Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-53-97 Konstantin Puško süüdistusasjas KrK § 101 p. 8 järgi — RT III, 20, 207

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. mail 1997. a. 3-1-1-53-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Konstantin Puðko süüdistuses KrK § 101 p. 8 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu Konstantin Puðko kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Narva Linnakohtu 18. detsembri 1996. a. otsusega tunnistati Konstantin Puðko süüdi ja teda karistati KrK § 101 p. 8 järgi, kohaldades KrK § 39 sätteid, vabadusekaotusega 7 aastat kinnises vanglas. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Eesti NSV Ülemkohtu 14. veebruari 1984. a. otsuse järgi kandmata karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti talle 9 aastat 6 kuud vabadusekaotust. Linnakohtu otsusega tunnistati K. Puðko süüdi selles, et tema 24. mail 1996. a. kella 2 paiku öösel tappis purjuspäi ühiselamus Narvas Võidu pst 17 -- 169 alkoholi tarvitamise ajal omavahelise vaenu pinnal tekkinud tülis kägistamise teel Nadeþda Gavrilova. Narva Linnakohtu otsuse peale esitas Narva abiprokurör Tatjana Golovanova apellatsioonprotesti. Apellatsioonprotestis leiti, et linnakohtul ei olnud alust kohaldada KrK § 39 sätteid. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 1997. a. otsusega tühistati Narva Linnakohtu 18. detsembri 1996. a. otsus K. Puðkole mõistetud karistuse osas. Kohtualust K. Puðkod karistati KrK § 101 p. 8 järgi vabadusekaotusega 11 aastat 6 kuud. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Eesti NSV Ülemkohtu 14. veebruari 1984. a. otsuse järgi kandmata karistus ning K. Puðkole mõisteti lõplikuks karistuseks 13 aastat vabadusekaotust. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioonprotsest rahuldati osaliselt. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu K. Puðko kassatsioonkaebuse. Süüdimõistetu K. Puðko kinnitab oma kassatsioonkaebuses, et ta tappis 24. mail 1996. a. N. Gavrilova seetõttu, et viimane oli pikemat aega terroriseerinud tema elukaaslast Larissa Kustolot. Samal päeval pöördus ta politseisse süü ülestunnistusega, mis oli jäänud aga nõuetekohaselt vormistamata. Kassaatori väitel on kohtueelsel uurimisel korduvalt rikutud tema kaitseõigust: sageli vahetus kaitsja ning ringkonnakohus ei võimaldanud talle kaitsjat kohtus, kuigi teda süüdistati kuriteos, mille eest võib karistusena mõista surmanuhtluse. K. Puðko taotleb, et kohus võtaks talle karistuse mõistmisel arvesse vastutust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid Riigiprokuratuuri prokurör M. Püss, samuti süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, tuvastas: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kassatsioonkaebuses esitatud süüdimõistetu väide selle kohta, et tema kaitseõigust kohtus on rikutud, on põhjendatud. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1997. a. istungile oli kutsega kutsutud kohtualuse K. Puðko kaitsja vandeadvokaat Tatjana Masalina. Kaitsja teatas Viru Ringkonnakohtule, et tal ei ole võimalik kohtuistungil osaleda (tl. 192--193). Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtualune K. Puðko kaitsjat ei soovinud. Prokurör Elo Kungla ei pidanud kriminaalasja arutamist ilma kaistja osavõtuta võimalikuks ja taotles kohtuistungi edasilükkamist (tl. 197). Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. märtsi 1997. a. määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata ning kohus jätkas kriminaalasja arutamist ilma kaitsja osavõtuta. Kohtumääruses nenditakse, et Narva abiprokurör T. Golovanova vaidlustas apellatsioonprotestis Narva Linnakohtu 18. detsembri 1996. a. otsuse kohtualusele mõistetud karistuse osas ning taotles talle lõplikuks karistuseks mõista 15 aastat vabadusekaotust. KrMK § 38 lg. 1 järgi on kaitsja osavõtt kohtuistungist kohustuslik siis, kui isikule võidakse karistusena mõista surmanuhtlus. Apellatsioonprotestist lähtudes oli kohtul võimalik K. Puðkole mõista maksimaalselt karistuseks 15 aastat vabadusekaotust, kusjuures surmanuhtluse mõistmine oli välistatud. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei lähtunud siinjuures täpselt kriminaalmenetluse seaduse sisust. Nii sätestatakse KrMK § 38 lg.-s 1, et kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest on kohustuslik nende isikute kriminaalasjades, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises, mille eest võib karistusena mõista surmanuhtluse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et selle üldsätte puhul ei kehti ükski piirang. Seetõttu ei ole oluline, kas kohtualusele võidakse tegelikult mõista surmanuhtlus või mitte. KrMK § 38 lg. 1 sisust lähtudes ei ole kohtualusel õigust kriminaalasja kohtulikul arutamisel kaitsjast loobuda. Liiatigi on käesoleval juhul tegemist kaitsjast sunnitud loobumisega, sest kaitsjat ei olnud kohtuistungil. Kriminaalasja arutamine kaitsja osavõtuta, kui tema osavõtt on seaduse järgi kohustuslik, on vastavalt AKKS § 39 lg. 3 p.-le 4 kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis on AKKS § 64 p. 2 järgi üheks kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks. Juhindudes AKKS § 63 p.-st 2; § 64 p.-st 2 ning § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkollegiumi 4. märtsi 1997. a. otsus Konstantin Puðko süüdistusasjas KrK § 101 p. 8 järgi ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 6. mail 1997. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Lea KALM Liikmed Herbert LINDMÄE Peeter VAHER