Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-121-97 J. J. süüdistusasjas KrK § 204 lg. 1 järgi — RT III, 1998, 1, 7

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. detsembril 1997. a. 3-1-1-121-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. J. süüdistuses KrK § 204 lg. 1 järgi. Menetlusoaslistena võtsid kohtuistungist osa J. J. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. J. J. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg. 1 järgi selles, et ta 10. märtsil 1993. a. kella 00.30 ajal, juhtides X maanteel S. S-ile kuuluvat ja riiklikku registrinumbrit XXX kandvat sõiduautot VAZ 2103 ning rikkudes liikluseeskirjade p. 74 lg. 2 ja p. 178 lg. 2 nõudeid, põhjustas vastassuunalisel sõidurajal autode kokkupõrke, mille tagajärjel tekitati teises autos sõitnud T. T-le rasked ning Th. T-le ülirasked kehavigastused. Järva Maakohtu 27. mai 1997. a. otsusega mõisteti J. J. süüdistuses KrK § 204 lg. 1 järgi õigeks põhjendusega, et tema tegevuses puudus kuriteokoosseis. T. T. tsiviilhagi 4000 krooni nõudes ja Th. T. tsiviilhagi 8891 krooni nõudes jäeti läbi vaatamata. Järva Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonprotesti Järva prokurör Kaarel Ilus ja apellatsioonkaebuse kannatanu T. T. Apellatsioonprotestis taotleti esimese astme kohtu otsuse tühistamist ja J. J. süüdimõistmist ning karistamist KrK § 204 lg. 1 järgi. Prokuröri väite kohaselt käsitas kohus tõendeid ühekülgselt ning rajas õigeksmõistva otsuse üksnes kohtualuse poolt antud ütlustele, motiveerimata teiste tõendite kõrvalejätmise. Apellatsioonkaebuses märkis T. T., et õigeksmõistev kohtuotsus rajanes vastuolulistel tõenditel ning tõendite valikuline käsitlemine on motiveerimata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a. otsusega tühistati Järva Maakohtu otsus kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. J. J. mõisteti süüdi KrK § 204 lg. 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta kaheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Kannatanute poolt esitatud tsiviilhagid rahuldati. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et kannatanute T. ja Th. T. poolt antud ütlused on täielikus vastavuses avarii tehiolude kohta kogutud muude tõenditega. Samuti puudub alus kahelda komisjonilise liiklusekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamuse objektiivsuses. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tunnistas üldtuntuks ja seega tõendamist mittevajavaks asjaolu, et kohtualuse poolt juhitud auto rehvide nõuetele mittevastavuse ja tema auto juhitamatuse vahel oli põhjuslik seos. Samas sedastas kohtukolleegium, et kohtualuse poolt liiklusõnnetuse tehiolude kohta antud ütlused on olnud vastuolulised ning need on kummutatud teiste tõenditega. Süüdimõistetu J. J. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja tema kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust (ekspertiisiakt nr. L-4/73) põhjendamatult eelistanud ainuisikulise ekspertiisi tulemina (ekspertiisiakt nr. L-3/50) koostatud eksperdiarvamusele. Kassaator on seisukohal, et kummagi ülalnimetatud eksperdiarvamuse alusel ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi, sest mõlemad eksperdiarvamused sisaldavad oletuslikke või tuletuslikke seisukohti, kuid komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamus sisaldab selliseid seisukohti suuremal arvul. Vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebuses märgitakse ka seda, et jääb selgusetuks, millest on tingitud Th. T. poolt antud ütlused, samuti polevat teada, kas Th. T-l on käesoleval ajal nõudmisi J. J. vastu. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et J. J. süü avarii põhjustamises ei ole tõendatud. Kohtus uuritud tõendite pinnalt on võimalik rääkida ainuüksi kahtlustest selles, et J. J. võib olla süüdi, kuid kõik kahtlusd tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Taotluste esitamisel on kassaator tuginenud AKKS § 37 lg.-le 1; §-dele 38 ja 40; § 63 p.-le 3 ja § 64 p.-le 4. Riigikohtu istungil esitatud seletuses jäi kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde. Ta ei pidanud õigeks, et ringkonnakohtu otsuses on komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust eelistatud ainuisikulise ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusele. Samuti pidas ta vajalikuks Th. T. täiendavat ülekuulamist põhjusel, et kuna käesolevaks ajaks on Th. T. ja T. T. abielu lõppenud, võivat Th. T. anda objektiivsemaid ütlusi liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Prokuröri seletuses taotleti ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Vandeadvokaat Matti Reinsalu on esitanud kassatsioonkaebuse AKKS §-s 40 sätestatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades ja seetõttu, kooskõlas AKKS § 40 lg.-s 1 sätestatuga, vaidlustanud seaduslikult muuhulgas ka faktiliste asjaolude tuvastatust ringkonnakohtu poolt -- seda, kas kohus on tema kasutuses olnud tõendite pinnalt saanud kindlaks määrata liiklusõnnetuse toimumise mehhanismi või mitte. Vastavalt AKKS § 40 lg.-le 3 vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium ka piiramatu kassatsiooni korras esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et kooskõlas AKKS § 65 lg.-s 4 sätestatuga, ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades. Eelöeldust tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ka piiramatu kassatsiooniõigust kasutades peab kassatsioonkaebuses või protestis olema osutatud AKKS §-le 39 ja põhjendatud, milles seisnes apellatsioonikohtu poolne õiguserikkumine kriminaalasja menetlemisel. Käsitletavas kassatsioonkebuses ei ole üldse osutatud AKKS §-le 39. Tinglikult võib kassatsiooni alusena asjakohaseks lugeda kassatori viite AKKS § 64 p.-le 4. Kuid kuna kassaator ei ole üldse põhjendanud, miks ei vasta J. J-ile mõistetud karistus -- täpsemalt öeldes tema tingimuslik karistusest vabastamine -- kuriteo raskusele ja J. J. isiksusele, siis puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil ka võimalus kassaatorile sisuliseks vastamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kehtivast kriminaalmenetluse seadusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust. Seetõttu olid kohtud õigustatud kriminaalasja menetlemisel lugema tõendeiks mõlemaid eksperdiarvamusi. Seda, miks ringkonnakohus on tõendite hindamisel kogumis muude tõenditega eelistanud komisjoniekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamust ainuisikulise ekspertiisi tulemina koostatud eksperdiarvamusele, on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a. otsuses veenvalt põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ülejäänud kassatori väited ei ole asjakohased ning et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 1997. a. otsus J. J. süüdistusasjas KrK § 204 lg. 1 järgi jätta muutmata. 2. Vandeadvokaat Matti Reinsalu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. Riigikohtu otsus jõustub 2. detsembril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE