Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-26-97 Ü. P. süüdistusasjas KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi — RT III, 1997, 12, 131

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. märtsil 1997. a. 3-1-1-26-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ü. P. süüdistuses KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a otsusega mõisteti Ü. P. süüdi KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi ja teda karistati üheksa-aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti osaliselt Viljandi Maakohtu 3. septembri 1996. a. otsusega mõistetud karistus 6 kuud vabadusekaotust ja Tartu Linnakohtu 3. septembri 1996. a. otsusega mõistetud karistus 14 aastat vabadusekaotust. Lõplikuks karistuseks mõisteti 15 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks arvati kohtuotsuse kuulutamise päev -- 1. november 1996. a. ja seetõttu loeti vahi all oldud aeg 11.09.1995 kuni 1.11.1996 ärakantud karistuseks. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti Ü. P. 13 aastat, 11 kuud ja 10 päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Tartu Linnakohus juhindus lõpliku karistuse mõistmisel KrK § 43 lg. 3 sätetest. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja Ü. P. apellatsioonkaebuse alusel, milles ta taotles enda õigeksmõistmist KrK § 107 lg. 2 p. 1 järgi ja tema poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimist KrK § 195 lg. 2 järgi. Kohtukolleegium jättis linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu Ü. P., kes taotleb Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a. otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsuse tühistamist karistuste liitmise osas ja temale mõistetud lõpliku karistuse kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud prokuröri arvamuse, mille kohaselt kuulub Ü. P. mõistetud lõplik karistus vähendamisele, tuvastas: Ü. P. pani toime 30. jaanuaril 1995. a. salajase varguse, mille eest ta mõisteti süüdi Viljandi Maakohtu 3. septembri 1996. a. otsusega ja karistati 6 kuu vabadusekaotusega. Mõistetud karistus loeti kantuks seoses eelvangistuses viibimisega. Karistuse kandmise aja alguseks loeti Ü. P. kinnipidamise päev, s.o. 11. september 1995. a. 10. septembril 1995. a. toimepandud tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel mõisteti Ü. P. süüdi ja karistati Tartu Linnakohtu 3. septembri 1996. a. otsusega neljateistkümne-aastase vabadusekaotusega. 11. aprillil 1995. a. toimepandud üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest mõisteti Ü. P. süüdi Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a. otsusega ja karistati üheksa aastase vabadusekaotusega. Mõistetud karistusele liideti osalise liitmise põhimõttel Viljandi Maakohtu 3. septembri 1996. a. otsusega mõistetud karistus kuus kuud vabadusekaotust ja Tartu Linnakohtu 3. septembri 1996. a. otsusega mõistetud neliteist aastat vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti viisteist aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 1. november 1996. a., s.o. viimase kohtuotsuse kuulutamise päev, ja vahi all oldud aeg üks aasta, 1 kuu ja 20 päeva loeti ärakantud karistuseks. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on linnakohus mõistnud kolmteist aastat, üksteist kuud ja kümme päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Riigikohus märgib, et kõik kuriteod on Ü. P. toime pannud enne esimest süüdimõistvat kohtuotsust, järelikult on tegemist hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsiga ja seetõttu tuleb mitme kuriteo eest karistuse mõistmisel juhinduda KrK § 40 lg. 3 sätetest. Karistuse liitmisel KrK §-s 40 ettenähtud juhtudel ei tohi karistuse üldine tähtaeg ületada kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud raskema karistuse ülemmäära. Ü. P. poolt toimepandud tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel nägi seadus ette vabadusekaotuse ülemmäära 15 aastat. Kassatsioonkaebuses esitatud arvamus, et karistuste liitmisel ei tohi lõplik karistus ületada 14 aastat, pole õige ega vasta kriminaalseadusele. Tartu Linnakohus on aga eksinud arvutuslikult lõpliku ärakandmisele kuuluva vabadusekaotuse mõistmisel ja selles osas kuulub kohtuotsus osaliselt tühistamisele. Arvestades Ü. P. eelvangistuses viibimise aega, jääb lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat, 10 kuud ja 10 päeva. Kuna Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a. otsuses sisalduvat viga ei parandatud Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega, tuleb ka ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3, 64 p. 3 ja 65 lg. 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsus ja Tartu Linnakohtu 1. novembri 1996. a. otsus Ü. P. süüdistusasjas lõpliku karistuse mõistmise osas. 2. Lugeda Ü. P. KrK § 40 lg. 3 alusel lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks kolmteist (13) aastat, kümme (10) kuud ja kümme (10) päeva vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 3. Ü. P. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 4. märtsil 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea KALM Liikmed Jüri ILVEST Peeter VAHER