Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-3-1-97 Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Aivo Püüdingu vastu 43 228 krooni nõudes — RT III, 5, 50

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. jaanuaril 1997. a. 3-2-3-1-97 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 1997. a. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 1994. a. otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Aivo Püüdingu vastu 43 228 krooni nõudes. 6. detsembril 1994. a. maksis Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) Andres Uustalule välja kindlustushüvitise 37 590 krooni seoses 20. novembril 1993. a. toimunud liiklusõnnetusega. Liiklusõnnetuses oli süüdi Aivo Püüding, kelle tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli kindlustamata. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse §-le 18 lg. 3, hüvitab ELKF kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju. Hageja taotles kostjalt regressi korras liikluskahju 37 590 kr. ja käsitluskulude 5638 kr. väljamõistmist TsK §-de 448, 458 ja 460 alusel. Lääne Maakohtu 16. septembri 1994. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sätestab LKS-e § 29 kindlustusandja regressiõiguse piiramise. LKS § 29 lg. 2 toob ära juhud, millal on liikluskindlustuse fondil õigus esitada regressinõudeid sõikukijuhi vastu. Sellest loetelust ei ilmne, et fondil oleks õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes kindlustamata sõidukiga on tekitanud liikluskahju. Hageja viide TsK §-le 460 kahju väljamõistmiseks ei ole asjakohane, sest liikluskahjud hüvitatakse liikluskindlustuse seaduse alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 1994. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt jagunevad kõik liikluskahju tekitanud juhid nendeks, kes on oma sõiduki kindlustanud, ja nendeks, kes seda teinud ei ole. LKS-e § 29 lg. 2 kehtestab normi sõikuki juhi kohta, täpsustamata, kumba kahest liigist on silmas peetud, ja sellest tuleb järeldada, et see säte käib kõigi liikluskahju põhjustanud sõidukijuhtide kohta. Küll võib seaduse § 29 lg. 1 tõlgendada kui erinormi, mille kohaselt kindlustatud sõiduki juhtidelt ei saa tekitatud liikluskahju sisse nõuda ühelgi juhul. Seaduses on kindlustuse puudumise tagajärjena sätestatud üksnes, et sel juhul tuleb sõidukijuhil tasuda kolme- või kuuekordne kindlustushüvitis (LKS § 9). Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja leidis, et TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Õnnetuse ajal kehtinud LKS § 29 sätestas kindlustusandja regressiõiguse piiramise isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellekohane regressiõiguse piiramine ei olnud absoluutne, kuna seadusandja piiras regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, mitte aga muude kahjutekitajate vastu. LKS § 29 lg. 2 kehtestas omakorda eelneva lõike suhtes erandid, mis andsid kindlustusandjale ja LKF-le õiguse esitada regressinõudeid kahju tekitaja vastu, sõltumata tsiviilvastutuse kindlustamisest. Lõige 2 kehtestas, et kindlustusseltsil ja LKF-l oli õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes oli tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole LKS § 29 lg. 2 TsK § 460 suhtes erisäte. Puudub mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki omanik või juht olema vabastatud regressikohustusest juhul, kui kahju hüvitajaks on ELKF või kindlustusselts, kui muudel juhtudel ei ole regressiõigust piiratud. Kindlustusvõtja vastase regressiõiguse piiramine on aga õigustatud, kuna regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepinguga. Seega omab ELKF regressiõigust kindlustamata kahjutekitaja vastu, kelle eest on hüvitatud kannatanule tekitatud materiaalne kahju. Kolme- või kuuekordne kindlustushüvitise maksmine ELKF-le on trahv kindlustamata sõiduki kasutamise eest, aga mitte kahju hüvitamine ELKF-le. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu. Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud LKS § 29 lg. 1 kohaselt ei olnud ELKF-il regressiõigust kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille kohaselt ELKF-il, kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu. LKS § 29 lg. 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase käitumisega, aga mitte erandi sellest, kas auto oli kindlustatud või mitte. Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. novembri 1994. a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 17. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 432 (nelisada kolmkümmend kaks) krooni 30 senti. Eesistuja J. LUIK Liikmed A. KULL T. VERNIK