Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-43-97 K. R. süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja § 195 lg. 3 järgi — RT III, 1997, 21, 218

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. aprillil 1997. a. 3-1-1-43-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja K. R. süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja § 195 lg. 3 järgi. Kohtuistungist võttis osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et K. R. mõisteti süüdi Kohtla- Järve Linnakohtu 11. novembri 1996. a. otsusega KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 2 aastat ja 6 kuud; KrK § 195 lg. 3 järgi karistati teda samuti vabadusekaotusega 2 aastat ja 6 kuud. KrK § 40 lg. 1 järgi mõisteti kuritegude kogumi eest karistuseks 4 aastat vabadusekaotust ja kohtuotsuste kogumi eest KrK § 40 lg. 3 järgi 5 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 13. september 1995. a. K. R. tunnistati süüdi selles, et ta pani ajavahemikul 24. märtsist 1995. a. kuni 11. augustini 1995. a. toime Kohtla-Järvel ja J. C salajast vargust ning 11. augustil 1995. a. huligaanitsemise käigus Kohtla-Järvel L. X korteris tekitas noaga kerge kehavigastuse I. V.-le. Kohtla-Järve Linnakohtu otsuse peale esitas K. R. apellatsioonkaebuse, kus ta taotles enda õigeksmõistmist enamikus varguse episoodides, samuti leidis ta, et huligaansuses süüdimõistmisel on linnakohus tuginenud ainult kannatanu ütlustele. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a. otsusega apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Tühistati K. R.-le KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi mõistetud karistus ja KrK § 40 lg. 3 järgi mõistetud lõplik karistus. K. R.-le mõisteti KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg. 1 alusel loeti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Vaidlustamata ringkonnakohtu poolt tehtud muudatusi linnakohtu otsuses, ei nõustu prokurör sellega, et karistuse alguseks linnakohtu 11. novembri 1996. a. otsuse järgi on sama kuupäev, mis linnakohtu 25. märtsi 1996. a. otsuses. Kassaator leiab, et lugedes karistuse alguseks eelmises otsuses määratud kuupäeva, on ringkonnakohus sisuliselt osaliselt liitnud kaks otsust, rikkudes omakorda enda poolt väljendatud seisukohta, et need otsused liitmisele ei kuulu. Prokurör taotleb Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a. otsuse tühistamist, millega jäeti muutmata Kohtla-Järve Linnakohtu 11. novembri 1996. a. otsus karistusaja alguse osas ja kriminaalasja tagastamist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, samuti kannatanu J. Z. poolt Riigikohtule esitatud kirjalike vastuväidetega, mille kohaselt kohtualusele mõistetud karistus on leebe, ning ära kuulanud prokuröri arvamuse, kes toetas esitatud protesti, tuvastas: K. R. on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Esmakordselt mõisteti ta süüdi 17. septembri 1993. a. Tallinna Linnakohtu otsusega KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja § 195 lg. 2 järgi ning karistati kaheaastase vabadusekaotusega. 24. novembril 1994. a. ta vabanes seoses karituse ärakandmisega. 30. mail 1995.a mõisteti ta süüdi Ida-Viru Maakohtu 30. mai 1995. a. otsusega KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega ning KrK § 202 järgi 2 aasta vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks KrK § 40 alusel loeti kaks aastat vabadusekaotust. K. R.-i suhtes kohaldati KrK § 47 sätteid ja kohus määras, et tingimuslikult vabadusekaotust tema suhtes ei kohaldata, kui ta ei pane kahe aasta kestel toime uut tahtlikku kuritegu. 25. märtsi 1996. a. Kohtla-Järve Linnakohtu otsusega mõisteti ta süüdi võõra vara korduva salajase varguse eest KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele Ida-Viru Maakohtu 30. mai 1995. a. otsusega mõistetud karistus ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti A. R. vahi alla võtmise kuupäev -- 13. september 1995. a. Kohtla-Järve Linnakohus eksis siin A. R.-le lõpliku karistuse mõistmisel. Kuna kohtualuse poolt olid kõik kuriteod toime pandud enne 30. mai 1995. a. otsusega süüdimõistmist, oleks linnakohus pidanud lõpliku karistuse mõistmisel juhinduma KrK § 40 lg. 3 sätetest. Kuid 30. mai 1995. a. otsusega oli K. R. vabastatud tingimuslikult vabadusekaotusest ja seetõttu oleks pidanud mõistetud karistused jääma iseseisvalt täitmisele, sest vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine ei ole iseseisev karistusliik. 11. novembri 1996. a. otsusega mõistis Kohtla-Järve Linnakohus K. R. süüdi KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi ja karistas teda 2 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. Süüditunnistamisel KrK § 195 lg. 3 järgi karistati teda samuti 2 aasta ja 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 1 alusel liideti osaliselt mõistetud karistused ja kuritegude kogumi eest mõisteti 4 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Liites osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu otsusega 25. märtsil 1996. a. mõistetud karistuse 2 aastat ja 3 kuud vabadusekaotuse ärakandmata osa, mõisteti K. R.-le lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi KrK § 40 lg. 3 alusel 5 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks arvati 13. september 1995. a. Kuriteod, mille toimepanemise eest K. R. 11. novembril 1996. a. süüdi mõisteti, olid toime pandud nii enne kui ka pärast 30. mai 1995. a. süüdimõistvat kohtuotsust. Järelikult tuli karistuse mõistmisel kohaldada nii KrK § 40 kui ka § 41 sätteid, sest osa salajasi vargusi ja kuritahtlikud huligaansused olid toime pandud ajal, mil kohtualune kandis vabadusekaotuslikku karistust tingimisi. Kui pärast kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et isik on süüdi veel teistes kuritegudes, millest ühed on toime pandud enne, teised aga pärast esimese kohtuotsuse tegemist, siis määratakse karistus kindlaks teise kohtuotsuse järgi, kohaldades nii KrK § 40 kui ka § 41 sätteid -- algul kuritegude kogumi eest, mis on toimepandud enne esimest süüdimõistvat otsust KrK § 40 lg. 3 alusel, seejärel kuritegude kogumi eest, mis on toime pandud pärast esimese kohtuotsuse tegemist KrK § 40 lg. 1 ja 2 alusel ning lõpuks kohtuotsuste kogumi järgi KrK § 41 alusel. Riigikohus rõhutab, et KrK § 40 lg. 3 kohaldamisel ei või lõplik karistus kuritegude kogumi eest olla väiksem esimese kohtuotsusega mõistetud karistusest, sest neil juhtudel peab kohus karistuste kaetuks lugemisel või karistuste liitmisel lähtuma kogu mõistetud karistuse suurusest esimese kohtuotsuse järgi, mitte aga selle ärakandmata osast. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, leides, et K. R.-le Kohtla-Järve Linnakohtu 11. novembri 1996. a. otsusega KrK § 40 lg. 3 alusel karistuste liitmine on ebaõige, jättis tähelepanuta, et osa kuritegusid olid toime pandud ajal, mil K. R. kandis tingimuslikult vabadusekaotuslikku karistust. KrK § 47 lg. 1 alusel tuleb süüdimõistetule, kes paneb katseaja kestel toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, mõista karistus vastavalt KrK § 41 sätetele ja eelmise otsuse järgi kandmata karistus tuleb kas täies ulatuses või osaliselt liita uue otsusega mõistetud karistusega. Osundatud viga tehti juba linnakohtu käsitletavas kohtuotsuses. Karistuse kandmise aja alguseks on linnakohus lugenud 13. septembri 1995. a., s.o. väidetavalt K. R. vahi alla võtmise kuupäeva. Kriminaalasja materjalidest nähtub aga, et 27. novembril 1995. a. on kohtunik O. Bibik keeldunud loa andmisest K. R. vahi all võtmiseks ja samal kuupäeval on temalt võetud allkiri elukohast mittelahkumiseks (tl. 489--490 III kd). Kuidas on võimalik isiku suhtes, kes viibib vahi all, kohaldada tõkendina allkirja elukohast mittelahkumiseks, jääb Riigikohtule selgusetuks. Kohtla-Järve Linnakohus ei ole sellele ilmsele vastuolule tähelepanu pööranud ja toimikus puuduvad usaldusväärsed dokumendid, mis lubaksid seaduslikult kindlaks määrata K. R.-le mõistetud karistuse kandmise aja alguse. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, millega seoses K. R. alates 13. septembrist 1995. a. vahi all viibis -- kas seoses temale mõistetud eelneva karistuse kandmisega või seoses 11. novembril 1996. a. kohtus arutatavate kuritegudega. Sõltuvalt tema vahi alla võtmise asjaoludest, tuleb kindlaks määrata ka K. R.-le mõistetud karistuse kandmise aja algus. Kuna kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine lõpliku karistuse mõistmisel ja karistuse kandmise aja alguse kindlaksmääramisel on toimunud linnakohtus, siis lähtudes AKKS § 47 lg.-st 3, § 63 p.-st 2, § 64 p.-dest 1 ja 3 ning § 63 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 1997. a. ja Kohtla-Järve Linnakohtu 11. novembri 1996. a. otsus K. R. süüdistusasjas temale mõistetud lõpliku karistuse osas KrK § 40 lg. 3 järgi ja karistuse kandmise aja alguse osas. 2. Saata kriminaalasi selles osas uueks sisuliseks arutamiseks Kohtla-Järve Linnakohtule. 3. Muus osas jätta kohtulahendid muutmata. 4. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 22. aprillil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Jüri ILVEST Lea KALM