Keskkonnaminister — Välisõhu saastatuse taseme määramise kord — RTL, 128, 1984

Määrus kehtestatakse «Välisõhu kaitse seaduse» (RT I 2004, 43, 298) § 20 alusel. § 1. Määruse reguleerimisala Määrus reguleerib saastatuse taseme määramist maapinnalähedases õhukihis ning sadestise määramist maapinnal. § 2. Määruses kasutatavad mõisted (1) Maapinnalähedane õhukiht on välisõhukiht, mis ulatub kuni 8 m kõrguseni maapinnast. (2) Mõõtmiste täpsus on määratletud EVS-ISO 5725-1:2002 standardis «Mõõtmismeetodite ja tulemuste täpsus (tõesus ja täpsus)». (3) Andmete minimaalne ajaline kaetus on üks mõõtmine nädalas või 8 mõõtmisnädalat ühtlaselt üle aasta jaotatult. (4) Modelleerimise täpsus on mõõtmistulemuste ja arvutustulemuste maksimaalselt lubatav vahe. (5) Pistelised mõõtmised on mitteregulaarsed ühekordsed mõõtmised. § 3. Saastatuse taseme määramisel saadud andmete kvaliteedinõuded (1) Saastatuse taseme määramisel riiklikul või kohaliku omavalitsuse organi tasandil saadud andmete kvaliteedinõuded esitatakse järgmiste esmatähtsate saasteainete suhtes: 1) vääveldioksiid (SO2), lämmastikdioksiid (NO2) ja lämmastikoksiidid (NOx); 2) tahked osakesed ja plii (Pb); 3) benseen (C6H6); 4) süsinikmonooksiid (CO); 5) osoon (O3); 6) benso(a)püreen (C20H12); 7) arseen (As), kaadmium (Cd) ja nikkel (Ni); 8) polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (välja arvatud benso(a)püreen) ja gaasilise elavhõbeda üldsisaldus. (2) Lõikes 1 nimetatud saasteainetega välisõhu saastatuse taseme määramisel saadud andmete kvaliteedinõuded on esitatud määruse lisas 1. (3) Andmete minimaalse hõive ja andmete minimaalse ajalise kaetuse nõuded ei hõlma andmete kadusid, mis on tingitud regulaarsest kalibreerimisest või mõõteriistade tavapärasest hooldusest. § 4. Mõõtemeetodid (1) Esmatähtsate saasteainete kontsentratsiooni määramiseks välisõhus kasutatakse järgmisi mõõtemeetodeid, sealhulgas proovivõtu ja mõõtmise etalonmeetodeid ning saasteaine analüüsi etalonmeetodeid: 1) vääveldioksiid – ultraviolett-fluorestsentsi meetod; 2) lämmastikdioksiid ja lämmastikoksiidid – kemoluminestsentsi meetod; 3) tahkete osakeste kõik fraktsioonid – gravimeetria meetod; 4) peened tahked osakesed PM10 (sealhulgas tahm ja osakesed, mille aerodünaamiline läbimõõt tahkete osakeste fraktsioonis on 10 mikromeetrit) – proovivõtu ja mõõtmise etalonmeetod: EVS- EN 12341:2001; 5) peened tahked osakesed PM2,5 (osakesed, mille aerodünaamiline läbimõõt tahkete osakeste fraktsioonis on 2,5 mikromeetrit) – beeta-kiirguse absorptsiooni meetod; gravimeetria meetod; 6) plii – aatom-absorptsioonspektroskoopia meetod; 7) süsinikmonooksiid – infra-punaspektroskoopia meetod; 8) benseen – gaaskromatograafia meetod; 9) osoon – ultraviolett-fotomeetria meetod; 10) arseen, kaadmium ja nikkel – aatom-absorptsioonspektromeetria meetod; 11) benso(a)püreen ja muud polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud – gaaskromatograafia meetod; 12) elavhõbe – aatom-absorptsioonspektromeetria meetod; aatom-fluorestsentsspektromeetria meetod. (2) Mõõtmistulemused esitatakse standardtingimustel, milleks on temperatuur 293 K ja rõhk 101,3 kPa. (3) Lõikes 1 nimetatud saasteaine kontsentratsiooni mõõtmiseks välisõhus võib kasutada rahvusvaheliselt üldtunnustatud muud meetodit, mis annab lõikes 1 esitatud meetodiga samaväärseid tulemusi, või muud meetodit, mille suhtes tõendab selle kasutaja Keskkonnaministeeriumile kirjalikus vormis kasutatava meetodi kindlat seost lõikes 1 esitatud meetodiga. (4) Lõikes 1 nimetamata saasteaine kontsentratsiooni mõõtmiseks välisõhus kasutatakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud meetodit. (5) Saasteaine sadestise määramiseks maapinnal kasutatakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud meetodit. § 5. Mõõtmistulemuste aruanne Saasteaine kontsentratsiooni pisteliste mõõtmiste tegija koostab mõõtmistulemuste aruande vastavalt selle määruse lisale 2 kahes eksemplaris, millest üks säilitatakse mõõtmiste tegija ja teine tellija juures vähemalt viis aastat. § 6. Õhuproovi võtmisele esitatavad nõuded (1) õhuproovi võtmisel välisõhu saastatuse taseme mõõtmiseks tuleb arvestada järgmiste nõuetega: 1) proovivõtuotsik peab asuma 1,5–4 m kõrgusel maapinnast; 2) proovivõtuotsik ei tohi asuda saasteallika vahetus läheduses, et vältida välisõhuga segunemata saasteainete sisseimemist; 3) proovivõtuotsiku läheduses ei tohi olla segavaid objekte ja otsik peab asuma olenevalt mõõtmistingimustest ja kasutatavast aparatuurist mõne meetri kaugusel hoonete seinast, puudest ja muudest takistustest; 4) analüsaatori läbinud gaasid tuleb suunata proovivõtuotsikust eemale, et vältida analüüsitava õhu retsirkulatsiooni; 5) tuleb määrata ilmastikutingimused, näiteks tuulte suund ja kiirus, välisõhu temperatuur, rõhk ja niiskus, mis võivad omada tähtsust proovide võtmisel. (2) Saasteaine kontsentratsiooni mõõtmiseks saasteallika suitsukoonla mõjupiirkonnas paigutatakse mõõtejaam orienteeruvalt määratud punkti, kus võib tekkida saasteaine maksimaalne kontsentratsioon, arvestades saasteaine väljumiskõrgust maapinnast, ilmastikutingimusi, sealhulgas valdavate tuulte suunda. Selles punktis määratakse saasteaine ühe tunni keskmine kontsentratsioon. (3) Saasteallika valdaja peab välisõhu saastatuse taseme mõõtmisel jälgima, et kõik automaatsed proovivõtuseadmed ja mõõteriistad toimiksid tehnoloogiliste seadmete töö ajal pidevalt, välja arvatud hooldamise ja kalibreerimise aeg. (4) Vahetult peale õhuproovi võtmist koostab proovivõtja protokolli õhuproovi võtmise kohta. (5) Protokoll õhuproovi võtmise kohta sisaldab: 1) proovivõtja nime, aadressi ja kontaktandmeid; 2) proovivõtukoha asukohta ja geograafilisi koordinaate; 3) proovivõtmise kellaaega; 4) proovivõtmise viisi kirjeldust; 5) proovivõtmisel olnud ilmastikutingimusi; 6) proovivõtmisel osalenud isikute nimesid, allkirju, ametikohti ja kontaktandmeid. (6) Õhuproovi võtmise kohta koostatud protokoll lisatakse pisteliste mõõtmistulemuste aruande juurde. § 7. Alternatiivsed mõõteseadmed Kui paiksed mõõteseadmed ei ole töökorras, peab saasteallika valdaja sellest välisõhu saasteloa või keskkonnakompleksloa või jäätmepõletusloa andjat teavitama ning rakendama tööle alternatiivsed mõõteseadmed. § 8. Saastatuse taseme määramise mudelid ja hajumisarvutusprogrammid (1) Välisõhu saastatuse taseme määramiseks piirkonnas kasutatakse järgmisi mudeleid: 1) Gaussi difusioonivõrrandi mudel; 2) Euleri advektsioon-difusioonivõrrandi mudel; 3) kanjonimudel. (2) Saasteainete hajumisarvutuseks on lubatud kasutada arvutiprogramme, mis on koostatud lõikes 1 nimetatud mudelil põhineva või määruse lisas 3 esitatud arvutusmetoodikal põhineva mudeli alusel. (3) Saasteainete hajumisarvutuseks kasutatav arvutiprogramm peab võimaldama arvestada piirkonna saasteainete hajumistingimusi mõjutavaid geograafia- ja kliimaandmeid (näiteks välisõhu temperatuurid, tuule suunad). § 9. Saasteainete koosmõju (1) Iga saasteaine suhtes saasteallika poolt tekitatava välisõhu saastatuse taseme arvutuslikul määramisel võetakse arvesse kõik tootmisterritooriumil asuvad saasteallikad. (2) Saasteainete koosmõju, näiteks tahkete osakeste või lenduvate orgaaniliste ühendite (süsivesinike) summaarse hulga korral kasutatakse maapinnalähedases õhukihis tekkiva saasteainete maksimaalse kontsentratsiooni arvutamisel kõigi gruppi (aldehüüdid, alifaatsed süsivesinikud, aromaatsed süsivesinikud, atsetaadid ja muud) kuuluvate ainete maksimaalsete hetkeliste heitkoguste summat. § 10. Arvutustulemuse vastavuse hindamise kriteeriumid lubade andmisel (1) Hajumisarvutustulemust võrreldakse inimese tervise kaitseks kehtestatud saastatuse taseme ühe tunni keskmise piirväärtusega. Kui välisõhu saastatuse taseme ühe tunni keskmist piirväärtust saasteaine suhtes ei ole kehtestatud, kasutatakse võrdlemisel 8 tunni, 24 tunni, aasta keskmist piirväärtust või saasteaine sisalduse orienteerivat ohutut taset. (2) Välisõhu saasteloas või keskkonnakompleksloas või jäätmepõletusloas esitatud kõigist tootmisterritooriumil asuvatest saasteallikatest eralduva saasteaine maksimaalsed hetkelised heitkogused ei tohi ületada summaarselt väärtust, mis võiks põhjustada lõikes 1 nimetatud piirnormi ületamist tootmisterritooriumi piiril. (3) Välisõhu saasteloa või keskkonnakompleksloa või jäätmepõletusloa andja nõudmisel arvestatakse välisõhu saastatuse taseme arvutamisel saasteallika mõjupiirkonnas pideva õhuseire tulemusi või samalaadsete saasteallikate koosmõju hindamisel saadud fooniandmeid. (4) Lõikes 2 nimetatud andmeid annab saasteallika valdajale välisõhu saasteloa või keskkonnakompleksloa või jäätmepõletusloa andja. § 11. Määruse jõustumine Määrus jõustub 30. septembril 2004. 1 EL Nõukogu direktiiv 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja kontrolli kohta (Euroopa Liidu Teataja L 296, 21/11/96, lk 55–63); EL Nõukogu direktiiv 1999/30/EÜ välisõhus vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, lämmastikoksiidide, tahkete osakeste ja plii kontsentratsioonide piirväärtuste kohta (Euroopa Liidu Teataja L 163, 29/6/1999, lk 41–60); Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiv 2000/69/EÜ välisõhus sisalduva benseeni ja süsinikmonooksiidi piirväärtuste kohta (Euroopa Liidu Teataja L 313, 13/12/2000, lk 12–21); Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiv 2002/3/EÜ välisõhu osooni kohta (Euroopa Liidu Teataja L 67, 9/3/2002, lk 14–30). Minister Villu REILJAN Kantsler Sulev VARE Keskkonnaministri 22. septembri 2004. a määruse nr 120 «Välisõhu saastatuse taseme määramise kord» lisa 1 VÄLISÕHU SAASTATUSE TASEME MÄÄRAMISEL SAADUD ANDMETE KVALITEEDINÕUDED Kasutatav meetod Saasteaine SO2, NO2 ja NOx Tahked osakesed ja plii (Pb) Benseen (C6H6) Süsinikmonooksiid (CO) Osoon (O3), NO ja NO2 Benso- (a)püreen (C20H12) Arseen (As), kaadmium (Cd) ja nikkel (Ni) Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud, välja arvatud benso(a)püreen, ja gaasilise elavhõbeda üldsisaldus Andmed %-des Pidev mõõtmine: Andmete täpsus1) 15 25 25 15 15 50 40 50 Andmete minimaalne hõive 90 90 90 90 90 – suvel; 75 – talvel 90 90 90 Andmete minimaalne ajaline kaetus – – 35 – linna ja liikluse taustajaam; 90 – tööstuspiirkonna mõõtejaam – – 33 50 – Pisteline mõõtmine: Andmete täpsus1) 25 50 30 25 30 50 40 50 Andmete minimaalne hõive 90 90 90 90 90 90 90 90 Andmete minimaalne ajaline kaetus 14 14 14 14 >10 – suvel 14 14 14 Modelleerimise täpsus: Ühe tunni keskmise taseme määramisel 50–60 – – – 50 – – – 8 tunni keskmise taseme määramisel – – – 50 – – – – 8 tunni maksimaalse taseme määramisel päevasel ajal – – – – 50 – – – 24 tunni keskmise taseme määramisel 50 – – – – – – – Kalendriaasta keskmise taseme määramisel 30 50 50 – – 50 50 50 Objektiivse hindamise täpsus 75 100 100 75 75 – – – 1 Täpsus protsentides on esitatud üksikmõõtmiste kohta 95% usaldusintervalliga (süstemaatiline hälve + kahekordne standardhälve), arvestades märgitud saastatuse taseme keskmist väärtust ajavahemikus, mille suhtes saastatuse taseme piirväärtust kohaldatakse. Keskkonnaministri 22. septembri 2004. a määruse nr 120 «Välisõhu saastatuse taseme määramise kord» lisa 2 PISTELISTE MÕÕTMISTULEMUSTE ARUANNE Mõõtmiste tellija nimi ja aadress Mõõtmiste tegija nimi ja aadress Mõõtmiste eest vastutava isiku nimi ja kontaktandmed Paikse mõõtejaama asukoha aadress ja geograafilised koordinaadid Mõõtepunktide kirjeldus Piirkonna skeem koos mõõtepunktide paigutusega Andmed mõõtepunkti ja saastatuse taseme mõõtmistulemuste kohta Mõõtepunkt I ...................................... (asukoht) Mõõtepunkt II ...................................... (asukoht) kuupäev, kellaaeg kuupäev, kellaaeg kuupäev, kellaaeg kuupäev, kellaaeg Välisõhu temperatuur, °C Välisõhu rõhk, kPa Välisõhu niiskus Tuule suund ja kiirus, m/s Muud parameetrid (vihm, lumi, udu jm) Saasteaine ühe tunni keskmine saastatuse tase, mg/m3 SO2 NO2 NOx CO Tahked osakesed Jne Mõõtmistulemuste kirjeldus, nende usaldusväärsus ja selle piirkonna suurus, kus saastatuse taseme piirväärtusi ületatakse Andmed kasutatud mõõtemeetodite kohta Mõõtmisprotsessi kirjeldus Andmed kasutatud mõõteriistade ja seadmete kohta Nimetus Tüüp Valmistaja Väljalaske aasta Mõõdetavad parameetrid, mõõtepiirkond Andmed kalibreerimise kohta (kelle poolt tehtud, aeg, viis, vahendid) Vastutav isik .............................................................................................................................................. (nimi, ametikoht, allkiri) (kuupäev) Keskkonnaministri 22. septembri 2004. a määruse nr 120 «Välisõhu saastatuse taseme määramise kord» lisa 3 SAASTEALLIKAST TEKKIVA VÄLISÕHU SAASTATUSE TASEME ARVUTUSMETOODIKA 1. Ebasoodsatel ilmastikutingimustel maapinnalähedases õhukihis tekkiv saasteaine maksimaalne kontsentratsioon Cm (mg/m3) arvutatakse kasutades järgmist valemit

M – välisõhku eralduv saasteaine hetkeline heitkogus, g/s; F – tegur, mis arvestab saasteainete sadenemiskiirust õhus. Teguri F väärtused on järgmised: 1) gaasilistele saasteainetele ja aerosoolidele, mille korrapärase sadenemise kiirus on ligilähedane nullile (peen tolm, lendtuhk) – 1; 2) muudele aerosoolidele vähemalt 90% puhastusastme juures – 2; 3) muudele aerosoolidele 75% kuni 90% – 2,5; 4) muudele aerosoolidele alla 75% – 3; 5) kui heidetes sisaldub veeauru nii suures koguses, et gaaside väljumisel tekib kondensatsioon, võetakse tolmu puhul teguri väärtuseks – 3; m ja n – tegurid, mis arvestavad saasteallikast gaaside väljumise tingimusi. Tegurite m ja n väärtused leitakse parameetrite f, vm, vm' ja fe alusel alljärgnevaid valemeid kasutades

kui fe f 100, leitakse teguri m väärtus f = fe juures; kui f 100, leitakse teguri n väärtused järgmiselt: n = 1, kui vm >= 2; n = 0,532 vm2 – 2,13 vm + 3,13, kui 0,5 = vm 2; n = 4,4 vm, kui vm 0,5; kui f >= 100 või ΔT ~ 0, siis leitakse teguri n väärtus vm = vm' juures; H – saasteaine väljumiskõrgus maapinnast, meetrites; ΔT – väljuvate gaaside temperatuuri ja aasta kõige soojema kuu keskmise temperatuuri (kella 13.00 ajal) vahe, °C; V1 – väljuvate gaaside mahtkulu (m3/s), mis ringikujulise ristlõikega saasteallika puhul arvutatakse järgmiselt

D – saasteallika suudme läbimõõt meetrites; w0 – saasteallika suudmest väljuvate gaaside keskmine kiirus, m/s. Kui f >= 100 (või ΔT ~ 0) ja vm' >= 0,5 (külmad heited), kasutatakse saasteaine maksimaalse kontsentratsiooni Cm leidmiseks järgmist valemit

n leitakse vm = vm' juures. Kui f 100 ja vm 0,5 või f >= 100 ja vm' 0,5, arvutatakse saasteaine maksimaalne kontsentratsioon Cm järgmist valemit kasutades

m' = 2,86 m, kui f 100, vm 0,5; m' = 0,9, kui f >= 100, vm' 0,5. 2. Kaugus saasteallikast xm (m), mille juures tekib maksimaalne kontsentratsioon Cm ebasoodsatel ilmastikutingimustel, arvutatakse järgmist valemit kasutades

d – parandustegur, mis leitakse järgmiselt: 1) kui f 100 d = 2,48 (1 + 0,28 fe1/3), kui vm = 0,5; d = 4,95 vm (1 + 0,28 f1/3), kui 0,5 vm = 2; d = 7 vm1/2 (1 + 0,28 f1/3), kui vm > 2; 2) kui f >100 või ΔT ~ 0 d = 5,7, kui vm' = 0,5; d = 11,4 vm', kui 0,5 vm' = 2; d = 16 vm'1/2, kui vm' > 2.