Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-80-97 Juri Tarnašinski ja Marina Tarnašinskaja hagis AS-i UNIO vastu töölepingu määramata ajaks sõlmituks tunnistamiseks, palga ja viivise nõudes ning AS-i UNIO vastuhagis Juri Tarnašinski vastu 4000 krooni ja Marina Tarna!inskaja vastu 4720 krooni nõudes — RT III, 24, 248

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. juunil 1997. a. 3-2-1-80-97 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. juunil 1997. a. AS-i UNIO esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveeru ja Juri Tarnaðinski kassatsioonkaebuste alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsuse Juri Tarnaðinski ja Marina Tarnaðinskaja hagis AS-i UNIO vastu töölepingu määramata ajaks sõlmituks tunnistamiseks, palga ja viivise nõudes ning AS-i UNIO vastuhagis Juri Tarnaðinski vastu 4000 krooni ja Marina Tarnaðinskaja vastu 4720 krooni nõudes. Marina Tarnaðinskaja ja Juri Tarnaðinski esitasid Kohtla-Järve Linnakohtule hagi AS Unio vastu töölepingu määramata ajaks sõlmituks tunnistamiseks, palga ja viivise väljamõistmiseks ning kostja kohustamiseks hagejate tööraamatutesse töölepingu sõlmimise kohta kande tegemiseks. AS Unio esitas samas tsiviilasjas vastuhagi Marina Tarnaðinskaja vastu 4720 krooni ja Juri Tarnaðinski vastu 4000 krooni väljamõistmiseks. Kohtla-Järve Linnakohtu 18. oktoobri 1996. a. otsusega jäeti nii hagid kui ka vastuhagid rahuldamata. Hagejate esindaja apellatsioonkaebuse alusel tühistas Viru Ringkonnakohus linnakohtu otsuse osaliselt. Otsuses tunnistati 1. juunil 1995. a. AS-i Unio ja hagejate vahel sõlmitud töölepingud sõlmituks tähtajatult ning kohustati AS-i Unio tegema vastavad kanded hagejate tööraamatutesse. AS-lt Unio mõisteti välja J. Tarnaðinski kasuks saamata jäänud palk 17 000 krooni ja viivis palga kinnipidamise eest 30 540 krooni ning M. Tarnaðinskaja kasuks saamata jäänud palk 10 000 krooni ja viivis palga kinnipidamise eest 13 802 krooni. Ülejäänud osas jäeti hagejate nõuded rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole 1. juunil 1995. a. AS-i Unio ja hagejate vahel sõlmitud töölepingud tähtajalised töölepingud. Töölepingutes on märgitud küll lepingu tähtaeg, kuid märkimata on TLS §-st 27 lg. 2 tulenev tähtajalise töölepingu sõlmimise alus. Vastavalt TLS § 20 lg. 3 p. 3 kantakse tööraamatusse töölepingu alusel töötamise aeg. Kostja kandeid teinud ei ole ning seetõttu tuleb teda kannete tegemisele kohustada. Apellatsioonikohus leidis, et 1. juunil 1995. a. sõlmitud töölepingu p.-st 4.1, mille järgi pidi töötaja palk olema kokkuleppeline, ei nähtu töötaja palga suurust. Poolte kokkuleppena palga suuruse kohta -- J. Tarnaðinskile 4500 krooni ja M. Tarnaðinskajale 2500 krooni kuus -- on aktsepteeritav 26. juunil 1995. a. sõlmitud kokkulepe. Nimetatud summad on arvestatavad brutosummana, s.t. sisaldavad neid makse, mida vastavalt tulumaksuseadusele peab töötaja maksma. Apellatsioonikohus tuvastas, et töölepingud hagejatega lõpetati 29. detsembril 1995. a. 1. juunist 1995. a. kuni 29. detsembrini 1995. a. pidanuks J. Tarnaðinski saama palka 31 500 (7 x 4500) krooni ja M. Tarnaðinskaja 17 500 (7 x 2500) krooni. Kuna J. Tarnaðinskile on makstud palgana 14 500 krooni ja M. Tarnaðinskajale 7500 krooni, siis on J. Tarnaðinskil saamata 17 000 (31 500--14 500) krooni ja M. Tarnaðinskajal 10 000 (17 500--7500) krooni. Tulenevalt palgaseaduse §-st 35 maksab tööandja töötajale palga maksmisega viivitamise eest iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast. Palga maksmisega viivitamise eest peab kostja maksma viivist J. Tarnaðinskile 30 540 krooni ja M. Tarnaðinskajale 13 803 krooni. Kassatsioonkaebuse esitasid hageja J. Tarnaðinski ja kostja AS Unio. Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada saamata jäänud palga ja palga väljamaksmisega viivitatud aja eest viivise maksmise osas ning teha uue otsuse. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et hagejad teadsid töölepingu lõpetamisest 29. detsembril 1995. a. Tegelikult töösuhted jätkusid ka pärast nimetatud kuupäeva ning seda asjaolu kostja ei ole vaidlustanud. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et J. Tarnaðinskile maksti palgana 14 000 krooni. Selle summa sai hageja trükikojale värvide ostmiseks ja isiklikult hageja poolt valmistatud reklaamklipi eest. Nende tööde tegemine hageja tööülesannete hulka ei kuulunud. Põhjendamata on apellatsioonikohtu seisukoht, et 26. juuni 1996. a. kokkuleppes on märgitud hageja brutopalk. Hageja palus välja mõista kostjalt palga 1995. a. juunikuu eest 5476 krooni ja alates 1. juulist 1995. a. 5976 krooni kuus kuni 1996. a. juunini kokku 67 500 krooni ning 78 503 krooni viivist. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele palus kostja selle jätta rahuldamata, kuna alusetu ja tõendamata on hageja väide, et tema töötamine AS-s Unio jätkus pärast 29. detsembrit 1995. a. Ringkonnakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et J. Tarnaðinski sai 14 000 krooni palgana. Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tunnistati töölepingud tähtajatuteks ning mõisteti hagejate kasuks välja palk ja viivis. Kostja leidis, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme ning rikkus TsKS § 232 lg. 4 sätteid sellega, et hindas tõendeid vaid hagejate seisukohast lähtudes. Ringkonnakohus aktsepteeris hagejate esitatud kokkulepet kokkuleppena palga suuruse kohta, jättes arvestamata kostja direktori seletused, et tema ei ole kokkuleppele alla kirjutanud ja ta ei olnud sellesisulisest dokumendist teadlik kuni hagide esitamiseni. Oma allkirja olemasolu kokkuleppel põhjendas ta sellega, et usaldades AS-i Unio Tallinna esinduse töötajaid, andis ta neile oma allkirjaga blankette tellimuste vormistamiseks. TLS § 70 sätestab, et töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus, kusjuures muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. Vaidlusalune 26. juuni 1995. a. kokkulepe on vormistatud ühe töötaja poolt kahe töötaja ja tööandja nimel. Selles ei ole fikseeritud, millise konkreetse töölepingu või töölepingute muudatus see on. Kostja leidis, et kuna töölepingus oli jäetud konkretiseerimata palga suurus, siis tulenevalt palgaseaduse § 2 lg.-st 7 pidi tööandja garanteerima töötajale vähemalt minimaalpalga. Vabariigi Valitsuse 15. juuli 1994. a. määrusega nr. 260 kehtestati alates 1. septembrist 1994. a. palga alammääraks 450 krooni. Nimetatud palga alammäär kehtis ka 1995. a. juunist kuni 1995. a. detsembri lõpuni. Sellest tulenevalt oli AS Unio kohustatud maksma hagejatele igakuiselt töötasu 450 krooni. Hagejad töötasid AS-s Unio 1. juunist 1995. a. kuni 29. detsembrini 1995. a., seega 7 kuud. Selle aja jooksul pidanuksid nad saama töötasu kumbki vähemalt 3150 krooni. Hagejad on saanud AS-lt Unio seaduses ettenähtud palgast rohkem ning seega ei ole neil õigust täiendavatele summadele ei palga ega ka viivise osas. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele palusid J. Tarnaðinski ja M. Tarnaðinskaja jätta kostja esindaja kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on hagi osalisel rahuldamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. TLS § 77 lg. 1 p. 2 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu, mille tähtaeg ei ületa ühte aastat, teatades töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult viis kalendripäeva enne tähtaja möödumist. TLS § 78 sätestab, et kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist §-s 77 ettenähtud korras või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et töölepingutele kostja tehtud märget lepingu tähtaja pikendamisest 1. jaanuarini 1996. a. ei saa vaadelda lepingu muutmisena, kuna TLS § 59 lg. 5 järgi on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel. Kuna kostja ei teatanud töölepingu lõpetamisest hagejatele TLS § 77 lg. 1 p.-s 2 sätestatud korras ning ei tõendanud lepingu tähtaja muutmiseks TLS §-s 70 ette nähtud nõuetele vastava kirjaliku kokkuleppe olemasolu, siis on apellatsioonikohus põhjendatult asunud seisukohale, et määratud ajaks sõlmitud tööleping muutus määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et tähtajalise töölepingu sõlmimisel tuleb tööandjal töölepingusse märkida, millisel TLS § 27 lg.-s 2 sätestatud alusel töötaja tööle võeti. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et 26. juuni 1995. a. kokkuleppes on hageja palga suurus märgitud summana, millelt kuulub kinnipidamisele tulumaks. Palgaseaduse § 2 lg. 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti seaduse või kollektiivlepinguga ettenähtud juhtudel. Töötajale makstavalt palgalt on tööandja kohustatud kinni pidama tulumaksu kooskõlas tulumaksuseaduse §-ga 26. Tulumaksuseaduse § 9 lg. 1 p. 1 kohaselt on palk residendist maksumaksja tulu. Seega on väär hageja väide, et töötaja palgalt kinnipeetava tulumaksu osas võib maksukohuslaseks olla ka tööandja, kui töölepingus on selliselt kokku lepitud. TsKS § 336 lg. 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole kassatsioonikohus pädev tõendeid hindama. Hageja vaidlustatud ringkonnakohtu järeldused töölepingu lõpetamisest 29. detsembril 1995. a. ja palgana 14 000 krooni maksmisest ning kostja vaidlustatud järeldused määratud ajaks sõlmitud töölepingu muutumisest määramata ajaks sõlmitud töölepinguks ja hageja palga suuruse kindlaksmääramisest 26. juuni 1995. a. kokkuleppega põhinevad tõendite hindamisel. Kuna kostja ei tõendanud oma väidet, et ta ei ole 26. juuni 1995. a. kokkulepet sõlminud ning lepingus töötasu suurust ei sätestatud, siis apellatsioonikohus käsitles kokkulepet õigesti lepingu osana, mitte aga kokkuleppena töötasu suuruse muutmiseks. Tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel ei ole apellatsioonikohus protsessiõiguse norme rikkunud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Eesistuja J. LUIK Liikmed A. KULL T. VERNIK