Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-44-97 L. B. süüdistusasjas KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi — RT III, 1997, 16, 169

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. aprillil 1997. a. 3-1-1-44-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ja liikmed Jüri Ilvest ning Lea Kalm vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja L. B. süüdistuses KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et L. B. anti kohtu alla Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 21. oktoobri 1991. a. määrusega süüdistuses ENSV KrK § 139 lg. 3 ja § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Sama määrusega anti kohtu alla N. B. jt. Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 1992. a. otsusega mõisteti L. B. süüdi ENSV KrK § 139 lg. 3 järgi, karistades teda 3-aastase vabadusekaotusega koos kogu vara konfiskeerimisega. Karistusaja alguseks loeti vahi alla võtmise kuupäev, s.o. 21. märts 1991. a. Sama kohtu 9. märtsi 1992. a. määrusega eraldati sellest kriminaalasjast L. B. ja N. B. kriminaalasi süüdistuses ENSV KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi, kuna N. B. oli kuulutatud tagaotsitavaks. Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 1992. a. määrusega tühistati Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 1992. a. otsus muuhulgas ka L. B. osas ning tema kuritegu kvalifitseeriti ümber KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi. L. B.-it karistati 3-aastase vabadusekaotusega range režiimiga parandusliku töö koloonias, jättes karistusest välja kogu vara konfiskeerimise. L. B. vabanes seoses karistusaja lõppemisega 21.03.1994. a. Tallinna Linnakohtu 4. novembri 1996. a. otsusega mõisteti L. B. süüdi KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi, karistades teda 5-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama otsusega mõisteti süüdi ka N. B.. Esitatud apellatsioonkaebuses taotles L. B. õiglase kohtuotsuse tegemist, väites, et ta ei tahtnud tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 1997. a. otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 4. novembri 1996. a. otsus muutmata ja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuse süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud tõendamist, kuid nentis, et esimese astme kohus on ekslikult jätnud L. B.-le karistuse mõistmisel kohaldamata KrK § 40 lg. 3 sätted. Kuna KrK § 139 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuriteod on tema poolt toime pandud enne viimase kohtuotsusega tuvastatud kuriteo toimepanemist, tulnuks linnakohtul mõista karistus hiljem tuvastatud konkurentsi põhimõtete alusel KrK § 40 lg. 3 järgi. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et linnakohus rikkus KrMK § 335 sätteid, kuid apellatsioonikohtul puudub seaduslik alus taolise vea parandamiseks. Esitatud kassatsioonkaebuses väidab süüdimõistetu L. B. jätkuvalt, et tal puudus tahtlus tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi ning arvestades tema puhtsüdamlikku kahetsust, palub kergendada talle mõistetud karistust. Veel leiab kassaator, et linnakohus oleks pidanud talle karistuse mõistmisel lähtuma KrK § 40 lg. 3 sätetest ning et tema karistusaja alguseks tulnuks lugeda varguses kahtlustatavana vahi alla võtmise kuupäev, s.o. 21. märts 1991. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning kuulanud ära prokuröri, kes taotles jätta kuriteo kvalifikatsioon muutmata, kuid kohaldada L. B.-le karistuse mõistmisel KrK § 40 lg. 3 sätteid, leidis: Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on kontrollinud L. B. väiteid selle kohta, et tal puudus tahtlus tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi, analüüsinud nõuetekohaselt kõiki esitatud tõendeid ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nende põhjendustega ning lisab, et lüües teist isikut rusikaga sellise jõuga, mis põhjustab kannatanu kukkumise, möönab isik igasuguse kehavigastuse tekkimise võimalust. Seetõttu järgneb kriminaalvastutus tekitatud tagajärje raskuse järgi. Tallinna Linnakohus on aga jätnud arvesse võtmata, et kuna L. B. pani kõik talle inkrimineeritud kuriteod toime enne esimese kohtuotsuse tegemist, tulnuks 4. novembri 1996. a. kohtuotsuse puhul kohaldada hiljem tuvastatud konkurentsi põhimõtteid ning lõplik karistus mõista KrK § 40 lg. 3 sätete kohaselt, arvestades samaaegselt lõplikust karistusest maha eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on eelnimetatud asjaolu küll õigesti tuvastanud, kuid teinud eksliku järelduse selle kohta, et apellatsioonikohtul puudub võimalus sellise vea parandamiseks. Vastavalt AKKS § 32 lg. 1 p.-le 4 võib ringkonnakohus tühistada esimese astme kohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele kergema karistuse. Küsimuse lahendamine, kas on vajalik karistuste mõistmine mitme kuriteo eest, kuulub obligatoorselt lahendamisele iga kohtuotsuse tegemisel, nagu seda nõuab KrMK § 263 lg. 2. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p.-st 3, § 64 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 4. novembri 1996. a. otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. jaanuari 1997. a. otsus L. B.-le mõistetud karistuse osas. 2. Mõista L. B.-le KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi karistuseks 5 /viis/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. 3. Lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg. 3 alusel mõista viis aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, millest maha arvata Tallinna Linnakohtu 16. märtsi 1992. a. otsuse järgi ära kantud karistus 3 aastat vabadusekaotust ning lugeda ärakandmisele kuuluvaks 2 /kaks/ aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise alguseks lugeda 27. september 1996. a. Kohtuotsus jõustub 22. aprillist 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Lea KALM Jüri ILVEST