Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-139-96 M. P. süüdistusasjas KrK § 78^1 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi — RT III, 4, 37

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. detsembril 1996. a. 3-1-1-139-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. P. süüdistuses KrK § 781 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. M. P. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta alates 4. maist 1995. a. hoidus tahtlikult kõrvale Eesti Vabariigi kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest ning on sellega toime pannud KrK § 781 lg. 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti oli M. P. antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 ja 4 järgi selles, et ta 14. märtsil 1995. a, eelneval kokkuleppel M. H.-ga, röövis H. K.-le kuulunud 2000 EEK ning H. K. korteris hoiul olnud ja M. B.-le kuulunud 4600 USD ja 1000 EEK. Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsusega tunnistati M. P. süüdi KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning karistati kuueaastase vabadusekaotusega. Juhindudes KrK § 41 lg.-st 1 liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ning lõplikuks karistuseks mõisteti 8 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 781 järgi mõisteti M. P. õigeks põhjendusega, et meditsiinikomisjoni mitteilmumist ei saa käsitada kaitsejõudude tegevteenistusse ilmumisest kõrvalehoidmisena. Seega asus linnakohus seisukohale, et M. P. ei ole KrK § 781 lg. 2 subjektiks, kuna puudub otsus tema tegevteenistusse saatmise kohta. Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsusega tunnistati KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi süüdi ka M. H. Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsuse peale esitas kohtualune M. P. apellatsioonkaebuse, taotledes kohtuotsuse tühistamist tema süüditunnistamises § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ning ka selles osas enese õigeksmõistmist. Apellatsioonprotesti Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsuse peale esitas Tallinna abiprokurör Hinge Brand. Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist M. P. õigeksmõistmise osas ja M. P. süüditunnistamist KrK § 781 lg. 2 järgi. Prokurör vaidlustas linnakohtu otsuse ka karistuste liitmise osas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkollegiumi 15. oktoobri 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsus M. P. õigeksmõistmises KrK § 781 lg. 2 järgi ning talle KrK §-de 40 ja 41 alusel mõistetud karistuste liitmiste osas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tunnistas M. P. KrK § 781 lg. 2 järgi süüdi ja karistas üheaastase vabadusekaotusega. KrK §-de 40 ja 41 alusel loeti lõplikuks karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust kinnises vanglas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1996. a. otsuse peale esitas süüdimõistetu M. P. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsuse tühistamist enda süüditunnistamises KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi ja enda õigeksmõistmist nimetatud kuriteo toimepanemises. M. P. leiab, et tema süü ei ole tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse, milles taotleti kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Vastavalt AKKS § 32 lg. 3 p.-le 3 ja § 40 lg.-le 1 oli M. P.-l Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1996. a. otsuse suhtes piiramatu kassatsiooni õigus. AKKS § 40 lg. 2 kohaselt tähendab piiramatu kassatsiooni õigus mistahes menetlusosalisele absoluutselt garanteeritud võimalust tema kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamiseks. Samas tuleneb AKKS § 40 lg.-st 3, et ka piiramatu kassatsiooni õiguse alusel esitatud kassatsioonkaebus tuleb Riigikohtus läbi vaadata tavalist kassatsioonimenetluse korda järgides. See tähendab, et sõltumata sellest, mida taotleb oma kassatsioonkaebuses piiramatu kassatsiooni õigust omav menetlusosaline, saab Riigikohus analüüsida vaid seda, kas ringkonnakohtu poolt on õigesti kohaldatud kriminaalseadust ja kas ei ole oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust. Tulenevalt eelöeldust saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi menetlusesemeks ka käsitletaval juhul olla üksnes Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1996. a. otsuse õiguslik külg, kuigi kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsuse tühistamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et M. P. süü talle KrK § 141 lg. 2 p.-de 1 ja 3 järgi inkrimineeritud kuriteos on Tallinna Linnakohtu 11. septembri 1996. a. otsuses põhjendatult tõendatuks tunnistatud ning seetõttu oli Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigustatud mitte kordama selles süüdistuses süüditunnistamise motiive. Süüditunnistamist KrK § 781 lg. 2 järgi ei ole M. P. vaidlustanud. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 1 ja § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 1996. a. otsus M. P. süüdistusasjas muutmata. 2. M. P. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 17. detsembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri RÄTSEP Liikmed Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER