Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-33-97 V. K. süüdistusasjas KrK § 143 lg. 2 p.-de 1^1 ja 2, § 141^1 lg. 3 p. 1 ning § 207 lg. 1 järgi — RT III, 1997, 14, 145

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. aprillil 1997. a. 3-1-1-33-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Lea Kalm ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. K. süüdistuses KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2, § 1411 lg. 3 p. 1 ning § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 27. mai 1996. a. otsusega mõisteti V. K. KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 järgi õigeks, KrK § 1411 lg. 3 p. 8 järgi karistati teda 3-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 207 lg. 1 järgi 2 aasta 6 kuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel liideti karistused osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti V. K. karistuseks 4 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt ENSV Ülemkohtu 2. veebruari 1979. a. otsusega mõistetud ja kandmata karistus 2 aastat 7 kuud ja 11 päeva vabadusekaotust ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. V. K. oli esitatud süüdistus selles, et tema, olles AS A. juhatuse esimees ning E. K. Fondi nõukogu liige, kasutas seda pettuse teel ära võõra vara, varalise õiguse ja muu varalise kasu saamiseks alljärgnevalt: -- 1993. a juunis tegi ta AS P. juhatuse esimehele K. P. ettepaneku tellida AS P. nimel Leedu firmalt E. partii vedelkütust, lubades ise AS A. nimel kütuse eest E. tasuda ning tasuda ka kauba transpordikulud, aktsiisi- ja käibemaksud, millekohase lepingu sõlmis K. P. 11. augustil 1993. a. 1993. a. augustis saabuski K. 2 735 753 kg diiselkütust 432 130 USD väärtuses, kuid V. K. põikles kõrvale selle eest tasumisest, jagades tegudeta lubadusi. -- 26. augustil 1993. a sõlmis V. K. firma E. laenulepingu, milles kinnitas, et AS A. on saanud nimetatud aktsiaseltsilt laenu 600 000 USD, mille kohustus tasuma hiljemalt 15. novembriks 1993. a., mida aga ei teinud. Kütuse realiseeris AS P. Ä. AS A. kütusena. 1993. a. oktoobris üritas V. K. pettuse teel saada K. P. allkirja AS A. kassa väljamineku orderile nr. 852 27.08.1993. a., millest nähtub, nagu oleks AS P. AS A. kassast välja makstud sularaha 5 553 087 krooni, kuid K. P. keeldus seda allkirja andmast. Kassa väljamineku orderi eelnimetatud rahasumma kättesaamise kohta esitas V. K. koos raha kättesaamist tõendava loetamatu allkirjaga AS A. raamatupidamisele ning omastas selle raha, mis tegelikult kuulus kütust tarninud E. Kuna nimetatud kütusepartii eest jäid riigimaksud maksmata ja vastavalt vormistatud dokumentidele oli kütuse maaletoojaks AS P., tegi Riigi Tolliameti maksuosakond ettekirjutuse AS-le P. 2 525 371 krooni tasumiseks, mis jäi riigile laekumata. -- 1993. a. septembris -- oktoobris organiseeris V. K. kahe diiselkütuse ešeloni Eestisse toomise E. K. Fondi nimel. Ta sõlmis K. Fondi direktori A. P. koostöölepingu, milles lubas K. Fondile maksta peale iga kütusepartii läbimüüki 150 000 krooni, millest aga kinni ei pidanud. Kütusetarneteks võtsid A. R. volitusel AS-st R. laenu V. K. ja J. S. Viies tolli- ja maksuameti töötajad eksitusse alul väidetega, et K. Fondi kütusetarned on maksuvabad ning hiljem garantiikirjade ja lubadustega maksud tasuda, lõi V. K. tahtlikult olukorra, kus diiselkütus jäigi deklareerimata ja selle eest jäi eelarvesse üle kandmata käibemaks 1 891 288 krooni ning intressid 144 139 krooni. Riigi Tolliameti maksuosakond tegi seoses eeltooduga ettekirjutuse maksude tasumiseks K. Fondile 2 361 670 krooni suuruses summas, mis jäi riigile laekumata. -- 6. oktoobril 1993. a. võttis V. K. AS P. Ä. kassast kassa väljamineku orderi nr. 181b alusel välja 152 761 krooni K. Fondile kuulunud sularaha, mille omastas; -- 28. oktoobril 1993. a. võttis V. K. A. R. sularaha kassa väljamineku orderi nr. 3 alusel välja 30 000 USD ehk 404 640 krooni K. Fondi raha, mille omastas; -- ajavahemikul 1993. a. kevadest kuni 1994. a. kevadeni kasutas AS A. V. K. organiseerimisel ilma ametliku loata tasuta Tallinnas L. tn. X ja Tartumaal K. asuvaid endisi vene sõjaväe kütusebaase. Kasutades oma tutvusi Kaitseministeeriumis, Kaitsejõudude Peastaabis ja Kaitseliidu Peastaabis, jagades AS A. nimel sponsorabi ja lubadusi ning pettis Kaitsejõudude Peastaabi tagala osakonna ülemalt V. I. välja allkirjad tühjadele blankettidele, koostas ta õiendi nr. 4-a-5/122 01.11.1993. a. ja üleandmise-vastuvõtmise akti nr. 4-a-5/136 19.11.1993. a., mille väljastamiseks A. I. puudus õigus ja millest nähtus, nagu oleks L. tn. X kütusebaas antud EV Kaitsejõudude bilansist AS A. bilanssi ning pantis seejärel 11.11.1993. a. selle kütusebaasi AS T. poolt võetud 1 800 000 kroonise laenu katteks AS E. S. Tartu filiaalile Tartu S.; -- 21. märtsil 1994. a. sõlmis V. K. AS A. nimel E. Hoiupangaga laenulepingu 300 000 USD ehk 4 566 667 krooni saamiseks helikopterite ostuks ning pantis laenu katteks talle mitte kuuluva helikopteri Mi--17, mille alusel talle maksti samal päeval M. Hoiupangast välja sularaha 200 000 USD ning kanti AS G. D. arveldusarvele Svenska Handelsbankenis, ülejäänud 100 000 USD sel viisil laenuna saadud raha V. K. omastas. Seega pani V. K. isikuna, kes on varem toime pannud KrK §-s 143 ettenähtud kuriteo, toime võõra vara, varalise õiguse ja muu varalise kasu saamise pettuse teel, millega põhjustas suure varalise kahju, s.o. KrK § 143 lg. 3 p.-de 11 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Töötades AS A. juhatuse esimehena riisus V. K. talle usaldatud ja tema korralduses olevat AS A. vara omastamise, raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel järgmiselt: -- ajavahemikul 2. aprillist -- 19. augustini 1993. a. omastas ta AS P. Ä. kassast talle väljamakstud AS-le A. üleandmiseks mõeldud sularaha 1 088 943. 20 krooni. -- 29. septembril 1993. a. ja 19. oktoobril 1993. a. omastas ta AS E. S. T. filiaalist T. S. talle välja makstud AS-le A. üleandmiseks mõeldud sularaha kummalgi korral 50 000 krooni, kokku 100 000 krooni. -- 18. augustil 1993. a. kanti V. K. korraldusel Aktsiaseltsist R. H. kaudu AS A. arvelt firmale A. I. D. I. üle 2 716. 01 USD ehk 36 879 krooni; 23. novembril 1993. a. kanti samal viisil samale firmale AS A. arvelt üle veel 10 000 USD ehk 137 000 krooni; 22. novembril 1993. a. kanti samast pangast samal viisil AS A. arvelt Austria firmale F. J.. 1000 TT püstoli eest üle 80 000 USD ehk 1 095 550 krooni. Kõigi nende rahasaadetiste eest saabunud kaupa ei ole AS-i A. raamatupidamises arvele võetud ning seega on V. K. riisunud nimetatud viisil AS-lt A. 92 716. 01 USD ehk 1 269 433. 43 krooni. Seega pani V. K. isikuna, kes on varem toime pannud KrK §-s 1411 ettenähtu kuriteo, toime talle usaldatud ja tema korralduses oleva vara riisumise omastamise, raiskamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel suures ulatuses, s.o. kuriteo KrK § 1411 lg. 3 p. 1 järgi. KrK § 207 lg. 1 järgi oli V. K. esitatud süüdistus selles, et ta, olles 1993. a. kevadest kuni Kaitseliidust väljaheitmiseni 8. märtsil 1994. a. Kaitseliidu maleva liige ja majanduspealik, jättis tätmata «Kaitseliidu kodukorra» §-de 68--70, 139--140 ja 155 nõudeid alljärgnevalt: -- V. K. jättis Kaitseliidule tagastamata 6 tema arvel olnud vintraudset tulirelva ning Kaitseliidule üle andmata 15 Kaitseliidu Tartu Maleva volitustega muretsetud tulirelva. Kuritarvitades oma ametiseisundit AS A. juhatuse esimehena käskis V. K. võtta AS A. raamatupidamises arvele 49 vintraudset tulirelva, mis anti 1994. a. jaanuarist märtsini fiktiivsete dokumentide alusel AS-lt A. AS-i K. P. kaudu üle turvafirmale P. Süüdistuses AS-dega P. ja E. seotud kelmustes mõistis Tartu Linnakohus kohtualuse õigeks põhjendusega, et kui võetakse endale kohustused, mida ei suudeta täita, ei tähenda see üheselt, et tegemist on pettusega. Ei ole tõendatud, et V. K. oleks kasutanud pettust firmadega lepingute sõlmimisel või kütuse omandamisel. Süüdistuses E. K. Fondi nimel kütuse sissetoomise ja maksude mittemaksmisega seotud kelmuses mõistis linnakohus V. K. õigeks põhjendusel, et tema ja E. K. vahel puudus õiguslik side lepingute näol. Leiti samuti, et 28. oktoobril 1993. a. AS-st R. 30 000 USD väljavõtmisel ei ole V. K. loonud väärkujutlust ja pole tõendatud, et ta jättis raha endale. Seejuures pidanuks pangatöötajad täpsemalt jälgima dokumentatsiooni. K. ja L. tänava kütusebaasidega seotul puuduvad samuti linnakohtu hinnangul kuriteo tunnused. KrK § 1411 lg. 3 p. 1 alusel esitatud süüdistuses, välja arvatud AS A. kuuluva 1 088 943. 20 krooni riisumises, mõistis linnakohus V. K. õigeks. Kohus leidis, et ei olnud piisavalt tõendeid kummutamaks väiteid, et ta täitis AS A. lepingukohustusi või sponsoreeris kirikut ja Kaitseliitu. Linnakohus mõistis V. K. süüdi KrK § 207 lg. 1 järgi esitatud süüdistuses, mis oli seotud 800 TT püstoliga. Selles osas ei ole süüdimõistetu ka kohtulahendit vaidlustanud. KrK § 207 lg. 1 järgi esitatud süüdistuse ülejäänud osas mõisteti V. K. õigeks põhjusel, et ei ole tuvastatud päev, millal ta sai teada enda eemaldamisest Kaitseliidust ja ei ole seetõttu tõendatud Kaitseliidu kodukorra § 72 rikkumine. Tartu Linnakohtu 27. mai 1996. a. otsuse vaidlustasid oma apellatsioonkaebusega süüdimõistetu V. K. ja -- protestiga prokurör. Need pöördumised rahuldati osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus oma 20. jaanuari 1997. a. otsuses seisukohale, et linnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei soostunud V. K. apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidetega As P. Ä. välja võetud 1 088 943. 20 krooni AS A. raha riisumise suhtes. Küll aga tehti kohtuotsuses täpsustusi, millega jäeti tema kohtulike karistuste hulgast välja 22. aprilli 1976. a. Tartu Linna Rahvakohtu otsusega mõistetud karistus. Samuti täpsustati ärakandmisele kuuluva karistuse kestust, lühendades seda meditsiinilise mõjutusvahendi kohaldamise kohas oldud aja võrra. Apellatsioonprotestis väljendatud prokuröri positsiooni ei toetanud ringkonnakohtu kriminaalkolleegium AS P. poolt 1993. a. juunis sissetoodud kütuse müügist saadud raha riisumise ja 1993. a. septembris -- oktoobris E. K. Fondi nimel sissetoodud kütuseešelonide pealt käibemaksu mittemaksmise teel raha riisumise osas. V. K. õigeksmõistmine loeti põhjendatuks. Samale seisukohale asuti 6. oktoobril 1993. a. P. Ä. väljavõetud 152 761 krooni E. K. Fondile kuulunud raha omastamise ja 28. oktoobril 1993. a. väljavõetud 30 000 USD E. K. Fondile kuulunud raha omastamise suhtes. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud V. K. õigeksmõistmisega seoses sellega, et V. K. kasutas ametliku loata Tallinnas L. tn. X asunud kütusebaasi ja hiljem pantis selle AS T. poolt võetud laenu tagatisena. Kohtuotsuse kohaselt asus linnakohus ebaõigele seisukohale, et laenu saamisel ei olnud pant määrava tähtsusega. Ringkonnakohus leidis, et laenu saamise eelduseks oli pandi kui laenu tagatise olemasolu -- vastasel korral kaotab pant mõtte. V. K., pantides AS A. esindajana AS-le mittekuuluva vara, viis esialgu eksitusse AS T. esindaja M. T. ja hiljem ka T. S. töötajad, kes kõik teadsid, et laenu tagasimaksmine on tagatud panditud varaga. Ka linnakohus ise oli lugenud tuvastatuks, et AS-l A. omandiõigust L. X baasile ei tekkinud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et pantides võõrast vara ja saades sellel teel AS-le A. laenu, s.o. varalist kasu, pani V. K. toime kelmuse ning tekkinud kahju 1 850 000 krooni kuulub süüdlaselt väljamõistmisele AS A. kasuks. Samasugustele järeldustele jõudis ringkonnakohus E. H. 21. märtsil 1994. a. võetud laenuga seoses, mille tagatiseks pantis V. K. temale mittekuuluva helikopteri Mi--17. Pantides võõra vara ja saades sellel teel AS-le A. laenu, s.o. varalise kasu, pani V. K. toime kelmuse ja kahjusumma 4 566 667 krooni suuruses summas kuulub kohtualuselt väljamõistmisele. AS S. filiaalist T. S. AS-le A. 29. septembril ja 19. oktoobril 1993. a. välja makstud 100 000 krooni puhul aktsepteeris ringkonnakohus linnakohtu seisukohta, et selle raha sponsoreerimiseks kulutamine ei moodustanud kuriteokoosseisu. Kuriteoks ei loetud ka AS A. arvelt kahele A. I. D. I. arvele 12 716. 01 USD ülekandmist. Leiti, et ainult raamatupidamise töö puudulik jälgimine, mille tõttu summad võidi kanda valedele kontodele, ei saa olla piisavaks aluseks tema süüdimõistmisel. Samuti nõustus ringkonnakohus V. K. õigeksmõistmisega seoses 80 000 USD ülekandmisega AS A. arvelt Austria firmale F. J. Linnakohus oli V. K. õigeks mõistnud KrK § 207 lg. 1 järgi selles, et ta, olles välja heidetud Kaitseliidust, jättis tagastamata tema arvel olnud vintraudsed tulirelvad. Linnakohus leidis, et kuna oli tuvastamata päev, mil kohtualune sai teada Kaitseliidust väljaheitmisest, puudus tema tegevuses kuriteokoosseis. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus aga seisukohale, et kuna Kaitseliidust väljaheitmisel oli kohtualune kohustatud tema arvel olnud relvad tagastama Kaitseliidule ja tema oma kohustust ei täitnud, siis tuleb kohtualuse poolt Kaitseliidu relvade hoidmine pärast 1994. a. aprillikuud, mil ta sai teada enda väljaheitmisest, lugeda ebaseaduslikuks ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida kuriteona KrK § 207 lg. 1 järgi. Sama lõppjäreldus kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka K. Tartu Maleva volitusega muretsetud ja Kaitseliidule üle andmata tulirelvade kohta. V. K. oli kohustatud ostetud relvad üle andma Kaitseliidule olenemata sellest, kelle raha eest need relvad osteti. Tal puudus õigus ostetud relvade edasiandmiseks teistele isikutele. Ringkonnakohtu seisukoht kummutab linnakohtu järeldused ka juhtumi suhtes, kus V. K. käskis võtta AS A. raamatupidamises arvele 49 vintraudset tulirelva, mis 1994. a. jaanuaris anti AS K. P. kaudu üle turvafirmale P. Vastavalt seadusele peab firmal, kes omab relvi, olema vastav luba. AS-l A. selline luba puudus ja kuna V. K. korraldusel võeti need relvad AS-s arvele ja hiljem anti need edasi teisele firmale, pani kohtualune toime kuriteo KrK § 207 lg. 1 mõttes. Neid kaalutlusi käsitledes otsustaski Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistada Tartu Linnakohtu otsuse V. K. õigeksmõistmises KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 järgi, karistuste liitmise osas KrK § 40 lg. 1 ja KrK § 41 alusel ja ENSV Ülemkohtu 2. veebruari 1979. a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osas. V. K. mõisteti süüdi KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 järgi ja teda karistati neljaaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 1 alusel liideti osaliselt talle mõistetud karistused ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kuus aastat vabadusekaotust. Sellele karistusele liideti KrK § 41 alusel ENSV Ülemkohtu 2. veebruari 1979. a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks arvutatud üks aasta ja kaheksa päeva osaliselt ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest mõisteti talle kuus aastat ja kuus kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdistuse muutunud mahust sõltuvalt mõisteti V. K. AS A. kasuks välja 1 850 000 krooni ja 4 566 667 krooni, erikonfiskeeriti hoiul olevad tulirelvad ning anti need üle Riigi Politseiametile. Lisaks täpsustati V. K. ankeetandmeid tema kohtulike karistuste arvu osas. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsusega ei nõustunud süüdimõistetu V. K., kes taotleb esitatud kassatsioonkaebuses piiramatu kassatsiooni õigust kasutades enda õigeksmõistmist riisumises ja kelmuses ning vastavalt kandmisele kuuluva karistuse ning väljamõistetud kahjusummade korrigeerimist. Ta on seisukohal, et kohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele ning see on tinginud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Kassaator leiab, et kuivõrd ringkonnakohus tunnistas ta süüdi kuritegudes, millistes esimese astme kohus oli ta õigeks mõistnud, pidi ringkonnakohus oma otsuses märkima, milliseid kelmuse koosseisu iseloomustavaid asjaolusid on ta tuvastatuks lugenud. Kohtuotsuses on jäänud muuhulgas nõuetekohaselt märkimata kuriteo toimepaneku aeg ja kelmuse teel saadud varalise kasu suurus. Sellisena ei vasta kohtuotsus KrMK § 274 p.-des 2 ja 4 ning AKKS § 29 lg.-s 4 sätestatule. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et AS A. poolt laenu saamine on võrrutatud pettuse teel varalise kasu saamisega. Väidetavalt ei toimunud laenusaajale mittekuuluva vara pantimine laenu tagasimaksmisest hoidumise eesmärgil, laen jäi tagasi maksmata hiljem tekkinud makseraskuste tõttu. Kohtu järeldust, et tagatise puudumisel ei oleks pangad laenu andnud, peab kassaator oletuslikuks. Rõhutatult on ta seisukohal, et ta ise mingit varalist kasu ei saanud ning et tema tegevuses puudub KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 sätestatud kuriteokoosseis. Süüdistusele KrK § 1411 lg. 3 p. 1 järgi vaidleb süüdimõistetu V. K. vastu tõendite hindamist käsitlevatel alustel, pidades rõhutamisväärseks tõendamise kohustuse nihutamist tema peale juhtudel, kui ta on esitanud raskemini tõendatavaid vastuväiteid. Kassaator ei ole nõus ENSV Ülemkohtu 2. veebruari 1979. a. otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmisega KrK § 41 alusel lõplikule ärakandmisele kuuluvale karistusele. Ta ei pea õigeks kohtuotsuse täitmise aegumise arvestust, millest lähtus apellatsioonikohus. Ta tähtsustab fakte, et on vahepeal tunnistatud süüdimatuks, kelle suhtes rakendati meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendit kinnises psühhiaatriahaiglas, kust ta enne tervenemist põgenes ning et ta 1991. aasta septembrist kuni 1994. aasta maini elas legaalselt Eestis ega hoidunud karistusest kõrvale. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja põhistuse kassatsioonkaebuse väidetele ja prokuröri arvamuse, milles ta taotles kassatsioonkaebus rahuldamata jätta, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma 20. jaanuari 1997. a. otsuses hinnanud V. K. süüdistusasjas tuvastatud tehiolusid ning jõudnud linnakohtu järeldustest osaliselt erinevatele seisukohtadele. Täpsustused KrK § 1411 lg. 3 p. 1 ja § 207 lg. 1 järgi inkrimineeritud kuritegude käsitlemisel on tõendite KrK § 50 mõttele vastava hindamise tulemusena sisukohased ja ammendavad. KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 järgi käsitletud kelmuse puhul on aga oluliselt lihtsustatud kuriteokoosseisu käsitlust ning jäetud analüüsimata, milliste sätte dispositsioonis loetletud tunnuste kaudu ja millistele tõenditele tuginedes on V. K. tegevuse sellele osale õiguslik hinnang antud. Kriminaalkorras karistatav kelmus eeldab võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu saamist pettuse teel. Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on küll korratud eeluurimisel esitatud süüdistuses formuleeritud kuriteotunnuseid, kuid sama kohtuotsuse tekstis on järgnevalt fikseeritud, et esimese astme kohus selle käitumise suhtes jõudis kelmuse koosseisu eitamisele ja mõistis kohtualuse selles osas õigeks. Ringkonnakohus tunnistas aga V. K. KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 järgi süüdi, mis tähendab linnakohtu järelduste põhimõttelist ümberhindamist. Seejuures tulnuks ringkonnakohtul AKKS § 29 lg. 4 kohaselt otsuse motiveerivas osas mitte ainult märkida ringkonnakohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolusid, vaid ka järeldusi kaebuse ja protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, samuti anda hinnangud tõenditele, millele kohtu järeldus on rajatud ja motiividele, millega kohus on teised tõendid tagasi lükanud. Kuna ringkonnakohtu kriminaalkolleegium otsuse vormistamisel AKKS § 29 lg. 4 ega ka KrMK § 274 p.-de 2 ja 4 nõudeid kelmusena käsitletud kuriteoepisoodide mõtestamisel ei täitnud, võimaldab V. K. finantstegevuse see osa jätkuvalt vaidlusi sellise või teistsuguse õigusliku hinnangu piiritlemisel, mis tulnuks apellatsioonikohtus motiveeritult lahendada. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on küll täpsustanud süüdimõistetu huvides varasema kandmata karistuse liitmise ulatust, kuid kassatsioonkaebuses vaidleb V. K. jätkuvalt karistuse liitmise vastu KrK § 41 alusel. Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad dokumendid, mis võimaldaks usaldusväärselt piiritleda V. K. poolt kantud ja kandmata jäänud karistuse osa. Talle karistuse mõistmisest on möödunud üle 18 aasta, valdav osa karistusest oli kantud. V. K. psüühikahälbed on ulatunud üle vastutusvõime piiri, ta on viibinud kinnist tüüpi psühhiaatriahaiglas ja tal esinenud hälvete ajaline kestvus ei ole täpsustatav. 1991. aasta sügisest kuni 1994. a. kevadeni elas ja tegutses ta legaalselt Eestis, sel perioodil teda karistust kandma ei paigutatud. Mitme kahtluse olemasolu tõttu tuleks need kahtlused tõlgendada V. K. kasuks, loobuda 1979. aastal mõistetud karistuse kandmata osa edasisest täpsustamisest ning selle liitmisest KrK § 41 sätestatud alusel. Juhindudes AKKS § 49 lg. 3, § 63 p. 2, § 64 p. 2 ja 3 ja § 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 1997. a. otsus: 1.1. V. K. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 143 lg. 2 p.-de 11 ja 2 järgi; 1.2. V. K. KrK § 40 lg. 1 ja § 41 järgi mõistetud karistuste liitmise ja lõpliku karistuse osas; 1.3. V. K. AS A. kasuks väljamõistetud kahjutasude osas. 2. Saata kriminaalasi läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kohtuotsus muus osas jätta muutmata. V. K. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 1. aprillil 1997. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Peeter VAHER Liikmed Lea KALM Jüri RÄTSEP