Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-104-97 V. A. süüdistusasjas KrK § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p. 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. oktoobril 1997. a. 3-1-1-104-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. A. süüdistuses KrK § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p. 1; § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ning V. S. süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p. 1; § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi. Harju Maakohtu 19. mai 1997. a. otsusega mõisteti V. A. ja V. S. süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 1 ning § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest V. A-le 3 aastat vabadusekaotust ning V. S-ile 7 aastat ja 2 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 197 lg. 2 p. 2 järgi mõisteti nad õigeks. Sama otsusega mõisteti süüdi ka V. A. V. A. ja V. S. mõisteti KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi süüdi selles, et nad 22. märtsil 1996. a. kella 15.15 paiku Harjumaal Viimsi vallas sõitsid V. A-le kuulunud sõiduautoga Randvere teel asuva Tammneeme kaupluse juurde. V. A. ja V. S. sisenesid kauplusesse, V. A. jäi autosse ootama. V. S. asetas külma eseme müüja E. K. meelekohale ning ähvardas vastuhakkamise korral elule ja tervisele ohtlike kehavigastuste tekitamisega. Seejärel varastasid nad kauplusest raha ja alkoholi kokku 3575 krooni ja 70 sendi väärtuses. V. A. ja V. S. tõstsid varastatud alkoholi kasti ning laadisid A. A. poolt avatud sõiduauto pagasiruumi ning lahkusid sündmuskohalt. Veel mõisteti V. A. ja V. S. süüdi KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et nad ajavahemikul 15.­22. märtsini 1996. a. koos kaaskohtualuse V. A-ga ja kriminaalasjas tuvastamata isikuga murdsid ukseluku lõhkumise teel sisse Harjumaal Muugal asuvasse V. P. suvilasse, tekitades omanikule varalise kahju 4390 krooni ning 25. märtsil 1996. a. ajavahemikus 09.00­17.00 murdsid ukseluku lõhkumise teel Harjumaal Muugal asuvasse T. V. suvilasse, tekitades omanikule varalise kahju 2900 kr. V. A. eitas apellatsioonkaebuses röövimisest osavõttu, kinnitades, et sõitis kaupluse juurde sooviga osta toiduaineid. V. S. väitis apellatsioonkaebuses, et kaupluse röövimise episoodis ei kasutanud ta kannatanu suhtes elule ja tervisele ohtlikku vägivalda ning palus selle kuriteo ümberkvalifitseerida KrK § 140 lg. 2 järgi. Samas väitis apellant, et pani selle teo toime kaaskohtualuse V. A. mõjutusel ning sellest tulenevalt palub mõista karistuse KrK § 39 sätete alusel. Mõlemad apellandid taotlesid enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi süütõendite puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 1997. a. otsusega tühistati Harju Maakohtu 19. mai 1997. a. otsus osaliselt. V. A. mõisteti süüdi KrK § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 2 p. 1 järgi ning teda karistati KrK § 39 alusel vabadusekaotusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KrK § 40 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et V. S. käitumisele antud juriidiline hinnang on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et V. A., saades aru, et raha hõivamine toimus kannatanu elule ja tervisele ohtliku vägivalla ähvardusel, osales röövimises. Samas tuli ringkonnakohus järeldusele, et kuigi V. A. tegutses koordineeritult teistega ning abistas teisi röövitud vara transportimisel, ei olnud ta kuriteo täideviija, vaid kaasaaitaja KrK § 17 lg. 6 mõttes. Kriminaalkolleegium, nõustudes maakohtu järeldustega V. S. ja V. A. poolt suvilatest toimepandud varguste kohta, leidis, et maakohtu otsus on selles osas põhjendatud ning seaduslik. Esitatud kassatsioonkaebuses ei nõustu V. A. enda süüdimõistmisega KrK § 17 lg. 6 ja § 141 lg. 1 järgi, kuna ta väidetavalt polnud teadlik kaaskohtualuste kavatsusest toime panna röövimine. Samas eitab kassaator täielikult oma süüd V. P. ja T. V. suvilatesse sissetungimises. Ta kinnitab, et istudes autos ning nähes V. A-d T. V. suvilast asju välja kandmas, oli teadlik, et need esemed kuuluvad V. A. isale. V. P. suvilas toimepandud varguses osalemist eitab ta täielikult, kuna ei tea suvila asukohtagi. V. S. taotleb oma kassatsioonkaebuses jätkuvalt talle süüksarvatud röövimise ümberkavlifitseerimist KrK § 140 lg. 2 p. 2 järgi, kinnitades ei ta ei ähvardanud kannatanut elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, kuid avaliku varguse pani toime kaaskohtualuse V. A.i ähvarduse mõjul. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tõendeid kogumis hinnates tulnud õigele järeldusele ning andnud õige juriidilise hinnangu V. A. tegevusele ja kvalifitseerinud selle KrK § 141 lg. 2 p. 1 ja § 17 lg. 6 järgi kuriteole kaasaaitamisena. Kuriteo toimepanemisele kaasaaitamine on ka eelnev lubadus varjata toimepandavat kuritegu ja osutada abi pärast kuriteo toimepanemist. Selline lubadus võib olla ka vaikiv ja antud kuriteo toimepanemise ajal. V. A. osavõtt kuriteo toimepanemisele kaasaaitajana seisnes tema poolt juhitud autoga kurjategijate sündmuskohalt põgenemise tagamises ja röövitud saagi transportimises. Samas on eksitav ringkonnakohtu väide, mille kohaselt kaasaaitaja ei kuulu kuritegeliku grupi koosseisu ja lähtuvalt sellest tuleb V. A. tegevus kvalifitseerida kuriteole kaasaaitamisena (2 kd. tl. 347). Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et kaasaaitamine on kuriteost osavõtu üks liik ja osavõtu spetsiifilisi asjaolusid arvestatakse osavõtjale karistuse mõistmisel. Põhjendamatu on V. S. taotlus kvalifitseerida Tammneeme kaupluses toimepandud röövimine ümber avalikuks varguseks motiivil, et ta ei ähvardanud kannatanut elule ja tervisele ohtliku vägivallaga. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kannatanu E. K. korduvalt ja järjekindlalt kinnitanud, et kauplusesse tunginud meestest keegi pani talle vastu kukalt külma eseme, mida kannatanu pidas relvaks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et psüühiline vägivald moodustab röövimise objektiivse külje sõltumata sellest, kas ähvardus vahetult kasutada elule või tervisele ohtlikku vägivalda oli tegelikult realiseeritav. Oluline on, et isik, keda ähvardatakse, tajub, et tegemist on relvaga ja tema elu või tervis on ohustatud, süüdlane aga tegutseb arvestusega, et see isik peab ohtu reaalseks. Põhjendamatu on ka V. A. taotlus tema õigeksmõistmiseks V. P. ja T. V. suvilates toimepandud varguste osas. Harju Maakohtu otsuses on motiveeritud selle kuriteo tõendatust ja AKKS § 29 lg. 5 alusel oli ringkonnakohtul õigus oma otsuses mitte korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ringkonnakohtu otsuses kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavust faktilistele asjaoludele ega kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 1997. a. otsus V. A. ja V. S. süüdistusasjas muutmata. 2. V. A. ja V. S. kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 28. oktoobril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Herbert LINDMÄE