Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-101-97 A. L. süüdistusasjas KrK § 204 lg. 1 järgi — RT III, 1997, 31, 324

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. oktoobril 1997. a. 3-1-1-101-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. L. süüdistuses KrK § 204 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu A. L., tema kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus, kannatanu S. L., tema esindaja vandeadvokaat Otto Preem ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Viljandi Maakohtu 30. juuni 1997. a. otsusega mõisteti A. L. süüdi KrK § 204 lg. 1 järgi ja teda karistati 3-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati 3-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Lisakaristusena võeti temalt 3 aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. A. L. mõisteti süüdi selles, et ta 10. veebruaril 1997. a. kella 21.09 ajal, juhtides joobnud olekus T. S-ile kuuluvat sõiduautot Ford Escort riikliku numbrimärgiga 707 AEV Valga linnas Kungla tänaval, lähenedes Pikale tänavale ja eirates liikluseeskirja p.-de 58.1; 128; 132 ja eesõigusmärgi 222 nõudeid, sõitis ette Pikal tänaval peateel liikuvale Valga Piirivalvepiirkonnale kuuluvale autole Nissan Patrol riikliku numbrimärgiga 322 EPV. Kokkupõrke tagajärjel sai A. L. poolt juhitud autos surmavalt vigastada A. P. Avariihetkel ristmikul seisnud jalakäija V. T. sai raskeid kehavigastusi. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles kannatanu S. L. A. L. karistuse karmistamist ning reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist. Apellant rõhutas, et maakohus ei ole karistuse mõistmisel küllaldaselt arvestanud süüdlase isikut ning tehiolusid, mis iseenesest välistavad A. L. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. augusti 1997. a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 30. juuni 1997. a. otsus A. L-ile mõistetud põhikaristuse osas ning teda karistati 2-aastase vabadusekaotusega avavanglas. Sama otsusega nõuti kohtualuselt S. L-i kasuks välja 2006 krooni kohtukulude katteks. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et arvestades A. L. joobnud olekut ja liikluseeskirja mitme punkti rikkumist, mis tõi kaasa ühe inimese hukkumise ja teisele rasked kehavigastused ning olulise materiaalse kahju, ei ole alust KrK § 47 sätete kohaldamiseks ning sellest tulenevalt tuleb vabadusekaotuslik karistus mõista reaalselt. Konkreetse karistuse mõistmisel arvestas ringkonnakohus KrK § 36 sätteid ja kuiteo läbi saabunud tagajärge ning pidas seejuures võimalikuks mõista prokuröri poolt nõutud karistusest väiksem määr. Esitatud kassatsioonkaebuses taotleb süüdimõistetu A. L. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Kassaator on seisukohal, et AKKS § 33 sätete kohaselt tulnuks kriminaalasi saata tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks, sest maakohtu otsuses KrK § 47 kohaldamise motiveerimata jätmine on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg. 3 mõttes. Veel leiab kassaator, et ringkonnakohtul puudus õiguslik alus tema karistuse karmistamiseks, kuna prokuröri sellesisuline apellatsioonprotest puudus. Väidetavalt ei ole ringkonnakohus karistuse mõistmisel arvestanud tema kohta antud positiivseid iseloomustusi nii töö- kui ka õpingukohtadest, kahjude osalist hüvitamist ning temapoolset kahetsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära süüdimõistetu ning tema kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist selles toodud motiividel, ning kannatanu, tema esindaja ja prokuröri, kes taotlesid Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. augusti 1997. a. otsuse muutmata jätmist, leidis: AKKS § 33 sätestab, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtuotsuse ühes selle saatmisega uueks kohtulikuks arutamiseks samale kohtule üksnes siis, kui tuvastab sellise olulise kriminaalmenetluse seaduse rikkumise, mis toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. Käesoleval juhul tuvastas ringkonnakohus, et Viljandi Maakohus ei ole konkreetselt välja toonud neid tehiolusid, mis annavad aluse KrK § 47 sätete kohaldamiseks. Kuna kriminaalasja arutati kannatanu apellatsioonkaebuse alusel, kes nõudis süüdimõistetu karistamist vabadusekaotusega, oli ringkonnakohtul vastavalt AKKS § 31 p. 5 ning § 32 lg. 3 p. 4 alusel õigus iseseisvalt lahendada küsimus esimese astme kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavusest kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. Seetõttu puudus vajadus kohaldada AKKS § 33 normi kriminaalasja saatmisest uueks kohtulikuks arutamiseks esimese astme kohtule. Kriminaalmenetluse üldise põhimõtte kohaselt on igal menetlusosalisel, ka kannatanul, õigus muuta oma seisukohti, mis puudutavad seaduses sätestatud õiguste realiseerimist, kuni edasikaebetähtaja lõppemiseni. Seega ei välista asjaolu, et kannatanu nõustus maakohtu istungil prokuröri poolt taotletud karistusmääraga, tema võimalust apellatsioonitähtaja jooksul väljendamast teistsugust suhtumist. Ekslik on kassatsioonkaebuses toodud väide, et ringkonnakohus viitab karistuse raskendamisel vaid toimepandud kuriteo rasketele tagajärgedele, mis ongi kuriteo koosseisuline tunnus. Tegelikult motiveerib ringkonnakohus karistuse mõistmist kuriteo raskuse ja laadiga, nagu seda nõuab KrK § 36 ning leiab õigesti, et kuna kohtualune alkoholijoobes olles lisaks sellele rikkus veel mitut liikluseeskirja punkti, mis tõi kaasa raske tagajärjena ühe inimese surma ja teise rasked kehavigastused, siis pole alust tema karistusest tingimisi vabastamiseks. Seega ei ilmnenud kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamisel kriminaalseaduse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide olulist rikkumist, mis võiksid olla ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18. augusti 1997. a. otsus Andres L. süüdistusasjas jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 7. oktoobril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP