Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-10-97 V. M. süüdistusasjas KrK § 141¹ lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 166 järgi — RT III, 1997, 7, 73

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. veebruaril 1997. a. 3-1-1-10-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil tõlk Lüüli Lompi juuresolekul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja V. M. süüdistusasjas KrK § 1411 lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 166 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu V. M. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kohtla-Järve Linnakohtu 21. mai 1996. a. otsusega mõisteti V. M. süüdi KrK § 1411 lg. 2 p.-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati rahatrahviga 40 päevamäära ulatuses s.o. 880 krooni. Veel mõisteti V. M. süüdi KrK § 166 järgi ja teda karistati rahatrahviga 20 päevamäära ulatuses s.o. 440 krooni. Lisakaristusena võeti temalt üheks aastaks õigus töötada riiklikus organisatsioonis ametiisikuna. Vastavalt KrK § 40 lg.-le 1 mõisteti lõplikuks karistuseks rahatrahv 1320 krooni koos üheks aastaks õiguse äravõtmisega töötada riiklikus organisatsioonis ametiisikuna. Sama otsusega mõisteti süüdi M. B. KrK § 1411 lg. 2 p. 1 järgi. L. V. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 1411 lg. 2 p.-de 1 ja 2 ning § 166 järgi. V. M. mõisteti süüdi selles, et ta Kohtla-Järve Õppekoondise «Polütehnik» direktori asetäitjana ja õppe-tootmiskompleksi juhatajana, alates 1992. a. jaanuarist kuni 1993. a. aprillini, ametiseisundi kuritarvitamise teel sooritas raha riisumisi alljärgnevalt: 28. veebruaril 1992. a. kassa sissetulekuorderi nr. 2 ja väljaminekuorderi nr. 3 alusel sai Kohtla-Järve pangast majapidamiskuludeks sularaha 980 krooni; 18. novembril 1993. a. sai kassa sissetulekuorderi nr. 17 ja väljaminekuorderi nr. 20 alusel 2000 krooni; 9. veebruari 1993. a. sai kassa sissetuleku-väljaminekuorderi nr. 28 alusel 500 krooni. Aruande nimetatud kolme summa kulutamise kohta vormistas V. M. 230 kroonile ning sel viisil riisus ta 3250 krooni. Veel mõisteti V. M. süüdi selles, et ta isikuna, kellel oli töötajate töölevõtmise ja töölt vabastamise õigus, eesmärgiga riisuda õppekombinaadi arveldusarvelt sularaha, kandis palgalehele asutuses mittetöötavate isikute nimed. Taoliselt väljakirjutatud raha ta omastas, võltsides palgalehel allkirju. A. M. nimel võttis V. M. välja ajavahemikus aprillist 1992. a. kuni märtsini 1993. a. 4775 krooni. Veel mõisteti V. M. süüdi selles, et ta 17. septembril 1992. a. võttis kassa sissetulekuorderiga nr. 13 lähetuskuludeks õppekoondise arveldusarvelt 5000 krooni. Kassaorderiga nr. 14 ja 15 andis ta 2500 krooni välja L. V-le ja 2500 krooni endale, jättes aga komandeeringusse sõitmata. KrK § 166 järgi mõisteti V. M. süüdi selles, et ta esitas 15. septembril 1992. a. raamatupidamisele fiktiivse kaubaostuakti puidutöötlemispingi soetamise kohta 5000 krooni eest, raha aga omastas. Kohtla-Järve Linnakohtu 21. mai 1996. a. otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. M. ja apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri abiprokurör Irina Karo. Prokurör taotles V. M. rangemat karistamist. V. M. taotles enda õigeksmõistmist süütõendite puudumise tõttu. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 1996. a. otsusega tühistati osaliselt Kohtla-Järve Linnakohtu 21. mai 1996. a. otsus V. M. süüditunnistamises 5000 krooni riisumise faktis ning mõistetud karistuse osas. V. M-ile mõisteti KrK § 141 1 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistusesks 2-aastane vabadusekaotus. KrK § 166 järgi mõisteti 1-aastane vabadusekaotus ühes juhtivatel kohtadel töötamise ja materiaalsete väärtuste kasutamise ja käsutamise õiguse äravõtmisega üheks aastaks. KrK § 40 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 2-aastane vabadusekaotus, KrK § 47 alusel vabastati üheaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Süüdimõistetu V. M. kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja kriminaalasja saatmist täiendavale kohtueelsele uurimisele. Kassaator põhistab oma kaebust asjaoluga, et tema ei ole teiste isikute allkirju võltsinud ning võltsimise tõendamiseks ei ole läbi viidud ekspertiisi. Samas ei nõustu V. M. asjaoluga, et kohus mõistis puidutöötlemispingi ostu-müügi akti võltsimises süüdi ainult tema, jättes piisava tähelepanuta L. V. ja õppekoondise direktori V. J. osaluse nimetatud tehingute tegemisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ära kuulanud süüdimõistetu, kes toetas kassatsioonkaebust, ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 1996. a. otsus ei ole kooskõlas kohtuotsusele seaduses esitatud nõuetega ning seetõttu kuulub tühistamisele. KrMK § 272 lg. 3 sätestab, et kohtuotsus kui tervik koosneb kolmest osast: sissejuhatavast, kirjeldav-motiveerivast ja resolutiivosast. Siit tulenevalt ei saa mingil juhul kohtuotsuse erinevad osad olla üksteisega vastuolus. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on märgitud, et kohtualune V. M. tuleb õigeks mõista kriminaalkorras karistatavas teos, mille eest ta mõisteti esimese astme kohtu poolt süüdi, mõistes talle kergema karistuse (kd. 3 tl.-d 425 ja 433). Sama kohtuotsuse resolutiivosast aga nähtub, et V. M. õigeks mõistetud ei ole ja ka kergemat karistust talle mõistetud ei ole -- vastupidi, V. M. on karistatud rahatrahvi asemel vabadusekaotusliku karistusega. Veel märgib ringkonnakohtu kriminaalkolleegium samas otsuses (kd. 3 tl.-d 425 ja 433), et jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata V. M. ja L. V. õigeksmõistmise osas, kordamata seejuures linnakohtu põhjendusi õigeksmõistmisel. Samal ajal nähtub Kohtla-Järve Linnakohtu 21. mai 1996. a. otsuse resolutiivosast, et V. M. ei ole õigeks mõistetud talle esitatud süüdistuses. Oluliste vastuolude tõttu kohtuotsuse erinevate osade vahel ei saa kohtualune teada, millises konkreetses süüdistuses ja milliste tõendite alusel ta kas süüdi või õigeks tunnistatakse ja seetõttu on tegemist kohtualuse õiguste rikkumisega. Toodud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega 4. aprillist 1995. a. A. N-i süüdistusasjas (III-1/1-15/95 -- RT III 1995, 5, 56). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks osundada ka asjaolule, et Kohtla-Järve Linnakohus ega Viru Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks nad on asunud seisukohale, et V. M. oli ametiisik KrK § 160 mõttes ja millised olid tema kui ametiisiku volitused ja pädevus. Kohtuotsuses on ka märkimata see, milles seisnes oluline kahju V. M. süüditunnistamisel KrK § 166 järgi. Juhindudes AKKS § 39 lg.-st 4, § 63 p.-st 2, § 64 p.-st 2 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 1996. a. otsus V. M. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. 2. V. M. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 4. veebruaril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea KALM Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER