Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-51-97 J. L. (M.) süüdistusasjas KrK § 114 järgi — RT III, 1997, 17, 178

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. aprillil 1997. a. 3-1-1-51-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja J. L. (M.) süüdistuses KrK § 114 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kohtuistungist võttis osa tõlk Lüüli Lomp. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt anti J. L. (M.) kohtu all süüdistatuna KrK § 114 järgi järgmistes kuritegudes: 1. 8. aprillil 1995. a. K.-J. S. asulas T. tn. X isiklike suhete pinnal tekkinud tülis kiskus J. L. (M.) L. M. juustest ja tekitas kannatanule näkku ja kehasse kriimustusi ning siniseid plekke; 2. 27. mail 1995. a. eelnimetatud kohas lõi J. L. (M.) tülis L. M. ning rebis teda juustest; 3. 26. juunil 1995. a. lõi J. L. (M.) tülis L. M., tekitades kannatanule kergeid terviserikketa kehavigastusi. Kohtla-Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1997. a. otsusega mõisteti J. L. (M.) süüdistuses KrK § 114 järgi õigeks. Linnakohus tuli järeldusele, et J. L. (M.), tõrjudes kannatanu õigusvastaseid ründeid, tegutses hädakaitseseisundis. Kohus leidis, et kannatanu oli tülitsemisest majanduslikult huvitatud ning kohtualuse poolt tekitatud kahju oli õiguspärane, kuna kaitse oli vastavuses ründe iseloomule. Esitatud apellatasioonkaebuses taotles kannatanu L. M. Kohtla-Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1997. a. otsuse tühistamist kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ning kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellant ei nõustunud kohtu seisukohaga, et kohtualune tegutses hädakaitseseisundis ja väidetavalt puuduvad tõendid tema õigusvastase ründe kohta. Apellant leidis, et kohus ei arvestanud piisavalt objektiivselt temapoolseid ütlusi kriminaalasja tehiolude kohta. Ta taotles kohtualuse süüdimõistmist KrK § 114 järgi. Esitatud apelltasioonkaebuse kohta esitas kohtualune J. L. (M.) kirjaliku seletuse, milles palus jätta linnakohtu õigeksmõistev otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtualune kinnitas veelkord, et ta tegutses hädakaitse seisundis, kaitstes end kannatanu ründe eest. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu 16. jaanuari 1997. a. õigeksmõistev otsus ning J. L. (M.) mõisteti süüdi KrK § 114 järgi. Teda karistati 1-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati ta 1-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ühes kohustusega teatada elukohajärgsesse politseiasutusse oma elukoha muutusest. Kriminaalkolleegium leidis, et on tõendatud J. L. (M.) poolt kannatanule kolmel korral kallaletungimine otsese tahtlusega tekitada talle füüsilist valu. Ringkonnakohus tugines oma otsuses kannatanu ütlustele ja leidis, et ei ole alust kahelda nende ütluste objektiivsuses. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidnud tõendamist kannatanu majanduslik huvi tülide algatamiseks. Esitatud kassatsioonkaebuses taotleb süüdimõistetu J. L. (M.) Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator taotleb enda õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse lõpetamist KrMK § 5 lg. 1 p. 6 alusel. Kasssator põhistab oma kaebust asjaoluga, et tal puudus tahtlus põhjustada kannatanule piinava iseloomuga kannatusi ning et ta oli sunnitud end kaitsma kannatanu vägivaldsete rünnakute eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et J. L. (M.) poolt toimepandu on usaldusväärselt tõendatud ja tema teod tuleb kvalifitseerida KrK § 114 järgi. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsuses on KrMK § 50 nõuetele vastavalt hinnatud kõiki tõendeid nende kogumis ja põhjendatult jõutud järeldusele, et kohtualune ei tegutsenud hädakaitses KrK § 13 mõttes. Nõustudes ringkonnakohtu otsuses toodud tõendite analüüsi ja järeldustega, nendib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et piinamise all mõistetakse kriminaalseaduses kerge kehavigastuse tekitamist või vägivallategusid, kui need pandi toime piinaval viisil. Kannatanu korduv juustest kiskumine kuni nende peast väljarebimiseni ja kehaosade hammustamine tekitab tavalisest suuremat füüsilist valu ja kannatusi ning on käsitletav piinava viisina kehavigastuste tekitamisel. Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1997. a. otsus J. L. (M.) süüdistuses KrK § 114 järgi jätta muutmata. 2. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 29. aprillil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE