Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-62-97 Andrei Ušakovi süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi — RT III, 1997, 21, 221

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 27. mail 1997. a. 3-1-1-62-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Andrei Ušakovi süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 202 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 19. veebruari 1997. a. otsusega tunnistati Andrei Ušakov süüdi KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vabadusekaotust. Samuti tunnistati ta süüdi KrK § 202 järgi ning talle mõisteti selle sätte järgi karistuseks 2 aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg.-s 1 sätestatud alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti talle kaks aastat vabadusekaotust. Kohaldades KrK § 47 sätteid, määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui A. Ušakov kaheaastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest karistatakse teda vabadusekaotusliku karistusega. A. Ušakov mõisteti süüdi selles, et ta 17. märtsil 1994. a. umbes kell 03.00 joobnuna eelneval kokkuleppel M. K-ga pani toime A. M-ile kuuluva sõiduauto «Mazda-323» registrimärgiga XXX varguse katse. A. Ušakov tungis sõiduautosse, avas pagasiruumi kaane ja püüdis lõhkuda roolilukku. Vargus jäi lõpule viimata sõiduauto signalisatsiooni käivitumise tõttu, s.o. süüdlase tahtest olenemata põhjustel. Samal kuupäeval, mõni minut hiljem varastas ta samast sõiduautost paki sigarette «Bond» väärtusega 7 krooni, tulemasina väärtusega 5 krooni, hiina taskulambi väärtusega 30 krooni, helitehnikat 600 krooni ja 3 audiokasetti 75 krooni väärtuses ning mutrivõtme koos kruvikeerajaga 80 krooni väärtuses. Kokku tekitati vargusega kahju 797 krooni väärtuses ning tegu kvalifitseeriti KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi. Samale vargusele alaealise M. K. kuriteole kaasatõmbamise kvalifitseeris kohus KrK § 202 järgi. A. Ušakovi tingimuslikku vabastamist karistuse kandmisest põhjendades käsitles linnakohus kuriteo raskust ja laadi ning isiksust iseloomustavaid andmeid. Tema vastutust kergendavaks asjaoluks loeti süü tunnistamine ja raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine alkoholijoobes. Arvestati, et ta on varem kohtulikult karistamata ja et töökoha iseloomustus on positiivne. Tingimusliku karistusest vabastamise vaidlustas oma apellatsioonprotestiga Tartu prokurör, toetades vabadusekaotuse reaalset ärakandmist. Rõhutati asja arutamist ilma kohtualuse kohalolekuta, kes on asunud elama Venemaale ja hoidub kohtust kõrvale. Katseaja toime sellisel juhul puudub ja Eesti õiguskaitseorganid ei saa tema käitumist kontrollida. Olles juba kohtust kõrvalehoidumisega rikkunud enda suhtes valitud tõkendit, on A. Ušakov ise pidanud ainuvõimalikuks karistuseks vabadusekaotust. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 1. aprilli 1997. a. otsuses seisukohale, et linnakohus juhindus A. Ušakovile karistuse mõistmisel KrK § 36 sätetest ja motiveeris KrK § 47 rakendamist, mida elamine väljaspool Eesti Vabariiki ei välista. Kohtud on lähtunud nimetatud sätete mõttest ja sellest, et karistuse reaalsele täitmisele pööramise motiiv ei ole piisav otsuse muutmise alus. Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja on oma kassatsioonprotestis asunud seisukohale, et KrK § 36 kohaselt peab kohus arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Nende andmete kogumist lähtudes peaks kohus otsustama, milline konkreetne karistus avaldab preventiivset mõju kohtualusele. Kassaator on seisukohal, et kohtuistungile mitteilmunud kohtualune ei ole tingimusliku karistusest vabastamise puhul ei ole teadlik toimest, mida kohtuotsus peaks talle avaldama. Kassaator rõhutab, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta oma artiklis 61 sätestab, et kuriteo toimepannud isik antakse karistuse kandmiseks välja, kui talle on mõistetud vabadusekaotus tähtajaga üle 6 kuu. Reaalne vabadusekaotus teeks võimalikuks karistuse tegeliku ärakandmise. Seetõttu taotleb kassaator Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 1997. a. otsuse tühistamist A. Ušakovi süüdistusasjas tema karistusest tingimusliku vabastamise muutmata jätmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes pidas oluliseks mõlema kohtuastme otsuste tühistamist kassatsioonprotestis käsitletud vigade parandamiseks, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult asunud seisukohale, et linnakohus ei ole A. Ušakovile karistuse mõistmisel rikkunud KrK § 36 ja § 47 sätestatud tingimusi. Kohtuotsuse täitmisele pööramise tahe on ebapiisav motiiv kohtulahendi muutmiseks, kuna kohtul on õigus iseseisvalt valida süüdlasele optimaalne karistus. Karistuse mõistmise alustes ei ole sätestatud lisatingimusi, mis kohustaksid väljaspool Eesti Vabariiki elavaid isikuid süüdimõistmisel karistama erinevalt ülejäänud kohtualustest. Õiguslik hinnang A. Ušakovi käitumisele tuleneb ööl vastu 18. märtsi 1994. a. tema osavõtul ja tema poolt toimepandust. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks lisada, et süüditunnistamisel ja karistuse valikul KrK § 202 järgi oli kohtutel alust kuriteo raskuse ja laadi määratlemisel arvestada asjaoluga, et alaealine M. K., kelle kuriteole kaasatõmbamises A. Ušakov süüdi tunnistati, oli Tartu Linnakohtu 22. aprilli 1996. a. otsusest (tl. 378--381) järelduvalt juba 1993. a. kevadel aktiivselt osalenud Tartu linnas grupiliselt toimepandud murdvargustes. See fakt ei rõhuta A. Ušakovile mõistetud karistuse karmistamise vajadust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 1997. a. otsus Andrei Ušakovi süüdistusasjas. 2. Prokuröri kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Otsus jõustub 27. mail 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP