Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-9-97 Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Helve Noormägi vastu 44 953 krooni nõudes — RT III, 18, 196

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. mail 1997. a. 3-2-3-9-97 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 19. mail 1997. a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Lääne Maakohtu 21. oktoobri 1994. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Helve Noormägi vastu 44 953 krooni nõudes. Lääne Maakohtu otsuse kohaselt toimus 25. detsembril 1993. a. Tallinnas Tammsaare teel liiklusõnnetus, milles sai kannatada AS-le Lownder Lambert Group kuuluv sõiduauto, mis oli kindlustatud kindlustusseltsis Farret. Liiklusõnnetuse põhjustas Helve Noormägi autoga, mille suhtes oli liikluskindlustuse leping sõlmimata. 9. mail 1994. a. hüvitas kindlustusselts Farret AS-le Lownder Lambert Group 144 848 krooni ning võttis üle avariilise sõiduauto. Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 18 lg. 3 alusel hüvitas Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) 13. juulil 1994. a. kindlustusseltsile Farret kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju 39 407 krooni. Kohtule esitatud hagis palus ELKF TsK §-de 448, 458 ja 460 alusel kostjalt välja mõista liikluskahju 39 407 krooni ja käsitluskulu 5863 krooni. Kostja tunnistas hagi osaliselt. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on TsK §-s 460 sätestatud regressinõude esitamise üldkord. LKS §-s 29 on aga regressiõigust piiratud ning sätestatud juhud, millal liikluskindlustuse fond võib regressinõudeid esitada. LKS §-st 29 lg. 2 ei järeldu, et kostja kui kindlustamata sõidukiga liikluskahju tekitanud isiku vastu saaks regressinõuet esitada. Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Avaldaja leidis, et kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme. TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS §-s 29 oli sätestatud kindlustusandja regressiõiguse piiramine isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellekohane regressiõiguse piiramine ei olnud absoluutne, kuna seadusandja piiras regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, mitte aga muude kahjutekitajate vastu. LKS § 29 lg. 2 ei ole TsK § 460 suhtes erisäte, vaid on laiendava tähendusega erinorm LKS § 29 lg. 1 suhtes. ELKF omab regressiõigust kindlustamata kahjutekitaja vastu, kelle eest on hüvitatud kannatanule tekitatud varaline kahju. Vastustaja ei ole oma seisukohta kohtuvigade parandamise avalduse suhtes esitanud. Kolleegium leidis, et maakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Liikluskahju tekitamise ajal kehtinud LKS §-ga 29 lg. 1 oli piiratud kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Seega isik, kes tekitas kahju sõidukiga, mille suhtes liikluskindlustuse leping oli sõlmimata, pidi TsK § 460 lg. 1 alusel regressi korras ELKF ees tekitatud kahju eest vastutama. LKS § 29 lg. 2 oli käsitletav erisättena sama paragrahvi 1. lõike, mitte aga TsK § 460 suhtes, kuna selles olid sätestatud juhud, millal kindlustatud sõiduki juht ei vabanenud regressi korras vastutusest. Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Lääne Maakohtu 21. oktoobri 1994. a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 1. aprillil 1997. a. tasutud kautsjon 449 (nelisada nelikümmend üheksa) krooni ja 55 senti. Eesistuja J. LUIK Liikmed A. KULL T. VERNIK