Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-25-97 Spordivahendite Katsetehase «Vihur» kassatsioonkaebuse läbivaatamine tehase erastamise seaduslikkuse kontrollimise asjas — RT III, 29, 306

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. septembril 1997. a. 3-3-1-25-97 Spordivahendite Katsetehase «Vihur» kassatsioonkaebuse läbivaatamine tehase erastamise seaduslikkuse kontrollimise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 18. septembril 1997. a. avalikul kohtuistungil läbi Spordivahendite Katsetehase «Vihur» esindaja vandeadvokaat Jaak Kirikali kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. mai 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/144. Spordivahendite Katsetehas «Vihur» esitas 31. jaanuaril 1997. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Erastamisagentuuri nõukogu 27. märtsi 1996. a. otsuse peale kinnitada tehas «Vihur» erastamisnimekirja ja erastada see tehas erastamisseaduse § 20 lg. 1 p. 2 kohaselt avalikul enampakkumisel. Tehase «Vihur» kaebuses väideti, et tehase vara pole riigi- või munitsipaalomand. Tehase vara koosseisus ei ole ka riigilt tehasele tasuta antud vara. Samuti pole tehas taasriigistamise kohustatud subjektide nimekirjas. Tallinna Halduskohtu 13. märtsi 1997. a. otsusega tunnistati Erastamisagentuuri nõukogu kaevatud otsus täielikult seadusevastaseks. Kohus leidis, et Erastamisagentuur pole esitanud tõendeid tehase «Vihur» vara riigistamise kohta. 21. märtsil 1997. a. esitas Erastamisagentuur apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja lõpetada asja menetlus. Apellant leidis, et sisuliselt on tegemist tehase «Vihur» hagiga omandiõiguse tunnistamiseks, mistõttu tuleks halduskohtumenetlus lõpetada. Tehase «Vihur» vara on Erastamisagentuuri väite kohaselt riigistatud Ülemnõukogu 25. septembri 1991. a. otsusega. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. mai 1997. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus. Ringkonnakohus asus seisukohale, et selle haldusasja lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kes oli tehase «Vihur» vara omanik 25. septembril 1991. a., seejärel tuleb hinnata kaebuse motiive ja selgitada, milline Eesti Tehnika- ja Spordiliidu vara riigistati ning kas riigistamine toimus seaduslikult. Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohus on rikkunud HKS § 36 lg. 2, kuna halduskohtunik on asjas olevaid tõendeid hindamata ja täiendavaid tõendeid kogumata asunud seisukohale, et puuduvad tõendid tehase «Vihur» riigistamise kohta. 5. juunil 1997. a. esitas tehase «Vihur» esindaja vandeadvokaat Jaak Kirikal kassatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebuse kohaselt pole kohtutele esitatud tõendeid tehase «Vihur» vara riigistamise kohta. Tehas «Vihur» on aga esitanud tõendeid selle kohta, et tehase vara ei ole riigistatud või taasriigistatud. Kassaatori arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kohtumenetluse nõudeid sellega, et väljus apellatsioonkaebuse piiridest ning kohaldas HKS § 36 lg. 2, põhjendamata, milles seisnes kohtumenetluse seaduse normide muu rikkumine ja kuidas see rikkumine viis või oleks võinud viia asja ebaõigele otsustamisele. Kirjalikus vastuses tehase «Vihur» kassatsioonkaebusele osundab Erastamisagentuur tõenditele tehase «Vihur» riigistamise kohta. Esimese astme kohtu toimikus on Eesti Tehnika- ja Spordiliidu varade ülevõtmiseks toimunud nõupidamise 21. aprilli 1995. a. protokoll, mille kohaselt Eesti Tehnika- ja Spordiliit tunnistab, et spordiliit on riigivarade, sh. tehas «Vihur», mille õiguslikku staatust tuleb veel täpsustada, ajutine haldaja. Erastamisagentuuri nõukogu kaevatud otsus on seaduslik erastamisseaduse § 9 lg. 2 p. 4 ja § 13 tolleaegse redaktsiooni alusel. Alusetu on kassaatori väide, mille kohaselt Eesti Tehnika- ja Spordiliidu vara olevat Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 1994. a. määrusega nr. 474 erastamise kohustatud subjektide nimekirjast välja jäetud, sest Vabariigi Valitsus ei ole pädev muutma Ülemnõukogu otsust riigistada Eesti Tehnika- ja Spordiliidu vara. Tutvunud esitatud materjalidega, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Erastamisseaduse § 2 lg. 1 p. 1 kohaselt on erastamise objektiks riigi- või munitsipaalomandis oleva ettevõtte või selle struktuuriüksuse vara. Sellest sättest, samuti erastamisseaduse §-st 7, millega on sätestatud Erastamisagentuuri põhiülesanded, ja §-st 9, millega on määratud Erastamisagentuuri nõukogu pädevus, tuleneb Erastamisagentuuri õigus erastada üksnes riigi- või munitsipaalomandis olevat vara. Seega peab Erastamisagentuur erastamisseaduse nõuete täitmiseks kontrollima, et erastatav vara on riigi omandis. Selline kohustus on Erastamisagentuuril, ehkki erastamisseaduses seda sõnaselgelt ei märgita. Ringkonnakohtu juhend esimese astme kohtule, et selle haldusasja lahendamiseks tuleb kindlaks teha, kes oli tehase «Vihur» vara omanik 25. septembril 1991. a., pole kooskõlas halduskohtu pädevuse ja tehase «Vihur» kaebusega Erastamisagentuuri nõukogu otsuse peale. Erastamisagentuuri nõukogu kaevatud otsuse seaduslikkuse kontrollimiseks tuleb hinnata, kas Erastamisagentuuril olid piisavad tõendid, et pidada tehast «Vihur» riigi varaks. Selles haldusasjas pole õiguslikku alust ja pole ka vajalik tuvastada, kes oli tehase «Vihur» omanik Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse «Eesti Tehnika- ja Spordiliidu kohta» vastuvõtmise ajal 25. septembril 1991. a. Erastamisagentuuri väide, et tehas «Vihur» on riigistatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse «Eesti Tehnika ja Spordiliidu kohta» alusel, on ebatäpne. Riigistamine toimub vara ülevõtmise teel, mille kohta koostatakse ka vastav akt. Sellist akti aga kohtule esitatud ei ole. Samuti pole kohtule esitatud teisi tõendeid riigistamise kui haldusmenetluse toimumise kohta. Kohtul tuleb selgitada, kas Vabariigi Valitsus asus Ülemnõukogu seda otsust täitma tehase «Vihur» osas. Ülemnõukogu otsusega tehti Vabariigi Valitsusele ülesandeks korraldada spordiliidu vara haldamine, kasutamine ja käsutamine. Samuti tuleb kohtul selgitada, milline õiguslik tähendus on Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a. määrusel nr. 258, millega kinnitati Eesti Tehnika- ja Spordiliit ja tema organisatsioonid seaduse «Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta» alusel koostatud kohustatud subjektide nimekirja ja miks Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 1994. a. määrusega nr. 474 arvati Eesti Tehnika- ja Spordiliit ja tema organisatsioonid kohustatud subjektide nimekirjast välja. Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus pole kohtuotsuses põhjendanud, milles seisnes kohtumenetluse seaduse normide muu rikkumine HKS § 36 lg. 2 tähenduses. Alusetu on ka kassaatori väide, et ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus on leidnud õigesti, et esimese astme kohus on asjas olemasolevaid tõendeid hindamata ja täiendavaid tõendeid kogumata lahendanud asja. Kuna ringkonnakohtu kasseeritud otsus on lõppjäreldustes ja osaliselt põhjendavas osas õige, siis pole vajalik tühistada ringkonnakohtu otsust ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks muuta üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendava osa motiive. Juhindudes HKS § 57 p.-st 4 ja § 68 lg.-st 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta Spordivahendite Katsetehase «Vihur» esindaja vandeadvokaat Jaak Kirikali kassatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 12. mai 1997. a. otsust haldusasjas nr. II-3/144, täiendades ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa käesoleva määruse sellekohaste motiividega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 3. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 29. septembril 1997. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN