Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-133-96 E. P. hagis Räpina Kõrgema Aianduskooli vastu 18 490 krooni keskmise palga nõudes — RT III, 4, 42

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. detsembril 1996. a. 3-2-1-133-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E. P. esindaja vandeadvokaat L. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. detsembril 1996. a. E. P. kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. septembri 1996. a. otsuse E. P. hagis Räpina Kõrgema Aianduskooli vastu 18 490 krooni keskmise palga nõudes. Hageja töötas alates 16. jaanuarist 1989. a. töölepingu alusel Kutsekeskkoolis nr. 35. Alates 30. juunist 1995. a. liideti Kutsekeskkool nr. 35 Räpina Kõrgema Aianduskooliga. 1. septembri 1995. a. kirjaga teatas kostja, et töölepingut 1995/96 õppeaastaks ei ole võimalik sõlmida. Hageja sai kirja kätte 5. septembril 1995. a. 7. septembril 1995. a. lõpetas kostja hagejaga töölepingu alates 31. augustist 1995. a. ning andis kätte tööraamatu. Hagis taotles E. P. kostjalt välja mõista keskmine töötasu 2540 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitatud 21 päeva eest. Täiendavas hagiavalduses suurendas hageja nõuet, taotledes lõpparvega viivitamise eest 3824 krooni ja vähemmakstud koondamise kompensatsiooni 14 666 krooni, kokku 18 490 krooni väljamõistmist. Nõude suurendamist põhjendas hageja asjaoluga, et kompensatsiooni määramisel pidi olema aluseks keskmine kuupalk 5462 krooni 1995. a. mai- ja juunikuu palgast lähtudes, mitte aga 3362 krooni nagu arvestas kostja koondamishüvitise väljamaksmisel, kuna mai- ja juunikuul lisandus 29. mai 1995. a. käskkirja nr. 10 alusel 4200 krooni (2 x 3362 = 6724 + 4200 = 10 924 : 2 = 5462). Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 2648 krooni, lõpparve maksmisega viivitamise eest ja jättes nõude täiendavalt koondamishüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsusest nähtuvalt ei ole tõendatud hageja väide, et saadud preemiasumma tulenes II kvartali palgafondi kokkuhoiust ning on vastuolus asjaoluga, et preemia maksti välja 29. mai 1995. a. käskkirja alusel, s.o. kuu aega enne teise kvartali lõppu. Nimetatud käskkirjast ei nähtu palgafondi säästuperioodi, millise eest preemiat maksti. Arvestades asjaoluga, et eelarveaasta algab jaanuarist, on õige järeldada, et preemia maksti 5 kuu palgafondi säästude arvel, mistõttu arvestuslikule maikuu palgale tuleb lisada 1/5 saadud preemiast, s.o. 840 krooni. Viivitushüvitise väljamaksmisel tuleb hageja keskmiseks kuupalgaks arvestada 3782 krooni [3362 + 840(4200 : 5) + 3362 = 7564 : 2 = 3782] ja sellest tulenevalt on hagejal õigus hüvitusele 2648 krooni ulatuses (3782 : 30 = 126 x 21 = 2646). Täiendava koondamishüvitise nõue ei ole põhjendatud, kuna hagejal oli õigus hüvitisele 7 kuu keskmise palga ulatuses, s.o. 26 474 krooni (7 x 3782 = 26 474) ja hagejale maksti tegelikult 29 032 krooni, s.o. rohkem kui hagejal tegelikult õigus oli saada. Kassatsioonkaebuses palus E. P. tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt oli apellatsioonkaebuses vaidlustatud hüvise suurust. Kostja on küll arvestanud hüvise 8 kuu keskmise palga ulatuses, kuid arvestuse aluseks võetud summa on vale, millest tulenevalt on ka hüvist makstud summaliselt valesti. Apellatsioonikohus jättis täiendavad tõendid vastu võtmata, kuigi hageja põhjendas tõendite esimese astme kohtus mitteesitamist. Kostja jättis need tõendid esitamata, kuigi talle see ettepanek korduvalt tehti ning ka hagiavalduses taotleti kohtu kaudu tõendite väljanõudmist. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS §-le 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsKS § 289 kohaselt võib apellant viidata uutele põhjendustele või tõenditele, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt taotles apellant uute tõenditena Kutsekeskkool nr. 35 6. veebruari 1995. a. käskkirja nr. 9 ja 19. veebruari 1996. a. seletuskirja asja juurde võtmist, et tõendada preemia arvestusperioodi. Apellandi põhjenduse kohaselt taotles ta hagiavalduses kohtu kaudu tema keskmise palga arvestamise kohta tõendite väljanõudmist, kuid kostja neid ei esitanud. Maakohtu 26. jaanuari 1996. a. protokollist nähtuvalt taotles kostja esindaja nimetatud tõendite esitamiseks kohtuistungi edasilükkamist. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Apellandi väited, et tõendeid ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus, jättis apellatsioonikohus tähelepanuta põhjendusi märkimata. TsKS §-st 336 lg. 1 tulenevalt ei ole kassatsioonikohus pädev tõendeid hindama. Seetõttu tuleb apellatsioonikohtul apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete alusel kontrollida, kas maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, võttes eelnevalt seisukoha hageja taotluse kohta uute tõendite esitamiseks. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. septembri 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada E. P.-le 4. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK