Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-113-97 A. L. süüdistusasjas KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 ning KrK § 188 järgi — RT III, 1998, 1, 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. novembril 1997. a. 3-1-1-113-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. L. süüdistuses KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 ning KrK § 188 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L. kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohtu 27. jaanuari 1997. a. otsusega tunnistati A. L. süüdi KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4, § 143 lg. 2 p.-de 1, 11 ja 2 ning § 188 järgi. Kuritegude kogumi eest mõisteti talle KrK § 40 lg. 1 alusel lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas, kusjuures karistuse kandmise alguseks määrati 28. veebruar 1997. a. Süüdistuses KrK § 1961 lg. 2 järgi mõistis Tallinna Linnakohus A. L. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel A. K., A. O. G., J. K., A. R., J. A. ja I. V., kuid nende suhtes Riigikohus kriminaalasja kassatsiooni korras läbi ei vaata. Tallinna Linnakohtu otsusega mõisteti A. L-ilt ühtlasi välja 295 000 krooni ja solidaarselt kaaskohtualuse A. G-ga 236 000 krooni AS T kasuks. KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi tunnistati A. L. süüdi selles, et tema ajavahemikul 1. juunist kuni 30. augustini 1995. a. koos teise isikuga Narvas X tn. 13 ähvardas vägivallaga AS T direktorit I. K-d ja tema perekonda ning nõudis 3 miljonit krooni maksva kaupluse P omandiõiguse üleandmist. 18.--19. oktoobril 1995. a. ähvardas A. L. juhise kohaselt kaaskohtualune J. K. koos teise isikuga samas kohas jälle I. K. ja tema perekonda vägivallaga ning AS T vara hävitamisega ja nõudis kaupluse P omandiõiguse üleandmist või soodsalt rendile andmist, misjärel AS T sõlmiski 25. oktoobril 1995. a. lepingu AS-ga K kaupluse P rendile andmise kohta viimasele. 16. veebruaril 1996. a. ähvardas J. K. A. L. juhise kohaselt järjekordselt I. K-d vägivallaga ja nõudis taas kaupluse P omandiõiguse üleandmist. KrK § 143 lg. 2 p.-de 1, 11 ja 2 järgi tunnistati A. L. süüdi selles, et ta koos A. G. ja kolmanda isikuga 27. mail 1994. a. sai võltsitud taotluse alusel pettuse teel AS T arvelt 236 000 krooni, mis kanti AS K arvele. 18. jaanuaril 1995. a. A. L. grupis teiste isikutega sai võltsitud taotluse alusel pettuse teel AS T arvelt 55 000 krooni, mis kanti Narva HK arveldusarvele. KrK § 188 järgi tunnistati A. L. süüdi selles, et ajavahemikul 1.--10. märtsini 1995. a. Narvas P tn. 4 baaris K, teostades ebaseaduslikult oma oletatavat tulevase aktsionäri õigust AS T kasumist osasaamisele, nõudis AS T direktorilt ja aktsiaseltsi kuuluvate kaupluste juhatajatelt igakuuliselt 30 000 krooni maksmist ning sai sel teel 16. märtsist kuni 16. oktoobrini 1995. a. kokku 240 000 krooni, millega põhjustati AS-le T oluline kahju. Tallinna Linnakohtu 27. jaanuari 1997. a. otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse A. L. ja tema kaitsja A. Jaroslavski, kes taotlesid linnakohtu otsuse tühistamist ja A. L. õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 1997. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus osaliselt. KrK § 143 lg. 2 p.-de 1, 11 ja 2 järgi mõisteti A. L. õigeks. Lõplikuks karistuseks KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 ning § 188 järgi KrK § 40 lg. 1 alusel mõisteti 3 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Linnakohtu otsus tühistati ka A. L-ilt 55 000 krooni ja solidaarselt A. G-ga 236 000 krooni väljamõistmises AS T kasuks. Muus osas jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust seada kahtluse alla kannatanu I. K. ütluste õigsust ja tema ütlused on kooskõlas ka teiste tõenditega, sealhulgas anonüümsete tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse muutmata jäänud osa kohta toodud tõendite analüüsi ja järeldustega ning rõhutas, et kohus hindab tõendeid oma siseveendumuse kohaselt ja kohtule ei ole siduvad menetlusosaliste poolt tõenditele antud hinnangud. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses taotleb A. L. kaitsja A. Jaroslavski ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks vastavalt kohtual luvusele järgmistel motiividel. 1. A. L-ile esitati süüdistus KrK § 1961 lg. 2 järgi enne selle seaduse jõustumist ja see tõi kaasa vale kohtualluvuse ning kaitsja leiab, et A. L. kriminaalasja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis. 2. Kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus prokurör loobus A. L. süüdistusest KrK § 1961 lg. 2 järgi ja Tallinna Linnakohus mõistis ta õigeks selles süüdistuses. Kaitsja on seisukohal, et alates süüdistuse loobumisest KrK § 1961 lg. 2 järgi tekkis olukord, mil kuulunuks muutmisele kogu A. L-ile esitatud süüdistus ja kohtul tulnuks saata kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks KrMK § 219 lg. 2 alusel. 3. Mõistes A. L. süüdi kuritegude kaastäideviijana, mitte organiseerijana, väljus linnakohus süüdistuse piiridest ja seejuures ei näidanud konkreetselt, millised A. L. teod on kvalifitseeritud väljapressimisena. Kuna ringkonnakohus jättis nimetatud puudused kõrvaldamata, on tegemist kohtuotsuses motiivide puudumisega AKKS § 39 lg. 3 p. 7 mõttes. 4. Kaitsja on seisukohal, et kohtud on rikkunud KrMK § 50 sätteid sellega, et ei ole võetud arvesse A. L. ütlusi ega kõrvaldatud vastuolu tema ja kannatanu I. K. ütluste vahel. Kassaator on jätkuvalt arvamusel, et I. K. ütlused ei ole usaldusväärsed. 5. Kassaator on seisukohal, et rendisuhe ei saa olla väljapressimise objektiks. 6. Kaitsja leiab, et A. L. süüdimõistmine KrK § 188 järgi on alusetu, sest kohtuotsustest ei nähtu, milles seisnes süüdimõistetu kuritegelik käitumine. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamist, ning prokuröri, kes taotles Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse muutmata jätmist, leidis: Põhjendamatu on kaitsja väide, et A. L. kriminaalasja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis. Küsimuse kohtualluvusest püstitas kaitsja juba kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ja uurija määrusega jäeti rahuldamata kaitsja taotlus menetluse lõpetamiseks süüdistuses KrK § 1961 lg. 2 järgi. Tegemist oli uue kuriteokoosseisuga, mille kohta puudus kohtupraktika. Seega tekkis juba kohtueelsel uurimisel õiguslik vaidlus, mille lahendamisest sõltus muuhulgas ka teiste A. L-ile inkrimineeritud kuritegude kvalifikatsioon. Kaitsja kordas oma taotlust Tallinna Linnakohtu korraldaval istungil, kuid õigusliku vaidluse tõttu ei saanud kohus korraldaval istungil küsimust lahendada. Kohtu alla andmise küsimuse otsustamisel kohtu korraldaval istungil hindab kohus kogutud tõendeid ainult asja kohtuliku arutamise võimalikkuse seisukohalt, ilma ette otsustamata süüdistatava süüdioleku küsimust, seega ka süüdistatavale inkrimineeritud käitumise õiguslikku kvalifikatsiooni. Viimane otsustatakse asja kohtulikul arutamisel ja Tallinna Linnakohus jättis õigustatult korraldaval istungil lahendamata A. L. süüküsimuse KrK § 1961 järgi. Eeltoodust lähtuvalt anti A. L. kohtu alla süüdistuses KrK § 1961 lg. 2 järgi ja see tõi kaasa tavapärase kohtualluvuse muutumise KrMK § 29 lg. 3 alusel ning kriminaalasja arutati seaduspäraselt Tallinna Linnakohtus, mitte Narva Linnakohtus. Lisaks ülaltoodule puudus A. L. kaitsjal A. Jaroslavskil AKKS § 37 alusel õigus vaidlustada kassatsiooni korras kohtualluvuse küsimust, kuna ta ei olnud seda eelnevalt teinud apellatsiooni korras. Ekslik on kaitsja väide, et pärast KrK § 1961 lg. 2 järgi süüdistusest loobumist tulnuks kriminaalasi saata täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. KrMK § 219 lg. 2 alusel saadab kohus kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks juhul, kui kohtulikul uurimisel jõuab ta veendumusele KrMK § 215 lg.-s 2 sätestatud uue või muudetud süüdistuse esitamise vajalikkuses. KrMK § 215 lg. 2 kohaselt esitab prokurör kirjalikult uue või muudetud süüdistuse kohtus, kui sellega halveneb kohtualuse seisund või see süüdistus on oma sisult oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest. 20. jaanuaril 1997. a. loobus prokurör kohtulike vaidluste käigus A. L. süüdistusest KrK § 1961 lg. 2 järgi, taotledes selles tema õigeksmõistmist. Kohus mõistiski A. L. õigeks süüdistuses KrK § 1961 lg. 2 järgi, s.o. kuritegeliku ühenduse organiseerimises, sellesse liikmete värbamises ja sellise ühenduse juhtimises. A. L. õigeksmõistmine KrK § 1961 lg. 2 järgi tõi kaasa vajaduse väljapressimise süüdistuse muutmiseks ühe kvalifitseeriva tunnuse -- väljapressimine kuritegeliku ühenduse poolt -- äralangemise tõttu ja Tallinna Linnakohus kvalifitseeris õigesti selle kuriteo ümber KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi. Oma sisult ei olnud süüdistus KrK § 142 lg. 2 p.-de 3 ja 4 järgi oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest KrK § 142 lg. 3 p.-de 3 ja 4 järgi ja sellega ei halvenenud kohtualuse seisund -- vastupidi, tema seisund kergenes. Väljapressimise episoodide mahud varasema süüdistuse järgi jäid pärast ümberkvalifitseerimist muutumatuks. Nõustuda ei saa ka kaitsja väitega, et mõistes A. L. süüdi kuritegude kaastäideviijana, mitte organiseerijana, väljus Tallinna Linnakohus süüdistuse piiridest. Eeluurimisel oli A. L-ile esitatud süüdistus KrK § 142 lg. 3 p.-de 3 ja 4 järgi ilma viiteta KrK § 17 lg.-le 4, s.o. osavõtt kuriteost organisaatorina. Ka I ja II astme kohus on A. L. süüdi mõistnud kuritegude kaastäideviijana, mitte organisaatorina, ja seetõttu on väide süüdistuse laiendamisest ja selle piiridest väljumisest alusetu. Tallinna Linnakohtu otsuses on näidatud, millised väljapressimise episoodid ta luges tõendatuks, millised mitte, ja on antud motiveeritud hinnang kuriteo kvalifikatsioonile ning näidatud ka tõendid, millele on otsus rajatud (tl. 454--457 6 kd). Linnakohus on üksikasjalikult analüüsinud A. L. ütlusi ja kannatanu I. K. ütlusi ning jõudnud järeldusele, et esimesed on paljasõnalised, teisi aga kinnitavad mitmed muud tõendid. Sellega on kohus sisuliselt lugenud A. L. ütlused tõenduslikult mitteusaldusväärseteks. Tallinna Ringkonnakohus on lisanud, et A. L. ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega ja näidanud need tõendid. Seega on kohtud hinnanud A. L. ütlusi ja kaitsja väide, et kohtud ei ole võtnud arvesse A. L. ütlusi, on väär. Kohtud on kooskõlas KrMK §-ga 50 hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab eksitavaks kaitsja seisukohta, et rendisuhe ei saa olla väljapressimise objektiks. Muu varalise kasu saamisena KrK § 142 lg. 1 mõttes on hinnatav ka tegevus, mida KrK § 142 lg. 1 dispositsioonis näidatud vahendeid kasutades sunnitakse isikut tegema talle ilmselt ebasoodsa tsiviilõigusliku tehingu kaudu. Sunni mõjul tehtud tehing on kehtetu (TsÜS § 73 lg. 3). Sel juhul ei väljendu tehingus poolte vaba tahe ja see tegevus on käsitletav näiliku seaduslikkuse loomisena, mille tagajärjel tegelikult pressitakse välja varalist kasu. Antud kriminaalasjas väljendub see väljapressimise mõjul sõlmitud rendilepingu summa ja selle summa vahes, millega väljapressitav oleks vabatahtlikult nõustunud oma vara rendile andma. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et alusetu on A. L. süüdimõistmine KrK § 188 järgi. KrK §-s 188 sisalduv omavoli koosseis eeldab oma tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju. Objektiivsest küljest eeldab omavoli tegevust, tegevusetusega ei saa omavoli toime panna. Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes puuduvad igasugused viited selle kohta, milles seisnes A. L. kuritegelik tegevus omavoli täideviimisel. Kohtuotsusest nähtub hoopis see, et A. L. ja I. K. vahel eksisteeris lepinguline vahekord -- viimane oli nõus maksma esimesele teatud protsendi aktsiaseltsi kasumist ja võtma ta aktsionäriks, kui A. L. aitab I. K.l erastada kauplusi. Kogu A. L. tegevus seisnes selles, et ta võttis vastu I. K. poolt talle vabatahtlikult toodud rahasummad. Seega ei realiseerinud A. L. KrK §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivset külge. Kuigi A. L. sai I. K-lt kokkuleppel 240 000 krooni, puudub põhjuslik seos A. L. tegevusetuse ja saabunud tagajärje vahel. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 3, § 64 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 1997. a. otsus ja Tallinna Linnakohtu 27. jaanuari 1997. a. otsus A. L. süüdimõistmises KrK § 188 järgi ja KrK § 40 lg. 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse osas ning temalt tsiviilhagi 240 000 krooni väljamõistmise osas AS T kasuks. 2. Mõista õigeks A. L. süüdistuses KrK § 188 järgi. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 4. Kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Riigikohtu otsus jõustub 18. novembril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Jüri RÄTSEP Peeter VAHER