Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-7-97 I. S. süüdistusasjas ENSV KrK § 181 lg. 1 ja § 203 lg. 1 järgi — RT III, 1997, 7, 71

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. jaanuaril 1997. a. 3-1-3-7-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvea parandamise korras läbi kriminaalasja I. S. süüdistuses ENSV KrK § 181 lg. 1 ja § 203 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. S. kaitsja vandeadvokaat Vesse Võhma ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 20. oktoobri 1986. a. otsusega mõisteti I. S. süüdi ENSV KrK § 181 lg. 1 järgi ning karistati ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning ENSV KrK § 203 lg. 1 järgi ja karistati ühe aasta ja kuuekuuliste paranduslike töödega ühes vara konfiskeerimisega. ENSV KrK § 40 lg. 1 järgi loeti lõplikuks karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust range reziimiga parandusliku töö koloonias ühes vara konfiskeerimisega. Sama otsusega mõisteti süüdi V. G. ja P. V. ENSV KrK § 88 lg. 3 järgi. I. S. tunnistati ENSV KrK § 203 lg. 1 järgi süüdi selles, et ta 9. augustil 1986. a. R sovhoosi lähedal omandas V. G.lt ja P. V.lt 35 rubla eest 300 kg täispiimaasendajat väärtusega 405 rubla, teades, et see on riisutud. ENSV KrK § 181 lg. 1 järgi tunnistati I. S. süüdi selles, et ta, teades, et V. G. ja P. V. panid toime 300 kg täispiimaasendaja riisumise R sovhoosi hoidlast, ei teatanud sellest kuriteost vastavatele organitele. Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 19. jaanuari 1987. a. määrusega jäeti rahvakohtu otsus muutmata. I. S. kaitsja kassatsioonkaebus, milles taotleti I. S. osas süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist tõendamatuse tõttu, jäeti rahuldamata. Eesti NSV prokuröri 1. asetäitja protestis need kohtulahendid I. S. ENSV KrK § 181 lg1 järgi süüdimõistmise osas ning taotles selles osas menetluse lõpetamist. Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. detsembri 1988. a. määrusega jäeti nimetatud järelevalveprotest rahuldamata ning Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 20. oktoobri 1986. a. otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 19. jaanuari 1987. a. määrus muutmata. Käesolevaks ajaks on I. S. karistus kantud ja karistatus kustunud. Avalduse kohtuvea parandamiseks on esitanud I. S. kaitsja vandeadvokaat Vesse Võhma. Ta taotleb Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 20. oktoobri 1986. a. otsuse, Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 19. jaanuari 1987. a. määruse ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. detsmbri 1988. a. määruse tühistamist I. S. süüdimõistmise osas ning tema õigeksmõistmist ENSV KrK § 203 lg. 1 ja 181 lg. 1 järgi esitatud süüdistuses. Avaldaja on seisukohal, et I. S. süüdimõistmisel ENSV KrK § 203 lg. 1 järgi on kohtud rõhutatult tuginenud kaassüüdimõistetute V. G. ja P. V. ütlustele, mida viimane on hiljem menetlusväliste avaldustega I. S. rehabiliteerivalt korrigeerinud. ENSV KrK § 181 lg. 1 käsitlemisel peab avaldaja oluliseks, et kaassüüdimõistetud ei öelnud I. S.le, et piimapulber, mida nad müügiks pakkusid, on riisutud ruumi või hoidlasse sissetungimise teel. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud avaldaja täiendavad selgitused ning prokuröri seletuse, kes taotles kohtulahendite tühistamist I. S.le ENSV KrK § 181 lg. 1 järgi inkrimineeritud teo osas, tuvastas: Vaidlustatud kohtulahendites on loetud tõendatuks, et I. S. omandas V. G.lt ja P. V.lt 300 kg täispiimaasendajat selle väärtusele mittevastavalt madala hinna eest pärast seda, kui viimased olid kahekesi riisutud kauba toimetanud R sovhoosi hoidlast eemal asunud nende poolt turvaliseks peetud kohta. Tõendatud tehiolusid arvestades on I. S. tegevus loetud õigesti teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamiseks KrK § 203 lg. 1 mõttes. Sellise õigusliku hinnangu kujunemisel on tuginetud muuhulgas kaaskohtualuste ütlustele, mis ei olnud vastuolus asjas tuvastatud tehioludega. V. G. ja P. V. poolt eelnevalt toimepandud riisumise aeg, koht, viis ja muud KrPK § 46 mõttes tõendamisele kuulunud asjaolud on tõendatud ja nende kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ENSV KrK § 88 lg. 3 järgi salajase vargusena hoidlasse sissetungimise teel. Samas puuduvad aga tõendid, mis usaldusväärselt kinnitaks, et I. S. oli riisutut ostes teadlik selles, kust konkreetselt ning millisel viisil V. G. ja P. V. täispiimaasendaja olid varastanud. ENSV KrK § 181 lg. 1 inkrimineerimisel 1986. aastal kehtinud redaktsioonis pidanuks olema tuvastatud, et I. S. oli täispiimaasendajat ostes teadlik selle eelnevas riisumises just ruumi või muusse hoidlasse sissetungimise teel. Seega puudus alus I. S. käitumise käsitlemiseks kuritegude konkurentsina. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p. 3, 64 p. 3, 65 lg. 3 ja 779, Riigikohtu kriminaalkolleegium >otsustas: 1. Tühistada osaliselt Tallinna Lenini Rajooni Rahvakohtu 20. oktoobri 1986. a. otsus, Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 19. jaanuari 1987. a. määrus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. detsembri 1988. a. määrus I. S. süüdimõistmises ENSV KrK § 181 lg. 1 järgi ning ENSV KrK § 40 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. ENSV KrK § 181 lg. 1 järgi mõista I. S. õigeks. Muus osas jätta kohtulahendid muutmata. 3. I. S. kaitsja vandeadvokaat Vesse Võhma avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 28. jaanuaril 1997. a. ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Jüri ILVEST Jüri RÄTSEP