleb ta uue otsuse tegemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes vaidles kassatsioonkaebuses esitatud taotlustele vastu, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult nõustunud Põlva Maakohtu poolt Ü. J. õigusrikkumisele antud kriminaalõigusliku hinnanguga ja süüdlase suhtes kohaldatud karistusega, milles on rõhutatult arvestatud positiivseid isikuomadusi ja enesekriitilist suhtumist toimepandusse. Karistuse edasiseks kergendamiseks õiguslik alus puudub. Kassaator ei vaidlusta tema tegevusega looduskeskkonnale tekitatud kahju väljamõistmist, mille puhul on mõlema astme kohtud lähtunud Põhiseaduse §-s 53 ja metsaseaduse § 25 lg.-s 5 sätestatud põhimõtetest. Nende põhimõtete kohaselt on mets loodusvara ja tal on omaniku jaoks olulisele kaubalis-rahalisele väärtusele lisaks ka objektiivne, omaniku seisukohast sõltumatu väärtus, mille kahjustamine tuleb hüvitada. Samas ei nõustu Ü. J. S. S-i kasuks väljamõistetud omanikukahju ulatusega ja taotleb selle põhistatumat kindlaksmääramist tingimustel, mis sisuliselt vastavad KrMK §-s 270 sätestatule. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori poolt korduvalt väljendatud seisukohaga, et omanikukahju kindlaksmääramine vaidlusaluse kriminaalasja erandlikke tehiolusid arvestades (omandiõiguse üleminek menetluse ajal riigilt eraisikule) väärib põhjalikumat tsiviilõiguslikku käsitlust, kui on seda tehtud konkreetse kriminaalasja lahendamisel. Metsaseaduse § 25 lg. 5 alusel on metsaõigusnormide rikkumisega looduskeskkonnale tekitatud kahju hüvitamise määrade ja korra kehtestamine delegeeritud Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsuse 1995. a. 21. detsembri määrus nr. 377, mis käsitleb metsaõigusnormide rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise määrade ja korra kinnitamist, ning sama aktiga kinnitatud järgnev õigusakt reguleerivad üheselt looduskeskkonnale ja delegeeritud pädevust ületades ka riigile tekitatud kahju hüvitamist (RT I 1996, 1, 3). Samal ajal sätestab metsaseaduse § 25 lg. 7 eraldi, et omanikult varastatud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest väljaviidud metsamaterjali või kahjustatud või hävitatud metsa väärtuse nõuab omanik valdajalt või süüdlaselt välja kohtu kaudu. AÕS § 8 lg.-st 1 ja § 16 lg.-st 1 tulenevalt on kasvav mets maatükiga püsivalt ühendatud tema (kinnisasja) oluline osa. AÕS § 29 lg. 1 sätestab, et asja hinnatakse hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi alusel. Asja harilik väärtus on AÕS § 29 lg. 2 kohaselt selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asja väärtuseks loetakse selle harilikku väärtust, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti (AÕS § 29 lg. 3) ja asja hindamine erilise huvi järgi võib toimuda vaid väga kitsastel tingimustel (AÕS § 29 lg. 4 kohaselt). Nende osundatud õiguslike kriteeriumide vastavust või mittevastavust tulnuks menetluse käigus põhjalikumalt kontrollida. Käesoleval juhul on see võimalik tsiviilmenetluse korras. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 3, § 64 p.-st 2, § 65 lg.-st 3 ja KrMK §-st 270, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a. otsus ja Põlva Maakohtu 15. juuli 1997. a. otsus kannatanu S. S-i kasuks Ü. J-ilt väljamõistetud kahjusumma suuruse osas, jätta tsiviilhagi täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilmenetluse korras. 2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 3. Süüdimõistetu Ü. J. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 16. detsembril 1997. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP