Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-1-97 V. Šlõkovi hagis Sindi Linnavalitsuse vastu üürniku perekonnaliikmeks tunnistamiseks ja eluruumile üürilepingu sõlmimiseks — RT III, 5, 47

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. jaanuaril 1997. a. 3-2-1-1-97 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 1997. a. Sindi Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1996. a. otsuse V. Ðlõkovi hagis Sindi Linnavalitsuse vastu üürniku perekonnaliikmeks tunnistamiseks ja eluruumile üürilepingu sõlmimiseks. Rudolf Nerling kasutas Sindis Kooli tänav 7a--39 asuvat munitsipaaleluruumi üürilepingu alusel. 14. veebruaril 1995. a. kirjutati samasse korterisse sisse tema õepoeg Valentin Ðlõkov. 21. mail 1995. a. lahkus R. Nerling Eesti Vabariigist ja asus elama Saksa Liitvabariiki. V. Ðlõkov esitas Sindi Linnavalitsusele avalduse temaga üürilepingu sõlmimiseks vaidlusalusele korterile, kuid linnavalitsus keeldus sellest. Hagiavalduses Pärnu Maakohtule taotles V. Ðlõkov ES §-de 4, 10 lg. 2 ja 40 alusel enda tunnistamist R. Nerlingi perekonnaliikmeks ning palus kohustada Sindi Linnavalitsust sõlmima temaga üürileping vaidlusalusele eluruumile. Kostja hagiga ei nõustunud. Pärnu Maakohus, juhindudes ES § 35 lg. 1 ja § 10 lg. 2, jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et hagejal oli R. Nerlingiga ühine majapidamine. Tegemist võis olla ainult hageja poolt R. Nerlingi hooldamisega, mis annab küll hooldajale õiguse hooldatava juures elada, kuid mitte iseseisvat õigust eluruumi kasutamiseks. Hagejal lõppes vaidlusaluse korteri kasutamisõigus R. Nerlingi lahkumisega 21. mail 1995. a. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ES §-de 10 lg. 2 ja 40 alusel ning tunnistas V. Ðlõkovi R. Nerlingi perekonnaliikmeks ning kohustas Sindi Linnavalitsust sõlmima temaga üürilepingu Sindis Kooli tänav 7a--39 eluruumi kasutamiseks. Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendus, et hagejal kui hooldajal lõppes vaidlusaluse korteri kasutusõigus R. Nerlingi lahkumisega 21. mail 1995. a., ei ole õige. R. Nerling töötas AS-s Viisnurk elektrilaadurijuhina ning toimikus puuduvad tõendid tema haiguse ning kõrvalise abi vajamise kohta. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et V. Ðlõkov oli R. Nerlingi perekonnaliige. Vastustaja väide, et hagejaga üürilepingu sõlmimine oleks vastuolus Sindi Linnavalitsuse 13. detsembri 1994. a. määrusega kinnitatud munitsipaaleluruumide üürile andmise korraga Sindis, ei ole asjakohane. Hageja ei taotlenud eluruumi üürile andmist järjekorra alusel, vaid palus end tunnistada R. Nerlingi perekonnaliikmeks ning sõlmida vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks üürileping. Peale selle saadeti R. Nerlingi lahkumise järel üüriteatised hageja nimele, kes ka üüri tasus. Ka selgitas vastustaja esindaja kohtuistungil, et linnavalitsus luges hagejat üürnikuks. Kassatsioonkaebuses palus Sindi Linnavalitsus tühistada ringkonnakohtu otsuse. Kaebuse kohaselt on asjas esitatud kaks teineteisele vastukäivat asjaolu. 3. veebruari 1995. a. avalduses, millega R. Nerling palus enda juurde sisse kirjutada õepoeg V. Ðlõkov, viitas ta tervislikele põhjustele. Sama väitis ka V. Ðlõkov oma 27. septembri 1995. a. avalduses linnavalitsusele. Samas esitati ringkonnakohtule õiend, et R. Nerling käis kuni ärasõiduni tööl. Ka ei pea kassaator põhjendatuks nimetada kahe vallalise mehe kooselu perekonnaks, kui nad pole isa ja poeg. Üüriteatiste väljastamisega V. Ðlõkovi nimele ei tunnistatud teda üürnikuks, sest V. Ðlõkoviga ei ole sõlmitud üürilepingut, mis on üürnikuks tunnistamise aluseks. Vastustaja kaebusega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Sindi Linnavalitsus ei ole kaebuses viidanud apellatsioonikohtu poolt materiaal- või protsessiõiguse normide rikkumisele, vaid on vaidlustanud kohtuotsuse hageja perekonnaliikmeks tunnistamise tõendusliku osa. Tulenevalt TsKS §-st 349 lg. 2 kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Apellatsioonikohus on vastavalt hageja soovile viitega ES §-le 40 kohustanud Sindi Linnavalitsust sõlmima hagejaga üürilepingu eluruumi kasutamiseks. Elamuseaduse § 40 sätestab alused üürilepingu muutmiseks perekonnaliikme üürnikuks tunnistamise korral. Osundatud paragrahvi 1. lõike kohaselt üürniku surma, alatise lahkumise või väljatõstmise korral on ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Kohus, rahuldades hagi ES §-de 10 lg. 2 ja 40 alusel, oleks pidanud tunnistama hageja üürnikuks esialgse üürniku asemel varem sõlmitud üürilepingu järgi. Ringkonnakohtu järeldus ES §-de 10 ja 40 rakendamisel on õige selles mõttes, et ringkonnakohus on samuti lähtunud hageja õigusest kasutada üürnikuna vaidlusalust eluruumi. TsKS § 336 lg. 1 kohaselt kassatsioonikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Riigikohtul puudub alus kohtuotsuse muutmiseks, sest kassatsioonkaebust materiaalõiguse normi ebaõige tõlgendamise kohta ei ole esitatud ja puudub alus TsKS § 336 lg. 4 kohaldamiseks. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. ODAR Liikmed A. KULL L. LAARMAA