Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-41-97 P. V. süüdistusasjas KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. aprillil 1997. a. 3-1-1-41-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja P. V. süüdistuses KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3; § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 ning § 142 lg. 3 p. 4 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu P. V. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Pärnu Linnakohtu 11. oktoobri 1996. a. otsusega : 1) tunnistati P. V. süüdi KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks; 2) tunnistati P. V. süüdi KrK § 142 lg. 2 p.-de 2 ja 3 järgi ning karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks; 3) mõisteti KrK § 40 lg. 1 alusel P. V.-le lõplikuks karistuseks kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga; 4) mõisteti P. V. õigeks süüdistuses KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Sama kohtuotsusega tunnistati veel süüdi N. B., mõisteti õigeks V. T. ning mõisteti N. B. ja P. V.-lt solidaarselt välja A.K. kasuks 16 200 kr. ja E. K. kasuks 6000 kr. AS «M.» ja kannatanu M. D. tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 1997. a. otsusega tühistati Pärnu Linnakohtu 11. oktoobri 1996. a. otsus P. V. õigeksmõistmise osas KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi, tema süüditunnistamises KrK § 142 lg. 2 p.-de 2 ja 3 järgi ning talle mõistetud karistuse osas, samuti selles osas, millega AS «M.» ja kannatanu M. D. tsiviilhagid jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. P. V. tunnistati ringkonnakohtu poolt süüdi KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning karistati üheaastase vabadusekaotusega, samuti KrK § 142 lg. 3 p. 4 järgi ja karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 1 alusel mõistis ringkonnakohus P. V.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. P. V.-lt mõisteti M. D. kasuks välja 700 kr. ja solidaarselt koos N. B.-ga AS «M.» kasuks 55 147 kr. ja 95 s. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 1997. a. otsuse peale on kassatsioonkaebused esitanud süüdimõistetu P. V. ja tema kaitsja vandeadvokaat Paul Järve. Süüdimõistetu P. V. rõhutab oma kaebuses, et kogu süüdistus tema vastu on fabritseeritud ja et kriminaalasja menetlemisel on rikutud süütuse presumptsiooni. P. V. taotleb enese kohest õigeksmõistmist. Ka vandeadvokaat P. Järve taotleb oma kassatsioonkaebuses P. V. õigeksmõistmist ja seda järgmistel kaalutlustel. Kõigepealt leiab P. Järve, et P. V. süüditunnistamine KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ei ole tõendatud ja on ka õigusteoreeetiliselt ebaõige. Nimelt on kassaatori arvates üheselt tuvastatud, ja seda ka kannatanu M. D. enese ütlustega, et P. V. ei ole võtnud M. D.-lt 700 kr. suurust rahasummat. Teiseks ei nõustu P. Järve sellega, nagu oleks kohus tuvastanud suure varalise kahju tekitamise AS-le «M.». Kassaator rõhutab, et AS «M» ei ole esitanud kohtule kahju suurust tõendavaid dokumente ja väidab, et ringkonnakohus on kahju suuruse kindlaksmääramisel ekslikult lähtunud vaid kannatanute ütlustest. Kolmandaks rõhutab vandeadvokaat P. Järve, et P. V. kinnituste kohaselt ei viibinud ta kuriteo toimepanemise ajal Pärnus. P. Järve heidab ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus ei ole üldse hinnanud P. V. väidet, et ta ei ole kuritegu toime pannud. Ning lõpuks rõhutab P. Järve, et kui tema kaitsealune olekski talle inkrimineeritud kuriteod toime pannud, on talle mõistetud karistus ilmselt liiga raske. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat P. Järve kassatsioonkaebustes esitatut. Prokurör taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, kuid märkis, et kuna P. V. oli Lääne Maakohtu 16. novembri 1994. a. otsusega 27. detsembril 1993. a. toimepandud väljapressimise eest KrK § 142 lg. 2 p.-de 1, 3 ja 4 järgi karistatud kaheaastase vabadusekaotusega, siis ei olnud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma 17. jaanuari 1997. a. otsuses 30. septembril 1993. a. toimepandud väljapressimise eest õigustatud mõistma seitsmeaastast vabadusekaotust, sest see ei ole kooskõlas KrK § 40 lg. 3 ja § 43 lg. 3 mõttega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leidis: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on P. V. õigesti süüdi tunnistanud KrK § 140 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi M. D.-lt 700 kr. suuruse rahasumma varguses. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohaga, et M. D.-lt rahakoti hõivamise hetkest läks P. V. ebaseaduslikku valdusse üle ka kõik rahakotis sisalduv ning see, et M. D. ei näinud täpselt P. V. tegevust hõivatud rahakoti sisu edasisel kasutamisel, ei oma P. V. tegevuse kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel tähtsust. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat P. Järvega ka selles, et juriidilisest isikust tsiviilhageja õiguslik seisund kriminaalmenetluses peaks kardinaalselt erinema füüsilisest isikust tsiviilhageja õiguslikust seisundist. Tulenevalt KrMK § 41 lg.-st 2 on kõigil tsiviilhagejatel kriminaalmenetluses õigus, mitte aga kohustus esitada tõendeid, vastavalt KrMK § 46 p.-le 4 kuulub tõendamisesemesse ka kuriteoga tekitatud kahju iseloom ja suurus ning kooskõlas KrMK §-s 50 ja § 58 lg.-s 3 sätestatuga saab kohtupoolne tõendite vaba valik olla piiratud vaid nende tõendamiseseme asjaolude puhul, mille tuvastamine eeldab obligatoorselt ekspertiisi määramist. Seega oli ringkonnakohus käsitletava kriminaalasja menetlemisel õigustatud ka iseseisvalt otsustama, millistele tõenditele tuginedes loeb ta tuvastatuks aktsiaseltsile «M.» kuriteoga tekitatud kahju. Nii süüdimõistetu P. V. kui ka tema kaitsja väidet, et P. V. ei viibinud talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise ajal üldse Pärnus, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks ei kontrollida ega ka mitte hinnata. Nii esimese kui ka teise astme kohtud, tunnistades P. V. süüdi, on mõistetavalt lugenud tuvastatuks ka P. V. viibimise sündmuskohal. Riigikohtu kriminaalkolleegium oleks kassatsioonikohtuna pädev kontrollima kassaatorite käsitletavat väidet vaid siis, kui kassatsioonkaebuses oleks märgitud, milles seisnes kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine või kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine selle tuvastamisel, et P. V. viibis talle inkrimineeritud kuritegude toimepanemise ajal Pärnus. Seoses kassator P. Järve väitega, et kui tema kaitsealune olekski talle inkrimineeritud kuriteod toime pannud, on talle mõistetud karistus ilmselt liiga raske ning arvestades ka prokuröri poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil öeldut peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli P. V. Lääne Maakohtu 16. novembri 1994. a. otsusega süüdi mõistetud KrK § 142 lg. 2 p.-de 1, 3 ja 4 järgi ja karistatud kaheaastase vabadusekaotusega väljapressimise eest, mis oli toime pandud 27. detsembril 1993. a. -- s.o. enne käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud kohtuotsuse tegemist. Seega oleks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidanud P. V.-le karistuse mõistmisel lähtuma KrK § 40 lg.-s 3 sätestatust ja lõpliku karistuse mõistmisel liitma hiljem mõistetud karistusega varem mõistetud karistuse ärakandmata osa. Kuna aga käesolevas kriminaalasjas vaidlustatud kohtuotsuse tegemise ajaks oli P. V, Lääne Maakohtu poolt mõistetud karistuse juba täielikult ära kandnud, tuleb see karistus -- kaks aastat vabadusekaotust -- arvata maha Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt KrK § 40 lg. 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud karistusest. Selline tõlgendus lähtub ka KrMK § 189 p.-s 5 sätestatust, et süüdistatava kohtu alla andmisel peab talle olema esitatud süüdistus kõikides tema poolt toimepandud kuritegudes ning seega peaks tema karistamise küsimust otsustatama ühel kohtuistungil. Selle põhimõtte järgimata jätmist õiguskaitseorganite poolt ei saa tõlgendada kohtualuse kahjuks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 3, § 64 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 1997. a. otsus P. V.-le mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. Mõista P. V.-le KrK § 40 lg. 1 alusel karistuste osalisel liitmisel kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust, millest KrK § 40 lg. 3 alusel arvata maha Lääne Maakohtu 16. novembri 1994. a. otsuse järgi ärakantud karistus -- kaks aastat vabadusekaotust -- ja lugeda P. V. poolt ärakandmisele kuuluvaks kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. 3. Karistuse kandmise algust arvestada 25. märtsist 1996. a. 4. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 1997. a. otsus muutmata. Riigikohtu otsus jõustub 8. aprillil 1997. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Jüri ILVEST Herbert LINDMÄE