Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-68-97 V. T. süüdistusasjas KrK § 100 järgi — RT III, 1997, 23, 240

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. juunil 1997. a. 3-1-1-68-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Herbert Lindmäe ja Lea Kalm, vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. T. süüdistuses KrK § 100 järgi. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasi vaadati läbi piiramatu kassatsiooni korras AKKS § 40 lg. 2 alusel. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et varem neljal korral kriminaalkorras karistatud V. T., kes vabanes viimase karistuse kandmisest 22. mail 1996. a., olles alkoholijoobes, 14. augustil 1996. a. kella 21 paiku Tallinnas X tn N asuvate garaažide juures tappis tahtlikult S. S. Süüdistuse kohaselt ähvardas esialgselt S. S. V. T. noaga ja nõudis, et viimane võtaks seljast jope ja spordidressi. Seejärel lõi V. T. S. S. rusikaga näkku, paiskas ta pikali ja hakkas teda jalgadega peksma, kuni S. S. suri saadud vigastustesse sündmuskohal. V. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 100 järgi. Tallinna Linnakohus kvalifitseeris 17. veebruaril 1997. a. V. T. tegevuse tapmisena hädakaitse piiride ületamisel KrK § 104 järgi. Otsuse motiivide kohaselt kaitses V. T. end röövkallaletungi vastu, kuid ületas hädakaitse piire, jätkates S. S. peksmist ka siis, kui kannatanu end enam ei liigutanud ja järelikult polnud ka V. T. ohtlik. Linnakohus karistas V. T. vabadusekaotusega 1 aasta ja 6 kuud kinnises vanglas. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri abi Žanna Morozova, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Protestis leiti, et tekitatud vigastuste raskus ja lokalisatsioon annavad alust järeldada, et V. T. oli tahtlus tappa S. S. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1997. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus. V. T. mõisteti süüdi KrK § 100 järgi ja teda karistati 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsuses sisalduvad järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele, mis omakorda tõi kaasa kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Otsuses nenditi, et vaatamata asjaolule, et esialgu kannatanu ründas noaga V. T., kasvas hädakaitseõigus üle omavoliks ja V. T. poolseks kättemaksuks ühiskonnaohtliku ründe vastu. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V. T., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises KrK § 100 järgi ja karistuse osas. Kassatsioonkaebuses ta rõhutab jätkuvalt, et peksis S. S. enesekaitseks, teda noaga röövima tulnud S. S. kõrvaletõrjumiseks. Kassaator väidab, et tal puudus tahtlus tappa, ta vaid kaitses oma elu ja tervist. V. T. taotleb Riigikohtult uue otsuse tegemist, KrK § 104 järgi süüdimõistmist ja minimaalse karistusmääraga karistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seletuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, leidis: Ringkonnakohtu otsus V. T. süüdimõistmises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. V. T. ütlustest nähtub, et S. S. püüdis teda noaga lüüa, kuid ei tabanud. Seejärel lõi ta omakorda S. S. rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus. Siis hakkas V. T. maaslamavat S. S. peksma jalgadega pähe ja keha erinevatesse piirkondadesse. Peksmise lõpetas ta alles siis, kui märkas, et kannatanu enam ei hinga (tl. 112-113). Nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et S. S. kukkus kohe pärast seda, kui V. T. teda rusikaga lõi. Seega oli hädakaitseseisund möödunud ja hilisem kannatanu surnukspeksmine on käsitletav juba tegevusena pärast hädakaitseseisundi lakkamist nn. hilinenud kaitsena. Kuna tapmine hädakaitse piiride ületamisel ei hõlma tapmist hilinenud kaitse tulemusena, siis on ringkonnakohus õigesti kvalifitseerinud V. T. tegevuse KrK § 100 järgi. Mõistetud karistuse kergendamiseks puudub Riigikohtul seaduslik alus. V. T. on tahtliku tapmise eest karistatud sanktsiooni alammäära piires -- viieaastase vabadusekaotusega. Tema käitumises puuduvad kuriteo raskust oluliselt vähendavad tehiolud, mis lubaksid talle mõista karistuse alla alammäära. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 1997. a. otsus V. T. süüdistusasjas. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 10. juunil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Herbert LINDMÄE Lea KALM