Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-94-96 M. S.-i süüdistusasjas KrK § 101 p.-de 3, 4, 5 - 15 lg. 2

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. novembril 1996. a. 3-1-1-94-96 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Herbert Lindmäe, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja M. S.-i süüdistuses KrK § 101 p.-de 3, 4, 5 -- 15 lg. 2; § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 -- § 15 lg. 1 ja P. S.-i süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1; § 207 lg. 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. S.-i kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, P. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Viljandi Maakohtu 25. septembri 1995. a. otsusega tunnistati M. S. süüdi KrK § 101 p.-de 3, 4, 5 -- § 15 lg. 2 järgi ja karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 -- § 15 lg. 1 järgi ja karistati kuueaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 1 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi P. S. KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1 järgi ja karistati kuueaastase vabadusekaotusega ning KrK § 207 lg. 1 järgi ja karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Viljandi Maakohtu 25. septembri 1995. a. otsusega tunnistati KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 -- § 15 lg. 1 järgi süüdi ka J. L., keda karistati kuueaastase vabadusekaotusega. Röövimise ettevalmistamises olid M. S., P. S. ja J. L. süüdi tunnistatud asjaoludel, et nad omavahelisel eelneval kokkuleppel töötasid 1994. a. augustis välja plaani firmale Jansa OU Sotkamo kuuluva raha röövimiseks. Selleks tutvusid nad nimetatud firma veoauto Volvo liikumisteekonna ja ajagraafikuga. Saadi teada, et veoautojuht ja tema kaassõitja veavad mustikaid marsruudil Tallinn--Pärnu--Valga--Tartu--Tallinn ja et neil on alati kaasas suurem summa raha. Kohtualused arvestasid välja, et veoauto möödub Valka sõites Viljandi maakonnas Polli vallas Uulu--Valga maantee ääres paiknevast Sinejärve bussipeatusest kella 19.00 paiku. 15. augustil 1994. a. sõitis P. S. koos M. S.-iga J. L.-ile kuuluva sõiduautoga Sinejärve bussipeatuse juurde, kus jäädi koos ootama eelnimetatud veoauto saabumist. J. L. oli samal ajal valves Nuias. Röövimine jäi lõpule viimata politsetöötaja sekkumise tõttu. Tahtliku tapmise katses oli M. S. süüdi tunnistatud asjaoludel, et tema 15. augustil 1994. a. kella 19.00 paiku, oodates raha röövimise eesmärgil Sinejärve bussipeatuse juures firmale Jansa OU Sotkamo kuuluvat veoautot Volvo, tulistas tapmise eesmärgil püstolist TT kuus korda tema dokumente kontrollima tulnud politseitöötaja A. T. pihta. KrK § 207 lg. 1 järgi oli P. S. süüdi tunnistatud selles, et tema kinnipidamisel ööl vastu 25. novembrit 1993. a. Valga maakonnas Tõlliste vallas leiti tema poolt juhitud sõiduautost Ford Probe püstol «Tanfoglio» koos 16 padruniga, mille ta oli omandanud ja mida kandis ilma vastava loata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 1995. a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 25. septembri 1995. a. otsus ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule põhjendusega, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid. Kriminaalasja uue arutamise järgselt tunnistati Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a. otsusega M. S. süüdi KrK § 101 p.-de 3, 4, 5 -- § 15 lg. 2 järgi ja karistati kaheksa-aastase vabadusekaotusega ning KrK § 141 lg. 2 p. 3 -- § 15 lg. 1 järgi ja karistati kuueaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg. 1 alusel mõisteti talle lõplikuks karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. P. S. ja J. L. mõisteti Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a. otsusega süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1 järgi õigeks. Süüdi tunnistati P. S. KrK § 207 lg. 1 järgi ja teda karistati kaheaastase vabadusekaotusega kinnises vanglas. Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a. otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis taotles Viljandi prokuröri abi Kadri Päeva maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kõigi kohtualuste süüditunnistamist röövimise ettevalmistamises. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsusega tühistati Viljandi Maakohtu 22. aprilli 1996. a. otsus M. S.-i süüditunnistamises KrK § 141 lg. 2 p. 3 -- § 15 lg. 1 järgi, P. S.-i õigeksmõistmises KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1 järgi ning J. L.-i õigeksmõistmises KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 -- § 15 lg. 1 järgi. Ringkonnakohtu sama otsusega tunnistati M. S. süüdi KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 -- § 15 lg. 1 järgi, jättes selle kuriteo eest mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse muutmata. P. S. tunnistati süüdi KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1 järgi ja karistati selle kuriteo eest kuueaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 alusel loeti KrK § 207 lg. 1 järgi mõistetud karistus kaetuks raskemaga ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti P. S.-ile kuus aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Ringkonnakohtu sama otsusega tunnistati süüdi KrK § 141 lg. 2 p. 1, 3 -- § 15 lg. 1 järgi ka J. L., kellele mõisteti lõplikuks karistuseks seitse aastat vabadusekaotust. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsuse peale esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused süüdimõistetu M. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut ning süüdimõistetu P. S. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv. M. S. vaidlustab oma kassatsioonkaebuses nii tapmiskatse kui ka röövimise ettevalmistamise tõendatust, väidab, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele ning taotleb enda õigeksmõistmist süüdistustes KrK § 101 p.-de 3, 4, 5 -- § 15 lg. 2 ja § 141 lg. 2 p.-de 1, 3 -- § 15 lg. 1 järgi. Vandeadvokaat M. Sikut rõhutab oma kassatsioonkaebuses samuti, et ringkonnakohtu järeldused ei vasta tuvastatud faktilistele asjaoludele ja märgib, et kriminaalasja menetlemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seaduse sätteid. A. Pilve kassatsioonkaebuses väidetakse, et kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks P. S.-i osavõttu röövimise ettevalmistamisel ning et ringkonnakohtu otsuse tegemisel on rikutud KrMK §-s 50 ja § 268 lg.-s 1 sätestatud õigusemõistmise printsiipe. Kassaator rõhutab, et süüdimõistetu J. L.-i vastuolulised ütlused ei saa olla aluseks P. S.-i süüditunnistamisel röövimise ettevalmistamises. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja P. S.-i õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1 järgi. Ka süüdimõistetu P. S. taotleb oma kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 141 lg. 2 p.-de 1, 2, 3 -- § 15 lg. 1 järgi põhjendusega, et see rajaneb oletustel ning vastuolulistel tõenditel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 1996. a. istungil selgus, et Riigikohtu loakog, oleks AKKS § 40 lg.-st 2 lähtuvalt pidanud andma menetlusloa ka M. S.-ile ja tema kaitsjale vandeadvokaat Mart Sikutile. Lähtudes AKKS § 58 lg.-st 1, andis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebustes esitatud taotlusi ja prokurör taotles Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsuse muutmata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Vastavalt KrK § 15 lg.-s 1 sätestatule hõlmab kuriteo ettevalmistamine mistahes tingimuste tahtlikku loomist kuriteo toimepanemiseks. See tähendab, et kvalifitseerimaks käitumist kuriteo ettevalmistamisena, tuleb KrMK § 46 p.-s 1 sätestatud nõuet täites tõendada, et tegemist oli kuriteosündmusega, mis seisnes ühe või mitme tingimuse tahtlikus loomises kuriteo toimepanemiseks, samuti seda, millise kuriteo toimepanemist ette valmistati. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsuses on kooskõlas AKKS § 29 lg.-ga 4 piisavalt põhjendatud, miks ja millisele tõendite kogumile tuginedes loetakse usaldusväärselt tuvastatuks, et J. L., M. S. ja P. S. lõid tingimusi röövimise toimepanemiseks. Kohtute poolt tuvastatud asjaolud oma kogumis, sealhulgas ka J. L.-ile kuuluva sõiduauto paiknemine 15. augustil 1994. a. Sinejärve bussipeatuse juures, annavad piisavalt alust lugeda tõendatuks, et kohtualused valmistasid ette röövimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebustes esitatud seisukohaga, et J. L.-i poolt antud ütlused on käsitatavad rõõnana ja seega ei või kohtuotsuse tegemisel neile ütlustele tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 1994. a. otsuses I. V. süüdistusasjas on rõhutatud, et rõõnaks ei saa lugeda mitte igasuguseid süüdistatava ütlusi, lähtudes üksnes ütluste andja menetlusseisundist. Alles süüdistatava või kohtualuse ütluste hindamise tulemusel ja teiste tõenditega kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, kas neid ütlusi saab käsitada rõõnana -- see on teise isiku alusetu süüstamisena. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsuses on piisavalt põhjendatud, miks ei ole alust J. L.-i poolt kahtlustatavana antud ütlusi käsitada ei rõõnana ega ka mitte eneserõõnana. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub põhimõtteliselt vandeadvokaat A. Pilve seisukohaga selles, et süüdistataval on õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis. Sellest tulenevalt ei tohiks iseenesest tõepoolest olla põhjust teha etteheiteid kaitsjale, kes soovitab kogu kohtueelse menetluse vältel vahi all viibinud kaitsealusel esitada alibi alles ligikaudu kuue kuu möödumisel kriminaalmenetluse alustamisest. Sama loomulik on aga seegi, et kohus peab vajalikuks eriti põhjalikult kontrollida alibit, mille kohtualune, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel. Kohtud ongi põhjalikult kontrollinud nii P. S.-i alibit kinnitavaid kui ka seda kummutavaid tõendeid ja lugenud tõendite kogumi pinnalt põhjendatult tõendatuks P. S.-i alibi puudumise. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat M. Sikuti väitega, et M. S.-i esitamisel A. T.-le ja A. P.-le äratundmiseks oleks rikutud KrMK § 137 lg.-s 2 sätestatut. Äratundmiseks esitamisele eelnenud ülekuulamiste protokollidest nähtuvalt (tm. 1. kd., tl. 16 ja 21) on nii A. T. kui A. P. piisavas ulatuses kirjeldanud äratundmist võimaldavaid tunnuseid. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p.-le 1 ja § 65 lg.-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1996. a. otsus muutmata. 2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub 5. novembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Lea KALM Eerik KERGANDBERG Herbert LINDMÄE Jüri RÄTSEP Peeter VAHER