Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-37-97 A. P. süüdistusasjas KrK § 113

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. aprillil 1997. a. 3-1-1-37-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Herbert Lindmäe ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja A. P. süüdistuses KrK § 113; § 139 lg. 2 p. 2; § 140 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ning § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 järgi. Kohtuistungist võttis menetlusosalisena osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 18. detsembri 1996. a. otsusega tunnistati A. P. süüdi ja karistati KrK § 139 lg. 2 p. 2 järgi vabadusekaotusega 6 kuud ja KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi vabadusekaotusega 3 aastat. Kuritegude kogumi eest mõisteti A. P. KrK § 40 lg. 1 järgi karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 5. novembri 1992. a. otsuse järgi kandmata karistus 2 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust ning A. P. lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti 5 aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas, millest ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 4 aastat 11 kuud ja 28 päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 113 järgi mõisteti A. P. karistuseks 3 kuud aresti, kuid kuriteo aegumise tõttu ta vabastati karistuse kandmisest. A. P. tunnistati süüdi selles, et tema, olles alkoholijoobes, 7. märtsil 1994. a. kella 23--24 paiku Tartus X, varastas salaja T. T. jooksukingad «AirNIKE» ja riietusesemeid koguväärtuses 1500 krooni. Samal ajal ja samas kohas peksis ta T. T. kätega näkku ja jalgadega rindkeresse, põhjustades kannatanule füüsilist valu. 28. juulil 1994. a., olles alkoholijoobes, eelneval kokkuleppel J. S. ja A. R. varastas ta avalikult AS M. kioskist Tartus P. tänaval sularaha, alkohoolseid jooke ja küpsiseid 1075.40 krooni väärtuses. A. P. väänas varguse ajal kioskimüüja H. M. käest noa ja hoidis teda niikaua kinni, kui teised kaasosalised varastatu välja viisid. 8. augustil 1994. a., olles alkoholijoobes, eelneval kokkulepel J. S. varastas ta avalikult Tartus K. Y. asuvast K. kauplusest 5 paari REEBOK jooksukingi ja kassast sularaha, tekitades kahju 6185 krooni. Varguse toimepanemiseks lasi A. P. müüja K. S. gaasiballoonist näkku gaasi ja tõukas teda, seejärel haaras jooksukingad ja põgenes. Eeluurimisel oli nimetatud kuriteoepisood kvalifitseeritud röövimisena, kuid linnakohus leidis, et kuriteo toimepanemisel gaasiballooni kasutamine ei kujutanud enesest ohtu kannatanu elule ja tervisele ning kvalifitseeris K. kaupluses toimunud kuriteo avaliku vargusena. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetu A. P. ja apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör K. Hänilane. Apellatsioonkaebuses taotles A. P. linnakohtu otsuse osalist tühistamist, KrK § 113 järgi õigeksmõistmist ja 139 lg. 2 p. 2 järgi kergema karistuse mõistmist. Süüdimõistetu arvates tegi linnakohus järeldusi, mis ei vastanud faktilistele asjaoludele, asja arutamine ei toimunud objektiivselt, kahtlused on tõlgendatud tema kahjuks. Karistuse mõistmisel pole arvestatud tema väikese lapse ja elukaaslasega, kes vajavad materiaalset abi. A. P. leidis, et tema karistamisel tuleb kohaldada KrK § 39 ja § 47 sätteid. Prokuröri apellatsioonprotestis taotleti linnakohtu otsuse osalist tühistamist. Prokuröri arvates oli gaasiballooni kasutatud relvana röövimise toimepanemiseks ja seetõttu tuleb A. P. süüdi tunnistada võõra vara röövimise toimepanemises relvana kasutatava esemega. Samuti taotles prokurör kohtualusele raskemat karistust. Kriminaalasi vaadati apellatsiooni korras läbi Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 1997. a. istungil. Ringkonnakohtu otsusega tühistati A. P. süüditunnistamine ja karistamine KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 osas ja karistuste liitmise osas KrK § 40 lg. 1 ning § 41 järgi, samuti ärakandmisele kuuluva karistuse osas. Ringkonnakohus kvalifitseeris A. P. poolt 8. augustil 1994. a. K. kaupluses toimepandud kuriteo röövimisena, mõistes KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi karistuseks 6 aastat vabadusekaotust; KrK § 140 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 järgi 1 aasta ja 6 kuud vabadusekaotust. Kuritegude kogumi eest KrK § 40 lg. 1 järgi mõisteti 6 aastat vabadusekaotust, millele liideti KrK § 41 alusel Tartu Linnakohtu 5. novembri 1992. a. otsusega mõistetud ja ärakandmata karistus osaliselt ning lõplikuks kandmata karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti 6 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti A. P. mõistetud lõplikust karistusest kantuks eelvangistuses viibimise aeg 18. maist 1994. a. kuni 20. maini 1994. a. ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 6 aastat 5 kuud ja 27 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise aja alguseks loeti 8. august 1994. a. Kohtualuse apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. P., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja kergema karistuse mõistmist. Kassaatori arvates ei ole ka ringkonnakohus arutanud tema kriminaalasja objektiivselt, kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kassatsioonkaebuses korratakse juba apellatsioonkaebuse esitatud motiive. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri arvamuse, mille kohaselt kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on motiveeritult tuvastanud, et A. P., kasutades kannatanu ründamisel vara hõivamise eesmärgil ja vahetul vara hõivamisel gaasiballooni, pani toime röövimise relvana kasutatava esemega. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et kui süüdlane kasutab gaasiballooni spetsiaalselt kannatanu ründamiseks gaasi näkku pihustamise teel ja ta saavutab sel viisil kannatanu vastupanu mahasurumise ning hõivab sellise vägivalla kasutamise teel võõrast vara, siis vastab gaasiballooni kasutamine relva kasutamise tunnustele ja seetõttu tulebki vara hõivamine kvalifitseerida röövimisena relvana kasutatava esemega. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ka ringkonnakohtu selle õigusliku selgitusega, et süüdlase tegevuse kvalifitseerimisel röövimisena relvana kasutatava esemega või relvaga ei oma tähtsust asjaolu, kas sellise eseme kasutamisega põhjustati kannatanule reaalselt elule või tervisele ohtlikku tagajärge või mitte. Sellise eseme kasutamist vara hõivamisel tuleb iseenesest lugeda elule ja tervisele ohtlikuks, kuna relv või relvana kasutatav ese võimaldab alati elule või tervisele ohtliku vägivalla kasutamist ja seda tajub ka kannatanu. Ringkonnakohus on käsitletavas kuriteoepisoodis õigesti kvalifitseerinud A. P. tegevuse KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on tuvastanud A. P. süü temale inkrimineeritud vägivallategudes ja salajases varguses. Kassatsioonkaebuses ei esine õiguslikke vastuväiteid, mis tingiksid ringkonnakohtu otsuse tühistamise. Röövimise eest karistuse mõistmisel on ringkonnakohus arvestanud kohtualuse noorust, samuti asjaolu, et kuriteoga ei tekitatud kannatanule raskeid tagajärgi ja seetõttu karistanud teda alammäära piires. A. P. mõistetud lõplik karistus kuritegude ja kohtuotsuste kogumi eest on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtul puudub alus mõistetud karistuse kergendamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p. 1 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. veebruari 1997. a. otsus A. P. süüdistusasjas muutmata. 2. A. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Otsus jõustub 15. aprillil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea KALM Liikmed Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP