Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-48-97 E. B. süüdistusasjas KrK § 107 lg. 1

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. aprillil 1997. a. 3-1-1-48-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja E. B. süüdistuses KrK § 107 lg. 1; § 113; § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 ja § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. E. B. mõisteti Tallinna Linnakohtu 19. novembri 1996. a. otsusega süüdi KrK § 113 järgi, mille eest teda karistati 3-kuulise arestiga, § 107 lg. 1 järgi, mille eest teda karistati 4-aastase vabadusekaotusega, ning § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi, mille eest teda karistati 6-kuulise vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks mõisteti KrK § 40 lg. 1 alusel 6 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 207 lg. 1 järgi mõisteti E. B. õigeks. Muuhulgas tunnistati E. B. süüdi KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi selles, et ta 9. augustil 1995. a. kella 17.30 ajal eelneval kokkuleppel ja koos käesolevas kriminaalasjas kindlaks tegemata isikuga Tallinnas K, X asuvas kaupluses AS K. D., ähvardades kasutada relva, suunas püstolitoru kaupluse töötaja M. V.-le. Seejärel, suunates püstolitoru teistele kaupluse töötajatele, hõivas aktsiaseltsile kuuluva kompuutri väärtusega 15 000 krooni. Apellatsioonkaebuses taotles E. B. enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi, eitades täielikult selle kuriteo toimepanemist. Kohtualune leidis, et tema süüdimõistmisel selles kuriteos on linnakohus tuginenud vaid äratundmiseks esitamise protokollidele. Apellant oli seisukohal, et äratundmiseks esitamisel rikuti oluliselt kriminaalmenetluse norme, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 19. novembri 1996. a. otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukolleegium tuli järeldusele, et kriminaalasjas kogutud materjalidega on leidnud tõendamist E. B. poolt röövimise toimepanemine ning linnakohus ei ole oma otsust tehes rikkunud KrMK § 50 sätteid. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus, et äratundmiseks esitamisel oleks esinenud KrMK § 137 ja § 138 sätete olulisi rikkumisi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu E. B. ja tema kaitsja Vjatšeslav Santašev. E. B. taotleb enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning KrK § 107 lg. 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Kassaator väidab jätkuvalt, et tema pole röövimist toime pannud ning tema äratundmiseks esitamine viidi läbi menetlusnorme rikkudes. Kaitsja V. Santašev taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsuse osalist tühistamist, leides, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud KrMK § 50 sätteid. Kassaator on seisukohal, et E. B. äratundmiseks esitamisel rikuti KrMK § 138 sätteid ning seega ei ole selline tõend seaduslik. Samuti leiab kassaator, et kannatanute ütlused kaupluses toimunu kohta ei ole usutavad. Veel vaidlustab kassaator E. B.-le süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni, leides, et relva olemasolu ja kannatanute elule ja tervisele ohu tekitamise kohta tõendite puudumine välistab teo kvalifitseerimise KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri seisukoha jätta kassatsioonkaebused rahuldamata, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsus ei ole kooskõlas kohtuotsusele kriminaalmenetluse seaduses esitatud nõuetega ning seetõttu kuulub tühistamisele. KrMK § 272 lg. 3 sätestab, et kohtuotsus kui tervik koosneb kolmest osast ja seetõttu ei tohi kohtuotsuse erinevad osad olla üksteisega vastuolus. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 1997. a. otsusega V. M. süüdistusasjas KrK § 1411 lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 166 järgi (RT III 1997, 7, 73). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav-motiveerivas osas (tl. 339) on märgitud, et «Tallinna Linnakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et E. B. pani koos käesolevas kriminaalasjas kindlaks tegemata isikuga toime arvuti röövimise, s.o. KrK § 141 lg. 2 p. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo». Tegelikult kvalifitseeris Tallinna Linnakohus E. B. poolt toimepandud kuriteo KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ja motiveeris põhjalikult võõra vara röövimisel relva kasutamist. Kui ringkonnakohus tahtnuks E. B. süüdistusest välja jätta p. 3 (relva kasutamise), tulnuks seda kohtuotsuses motiveerida ja otsuse resolutiivosas kajastada -- seda aga tehtud ei ole. Oluliste vastuolude tõttu kohtuotsuse erinevate osade vahel ei saa süüdimõistetu teada, millises konkreetses süüdistuses ja milliste tõendite alusel ta kas süüdi või õigeks tunnistatakse. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse erinevate osade vaheline vastuolu on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 64 p. 2 mõttes ja on alus kohtuotsuse tühistamiseks kassatsiooni korras. Juhindudes AKKS § 29 lg.-st 6, § 39 lg.-st 4, § 63 p.-st 2, § 64 p.-st 2, § 65 lg.-st 3 ja KrMK § 275 lg.-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsus E. B. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2. E. B. ja tema kaitsja kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 22. aprillil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Eerik KERGANDBERG Jüri RÄTSEP