Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-106-97 Hillar Muusikuse süüdistusasjas KrK § 101 p. 7 järgi — RT III, 33, 344

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. oktoobril 1997. a. 3-1-1-106-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Hillar Muusikuse süüdistuses KrK § 101 p. 7 järgi. Harju Maakohtu 20. mai 1997. a. otsusega tunnistati Hillar Muusikus KrK § 101 p. 7 järgi süüdi ja teda karistati kümneaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Kohtuotsuse järgi tunnistati H. Muusikus süüdi selles, et ta ajavahemikus 14.­16.detsembrini 1996. a. peksis purjuspäi Peeter Nurga elamus Harjumaal Sauel Vana-Keila mnt. 21 omavahelises tülis tapmise eesmärgil Mati Altrovi korduvalt rusikate, kängitsetud jala ja tühja pudeliga. Peksmisel põhjustas ta kannatanule M. Altrovile massiivse pea ja kehatüve kinnise tömbi trauma, koljuluude murde, kelmete-aluseid verevalumeid, hulgaliselt roidemurde ja siseelundite põrutusi. Saadud vigastuste tõttu suri M. Altrov 16. detsembril 1996. a. sündmuskohal. Kuna H. Muusikus peksis M. Altrovi pikema aja vältel ja tekitas kannatanule hulgaliste vigastustega füüsilist valu, pani ta tapmise toime eriti piinaval ja eriti julmal viisil. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kohtualune H. Muusikus ja tema kaitsja vandeadvokaat Juho Aule apellatsioonkaebused. Apellandid taotlesid Harju Maakohtu 20. mai 1997. a. otsuse tühistamist ja kohtualusele KrK § 101 p. 7 järgi süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimist KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a. otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus H. Muusikuse suhtes muutmata. Apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kohtualune H. Muusikus kassatsioonkaebuse. Kassaator väidab, et kohus on vääriti tõlgendanud tema, samuti tunnistajate ütlusi ning kasutanud neid valikuliselt. Tema esimeses seletuses esinevad ebatäpsused, mis on tingitud sellest, et ta ei olnud kaine ega suutnud mõista kirjutatu sisu. Samuti leidis kohus asjaolusid vääriti hinnates, et kohtualune oli peksnud M. Altrovit 3 päeva, kuigi peksmine toimus kolmel erineval korral kolme päeva jooksul. Kannatanu vigastas ennast ka kukkumisel trepilt ja köögis, samuti garaaþis. Kassatsioonkaebuses eitab H. Muusikus tapmise tahtlust ja kinnitab, et ta ei soovinud kannatanu surma ega saanud aru, et tekitab kannatanule eluohtlikke vigastusi. Samuti väidab H. Muusikus, et ta ei ole ähvardanud M. Altrovi tappa. Kohtu järeldus sellest, et M. Altrov tapeti eriti julmal ja piinaval viisil, on väär. Karistuse mõistmisel ei ole kohus võtnud arvesse asjaolu, et kohtualune on varem karistamata ja perekonnas on tema ülalpidamisel kaks alaealist last. Kassaator taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja leiab, et tema tegu tuleb kvalifitseerida KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a. otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kriminaalasja läbivaatamisel ei sedastatud kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse järgi tekitas H. Muusikus peksmisel kannatanule M. Altrovile pea ja kehatüve massiivse kinnise tömbi trauma koljuluude murdude, kelmete-aluste verevalumitega ning hulgaliste roiete murdude ja siseelundite põrutustega (tl. 24). Sellest tulenevalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium veelkordselt, et pekstes kannatanut mitmel korral tugevajõuliste rusika- ja jalalöökidega valimatult keha elutähtsatesse osadesse, näeb süüdlane ette, et seeläbi võib saabuda ükskõik milline tagajärg, seehulgas ka kannatanu surm (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1996. a. otsus O. H. süüdistuses KrK § 101 p. 7 järgi -- RT III 1996, 27, 365). H. Muusikus suhtus sellisesse tagajärjesse ükskõikselt. Kui süüdlane nägi ette ja möönis kannatanu surma saabumise võimalikkust, mis tegelikult saabuski tema tegude tagajärjel, tuleb tema tegusid kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on süüdlasel tahtlus tekitada üliraske kehavigastus, kannatanu surma loodab ta aga kergemeelselt vältida. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et M. Altrovi peksmine oli eriti julm ja piinav. Seejuures on tarvis rõhutada, et löökide arv ning kannatanule tekitatud kehavigastuste hulk ja laad, samuti nende paiknemine keha elutähtsates osades koos kuriteo toimepanemise viisi iseloomustavate muude asjaoludega on kohtule aluseks, hindamaks süüdlase tahtlust põhjustada kannatanu surm eriti piinaval ja julmal viisil. Pekstes kannatanut M. Altrovi mitmel korral julmalt, põhjustas H. Muusikus kannatanule kestvat valu. Seega hõlmas süüdlase tahtlus teadlikkust kuriteo toimepanemisest eriti julmal ja piinaval viisil (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. aprilli 1997. a. otsus E.M. jt. süüdistuses KrK § 101 p.-de 2, 3 ja 7 jm. järgi -- RT III 1997, 14, 148). Süüdimõistetu väide, nagu ei oleks kohus karistuse mõistmisel võtnud arvesse asjaolu, et ta on varem karistamata ja perekonnas on tema ülalpidamisel kaks alaealist last, on alusetu. Ringkonnakohtu otsuses nenditakse, et karistuse mõistmisel on maakohus järginud KrK § 36 nõudeid, ning võetud arvesse seda, et H. Muusikust pole varem karistatud ja tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Talle mõistetud karistus on sanktsioonis ettenähtud võimaliku vabadusekaotuse keskmisest määrast madalam. H. Muusikuse väitel esinevad tema esimeses seletuses ebatäpsused, mis on tingitud sellest, et ta ei olnud kaine ega suutnud mõista kirjutatu sisu. Seejuures jäetakse selgitamata, milliseid ebatäpsusi kassaator silmas peab. H. Muusikus peeti kahtlustatavana kinni 17. detsembril 1996. a. Teda kuulati kahtlustatavana üle samal päeval ja süüdistatavana kaitsja osavõtul 18. detsembril 1996. a. Nendel ülekuulamistel andis ta sisult kokkulangevaid ütlusi. Kohtualusena ülekuulamisel maakohtus kinnitas H. Muusikus, et ta oli 17. detsembril 1996. a. kaine (tl. 185 p). Seetõttu on kassatsioonkaebuses esitatud väited paljasõnalised ega vääri tähelepanu. Samuti on põhjendamatud H. Muusikuse poolt kuriteosündmuse üksikute seikade vaidlustamine ja väited sellest, nagu oleks kohus vääriti tõlgendanud tema ja tunnistajate ütlusi ning kasutanud neid valikuliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ning kohtuotsuses tehtud järeldused vastavad faktilistele asjaoludele. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. augusti 1997. a. otsus Hillar Muusikuse süüdistuses KrK § 101 p. 7 järgi muutmata. 2. Hillar Muusikuse kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. oktoobril 1997. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE