Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-136-96 R. T. süüdistusasjas KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. detsembril 1996. a. 3-1-1-136-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Herbert Lindmäe ning liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kalm vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R. T. süüdistuses KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3; § 141 lg. 2 p. 3, 4; § 195 lg. 2; § 197 lg. 2 p. 2 ja § 101 p. 7 järgi. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. R. T. mõisteti Tartu Maakohtu 17. aprilli 1996. a. otsusega süüdi KrK § 139 lg. 2 p. 1, 2, 3; § 141 lg. 2 p. 2, 3, 4; § 195 lg. 2; § 197 lg. 2 p. 2 ja § 101 p. 2, 6, 7 järgi ning vastavalt KrK §-le 40 karistati teda kuritegude kogumi eest 14-aastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ka A. U., kelle suhtes kassatsioonkaebust ega -protesti esitatud ei ole. R. T. mõisteti KrK § 101 p. 2, 6, 7 järgi süüdi selles, et ta 6. juunil 1995. a. kella 20 paiku Tartu maakonnas Rõngu vallas Lapetukme külas huligaansel ajendil ning eriti julmal ja piinaval viisil tappis tahtlikult raugaealise R. E. R. T. peksis R. E.-d peaga vastu ahju ning seejärel lõi lauanoaga neli korda kannatanu rindkere vasakusse poolde ja kaks korda selja paremasse poolde. Saadud vigastuste tagajärjel suri R. E. kohapeal. Tartu Maakohus karistas R. T.-d selle kuriteo toimepanemise eest 11-aastase vabadusekaotusega. Apellatsioonkaebuses vaidlustas R. T. muu hulgas talle tapmise eest mõistetud karistuse selle liigse karmuse tõttu ning väitis, et ta tappis kannatanu armukadeduse motiivil. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a. otsusega tühistati osaliselt Tartu Maakohtu otsus R. T. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p.-de 2, 6, 7 järgi. R. T. mõisteti süüdi KrK § 101 p. 7 järgi ja teda karistati 9-aastase vabadusekaotusega. Lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg. 1 alusel mõisteti talle 11 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Kriminaalkolleegium leidis, et R. T. tuleb süüdistuses KrK § 101 p.-de 2 ja 6 järgi õigeks mõista, kuna huligaanne ajend ja kannatanu raugaealisus pole kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal leidnud kinnitust. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör Tatjana Vassilevskaja. Kassatsioonprotestis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ning kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti R. T. süüdistusest välja KrK § 101 p.-d 2 ja 6. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse tegemisel on rikutud KrMK § 274 p. 4 sätteid ja jäetud motiveerimata, millistel kaalutlustel luges kohus mitteusaldusväärseks tõendid, millel süüdistus põhineb. Samas ei nõustu prokurör ringkonnakohtu järeldustega sellest, et kuna rauga kriminaalõiguslik mõiste on täpselt määratlemata, ei saa isikut, kes saab normaalselt hakkama oma igapäevase eluga, käsitleda raugana KrK § 101 p. 6 mõttes. Prokurör on seisukohal, et isiku käsitlemisel raugana tuleb lähtuda vanuselisest kriteeriumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri, kes taotles kassatsioonprotesti rahuldamist, leidis: Ainsaks tõendiks, millele tuginedes maakohus on tuvastanud R. T. käitumises kannatanu tapmisel huligaanse ajendi, on tema enese poolt eeluurimisel ning I astme kohtus antud ütlused, milles ta on oma teo motiive erinevalt seletanud. Analüüsides tõendeid, nendib kohus et «Kuna kohtuistungil jääb kohtualune endale kindlaks, et tappis ilma põhjuseta ja vastupidist tõendatud ei ole, siis tuleb lugeda tapmine toimepanduks huligaansel ajendil -- ilmne lugupidamatus ühiskonna vastu». Ringkonnakohtu istungil on kohtualune seletanud, et tappis kannatanu armukadedusest. Kaudselt on sellise motiivi olemasolu kinnitanud ka tunnistaja I. Õ., keda varasemates menetluse staadiumides selles küsimuses üle kuulatud ei ole. Seetõttu sai ringkonnakohus oma otsuses motiveerida vaid seda, miks võeti aluseks nimetatud tunnistaja ja kohtualuse II astme kohtus antud ütlused ning seda on ringkonnakohus ka teinud. Lähtudes süütuse presumptsiooni printsiibist, on ringkonnakohus asunud põhjendatult seisukohale, et I. Õ. ütlustega on kinnitust leidnud R. T. apellatsioonkaebuses toodud väide, nagu tapnuks ta R. E. armukadedusest, aga samuti, et millegagi pole ümber lükatud R. T. väide, et kannatanu ise avaldas talle oma intiimsuhtest I. Õ.-ga. Siinkohal rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium asjaolu, et kehtiv KrMK annab kohtualusele õiguse kas üldse mitte ütlusi anda või anda omavahel vastuolus olevaid ütlusi. Juhul kui kohtualuse hilisemad ütlused pole ilmses vastuolus formaalloogika reeglite või muude üldteadaolevate asjaoludega, võib kohus neid eirata ainult juhul, kui nad on ümber lükatud teiste asjas kogutud tõenditega nende kogumis. Raugaiga määratletakse gerontoloogias inimese 75. ja 89. eluaasta vahelise eana, mil toimub organismi järjest kiirenev taandareng. Nagu rõhutatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995. a. otsuses Z. K. süüdistusasjas, ei ole üksnes eakus iseenesest aluseks isiku raugaks tunnistamisel. Selleks on vaja tuvastada ka isiku organismi taandareng, mis sisaldab psüühilist, tihti aga ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Antud kriminaalasjas pole midagi sellist tõendatud ning seega puudub piisav alus kvalifitseerida R. T. käitumist R. E. tapmisel KrK § 101 p. 6 järgi. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p.-st 1 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a. otsus jätta muutmata. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 17. detsembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Herbert LINDMÄE Liikmed Lea KALM Jüri ILVEST