Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-2-97 M. T. süüdistusasjas KrK § 204 lg. 1 järgi — RT III, 1997, 5, 45

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. januaril 1997. a. 3-1-1-2-97 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Herbert Lindmäe vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. T. süüdistuses KrK § 204 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. T., tema kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ning Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Maakohtu 9. septembri 1996. a. otsusega mõisteti M. T. süüdi KrK § 204 lg. 1 järgi ja teda karistati 6-kuulise vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati 1-aastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 12 kuuks. M. T. mõisteti süüdi selles, et ta 22. juulil 1995. a. alkoholijoobes põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi J. T. ja kergeid kehavigastusi M. V. Esitatud apellatsioonkaebuses palus M. T. kaitsja Ann Saar lõpetada kriminaalasja menetlus, kuna liiklusõnnetuses raskeid kehavigastusi saanud J. T. soovis kriminaalasja menetluse lõpetamist leppimise tõttu. Apellant oli seisukohal, et maakohus, mõistes M. T. süüdi kannatanule raske kehavigastuse tekitamise eest, on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Samas leidis apellant, et kergeid kehavigastusi saanud M. V. tuleb tunnistada kannatanuks HÕS § 99 lg. 1 ja § 244 alusel, mitte aga KrK § 204 lg. 1 järgi. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a. otsusega jäeti Tartu Maakohtu 9. septembri 1996. a. otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et liiklusõnnetuses kergeid kehavigastusi saanud ja moraalset kahju kandnud M. V. on vastavalt KrMK § 40 lg.-le 1 õigesti tunnistatud kannatanuks ning sellest tulenevalt oli tal KrMK § 5 lg. 4 alusel õigus leppimisele vastu vaielda. Ringkonnakohus leidis, et KrMK § 5 lg. 4 pole imperatiivne norm ja kohus ei ole kohustatud leppimist vastu võtma ka juhul, kui keegi menetlusosalistest seda ei vaidlusta. Kriminaalkolleegium pidas alusetuks apellandi väidet, et M. V. on kannatanu HÕS § 99 lg. ja § 244 mõtte kohaselt, sest sellisel juhul tuleks M. T. võtta vastutusele ühe ja sama teo eest nii haldus- kui ka kriminaalkorras, mis aga on ebaseaduslik. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M. T. kaitsja A. Saar. Esitatud kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist selles sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele ja kriminaalmenetluse seaduse rikkumise tõttu, mis on viinud kohtu kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele. Kassaator leiab, et Tartu Ringkonnakohus on rikkunud KrMK § 5 lg. 4 ja KrMK § 220 lg. 1 nõudeid ning ebaõigesti tõlgendanud KrMK § 40 lg. 1 sätteid, mis lõppkokkuvõttes tõi kaasa M. T. ebaõige süüdimõistmise KrK § 204 lg. 1 järgi kannatanu M. V. kergete kehavigastuste tekitamise eest. Kassaator leiab, et KrMK § 40 lg. 1 sätestab kannatanu legaaldefinitsiooni üldiselt, kuid liiklusõnnetuse puhul on KrK § 204 lg. 1 alusel kannatanuks ainult see isik, kes sai selle tagajärjel raske või üliraske kehavigastuse või suri. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära M. T. ja vandeadvokaat A. Saare, kes palusid kassatsioonkaebus rahuldada, ning prokuröri, kes taotles kasstasioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole asjas osalenud prokurör nõustunud leppimismenetluse kohaldamisega. Prokuröril menetlusosalisena on KrMK § 5 lg. 4 alusel õigus leppimisele vastu vaielda ning juba ainuüksi see asjaolu välistab kriminaalasja lõpetamise leppimise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab siinkohal asjaolule, et prokuröri motiivid leppimisega mittenõustumisel, samuti nagu teiste menetlusosaliste motiivid, ei ole vaidlustatavad. Riigikohus nõustub täielikult Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga ja peab vajalikuks veelkord rõhutada, et KrMK § 5 lg. 4 ei ole imperatiivse iseloomuga ning kohus võib, kuid ei ole kohustatud poolte leppimise korral kriminaalasja lõpetama. Ka selline kohtu otsustus ei ole kassatsiooni korras vaidlustatav, kuna vaidluse objektiks ei ole siin erinevalt erasüüdistusasjadest seaduse kohaldamise või mittekohaldamise õiguslikud alused vaid otstarbekus. Tulenevalt Eesti kriminaalõiguse teooria üldtunnustatud seisukohast on kuriteoks süüline tegu või tegevusetus, mis toob kaasa teatud negatiivseid tagajärgi ühiskonnas õigusega kaitstud suhetes. KrK eriosa paragrahvide dispositsioonid kirjeldavad minimaalset vajalikku tagajärge, mis teiste kuriteo elementide olemasolul moodustavad üleastumises või haldusõigusrikkumises seisneva teo uue kvaliteedi -- kuriteo. Kui ühele subjektile tekitatud kahju on suurem kuriteokoosseisuks vajalikust minimaalsest tagajärjest, on muude obligatoorsete tunnuste esinemisel tegemist kuriteoga ning kõik sama teoga vahetus põhjuslikus seoses olevad tagajärjed on kuriteo tagajärgedeks. KrMK § 40 kohaselt on kannatanuks isik, kellele kuriteoga on tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju. Seega on M. V. selles kriminaalasjas õigesti kannatanuks tunnistatud. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 1996. a. otsus jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 7. jaanuaril 1997. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Herbert LINDMÄE Eerik KERGANDBERG