Riigikohtu üldkogu — 3-1-1-117-96 T. E. süüdistusasjas KrK § 110 ja § 113 järgi — RT III, 4, 30

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. detsembril 1996. a. 3-1-1-117-96 Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Herbert Lindmäe, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. E. süüdistuses KrK § 110 ja § 113 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa T. E. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a. otsusega mõisteti T. E. süüdi KrK §107 lg. 2 p. 5 järgi, karistati viieaastase vabadusekaotusega ja vabastati KrK § 47 lg. 1 alusel tingimuslikult ühe aasta ja kuuekuulise katseajaga karistusest. Sama kohtuotsusega tunnistati T. E. süüdi KrK § 113 järgi, kuid vabastati KrMK § 5 lg. 1 p. 3 ja lg. 2 alusel karistusest. T. E. tunnistati KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi süüdi selles, et tema 14. märtsi 1993. a. öösel Türi linnas Paide t. 8 maja ees joobnuna tekitas Makarovi püstolist tulistades paljude inimeste elule ohtlikul viisil tahtlikult M. A.-le, I. K.-le ja R. L.-ile kerge kehavigastuse ja T. S.-ile üliraske kehavigastuse. KrK § 113 järgi tunnistati T. E. süüdi selles, et tema 13. märtsi 1993. a. öösel joobnuna Türi linnas Paide t. 8 maja hoovis lõi A. P.-d pähe ja tekitas talle kerge kehavigastuse. Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a. otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse T. E. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Kaebuses taotleti Järva Maakohtu otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1996. a. otsusega tühistati Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a. otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi ning T. E. mõisteti selles süüdistuses õigeks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber. Protestis taotleti ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist T. E. õigeksmõistmise osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 1996. a. otsus T. E. õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi ja kriminaalasi saadeti ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus, hinnates kuriteo tehiolusid nende kogumis ja vaagides kinnipidamisele eelnenud kuriteo laadi ja raskusastet, asus seisukohale, et T. E. käitumine 14. märtsi 1993. a. öösel kujutas endast kurjategija kinnipidamist. Kuna aga T. E. poolt seejuures tekitatud kahju ei vasta ilmselt tema poolt tõkestatud kuriteo laadile ja raskusastmele, ületas T. E. kurjategija kinnipidamise piire. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsusega tühistati Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a. otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi. T. E. mõisteti süüdi KrK § 110 ja § 113 järgi. Seoses mõlema kuriteo aegumistähtaja möödumisega vabastati T. E. vastavalt KrMK § 5 lg. 1 p.-le 3 ja lg.-le 2 karistusest. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses märgitakse, et T. E. tulistas kurjategija kinnipidamisel T. S.-i faktilise eksimuse tõttu, ületas üliraske kehavigastuse tekitamisega hädakaitse piire ja pani seega toime KrK § 110 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti leidis ringkonnakohus, et tulistades tahtlikult M. A.-d, I. K.-d ja R. L.-i ning tekitades kõigile kolmele kergeid kehavigastusi, pani T. E. toime KrK § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja seda tegevust ei saa käsitada kurjategija kinnipidamisena KrK § 131 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T. E. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsuse tühistamist ja T. E. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 110 ja § 113 järgi. Kassaator on seisukohal, et kerge kehavigastuse tekitamise eest kurjategija kinnipidamise piiride ületamisel seadus kriminaalvastutust ette ei näe ning seetõttu on T. E. süüdimõistmine KrK § 113 järgi põhjendamatu. Veel leiab kaitsja, et ringkonnakohus võinuks T. E. süüdi tunnistada KrK § 110 järgi juhul, kui oleks tuvastatud kohtualuse tahtlus üliraske kehavigastuse tekitamiseks. Kaitsja arvates aga puudus T. E.-l soov tekitada kannatanule sellist kehavigastust, kuna ta tulistas jalgadesse, s.o. keha piirkonda, kus ei ole elutähtsaid organeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996. a. määrusega anti T. E. süüdistusasi lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule põhjusel, et kriminaalasja läbivaatamisel tekkisid kohtukoosseisu liikmete vahel seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi eriarvamused. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolm liiget olid 21. mail 1996. a. kassatsiooni korras juba vaadanud läbi T. E. süüdistusasja. KrMK § 26 lg. 3 kohaselt kriminaalasja teistkordsel arutamisel esimeses astmes või apellatsiooni või kassatsiooni korras ei või kohtu koosseisu kuuluda isik, kes juba varem kohtunikuna võttis osa kriminaalasja arutamisest esimeses astmes või apellatsiooni või kassatsiooni korras. Kuna seda eeskirja ei kohaldata vaid Riigikohtu üldkogu suhtes, andis Riigikohtu esimees kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud süüdimõistetu kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, ja prokuröri, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leidis: Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsuses väljendatud seisukohast on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsusega T. E. KrK § 110 järgi süüdi tunnistatud T. S.-ile üliraske kehavigastuse tekitamise eest hädakaitse piiride ületamisel. Samas on ringkonnakohtu otsusega loetud tuvastatuks, et hädakaitse piiride ületamine T. E. poolt seisnes kurjategija kinnipidamise piiride ületamises, sest T. E. püüdis faktilise eksimuse tõttu kinni pidada kurjategija asemel kõrvalist isikut. Senises kohtupraktikas oli omaks võetud seisukoht, et juhul, mil isik kurjategija kinnipidamisega kaasneva kahju tekitamisel ületas vajalikkuse piire, võidakse kurjategija kinnipidajat võtta kriminaalvastutusele kas KrK § 104 või § 110 järgi. Samuti valitses senises kohtupraktikas seisukoht, et isikut võidakse võtta kriminaalvastutusele kas KrK § 104 või § 110 järgi ka siis, kui ta faktilise eksimuse tõttu tekitas kurjategija asemel kinnipeetud kõrvalisele isikule ilmselt suuremat kahju kui oleks võinud tekitada kurjategijale. Riigikohtu üldkogu leiab, et senine kohtupraktika, mis kriminaalvastutuse lahendamisel tugineb seaduse analoogiale, vajab muutmist. Põhiseaduse §-s 23 sätestatakse, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. KrK § 3 lg.-s 1 sätestatakse, et kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulub ainult see isik, kes süüliselt -- tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu -- on pannud toime käesolevas koodeksis ettenähtud teo. Riigikohtu üldkogu nendib, et kriminaalkoodeksis ei ole sätestatud kuriteokoosseisu, mis näeks ette kriminaalvastutuse kurjategija kinnipidamise piiride ületamise eest. Seetõttu tuleb T. E. süüdistuses KrK § 110 järgi õigeks mõista. Õigeks tuleb T. E. mõista ka süüdistuses KrK § 113 järgi. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, millises järjekorras tekitas T. E. kannatanutele kehavigastused. Tuvastatud on vaid see, et T. E. tulistas püstolist lühikese ajavahemiku kestel järjest neli lasku isikute suunas, keda pidas kurjategijateks ja kellest kolm osutusidki kurjategijateks. Sellest tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi väide, et pärast T. S.-i tulistamist ja tema kukkumist ei olnud T. E.-l alust jätkata kurjategijate kinnipidamist ning edasine tulistamine ei ole hõlmatav kurjategija kinnipidamisega. Riigikohtu üldkogu nendib, et kriminaalasjas ei ole tõendatud, et T. E. tahe mõnele kannatanule kehavigastuste tekitamisel ei oleks olnud hõlmatud kurjategija kinnipidamise tahtega. Riigikohtu üldkogu peab vajalikuks rõhutada, et ta vaatab T. E. kriminaalasja läbi kassatsiooni korras. Selles kriminaalasjas on kassatsiooni piirid määratud kaitsja kassatsioonkaebusega. Mitme eelnevalt seda kriminaalasja arutanud kohtu poolt on tuvastatud, et T. E. käitumine oli suunatud kurjategijate kinnipidamisele. Selle seisukoha ümberlükkamiseks ei ole prokurör esitanud kassatsioonprotesti ega kannatanud kassatsioonkaebust. Riigikohtu üldkogul ei ole alust kaaluda, kas T. E. käitumises on mõne muu kuriteo koosseis või kas T. E. käitumist saab hinnata kui kurjategija kinnipidamist, sest see eeldaks väljumist kassatsiooni piiridest süüdimõistetule ebasoodsalt. Vastupidine seisukoht eeldaks, et Riigikohus võtaks endale kohtule mitteomase süüdistava funktsiooni. Riigikohtu üldkogu on seisukohal, et AKKS § 49 lg. 3 sätted on AKKS § 39 lg. 2 osas kohaldatavad üksnes siis, kui nad vabastavad süüdimõistetu kriminaalvastutusest või kergendavad tema olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg.-st 2; § 63 p.-st 3 ja § 65 lg.-st 3, Riigikohtu üldkogu otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsus T. E. süüdimõistmises KrK § 110 ja § 113 järgi ja mõista ta õigeks. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada. Otsus jõustub 11. detsembril 1996. a. ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Rait MARUSTE Liikmed Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Lea KALM Eerik KERGANDBERG Ants KULL Lea LAARMAA Herbert LINDMÄE Jaan LUIK Jaano ODAR Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN Peeter VAHER Eriarvamused Erinevalt Riigikohtu üldkogu 11. detsembri 1996. a. kohtuotsusest T. E. süüdistuses KrK §-de 110 ja 113 järgi olen järgmisel arvamusel: 1. AKKS § 49 lg. 3 ja 39 lg. 2 alusel oli Riigikohtul õigus väljuda kassatsioonkaebuse piiridest. 2. Kassatsioonkaebuse piiridest väljumine oli põhjendatud, sest tuli võtta seisukoht, mis on «kurjategija kinnipidamine» KrK § 131 mõttes ja kas kohtud on õigesti mõistnud KrK § 131 mõtet. 3. See kriminaalasi tuli saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu liige T. ANTON AKKS § 49 lg. 3 seob kassatsioonkaebuse piiridest väljumise õiguse ainult sama seaduse paragrahvis 39 sätestatud alustega. Leian, et antud asjas tuli seda õigust kasutada järgmistel põhjustel. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkollegiumi 21.05.1996. a. otsuses sisalduvatest kohustuslikest seisukohtadest seaduse kohaldamisel kvalifitseeris Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma 23.08.1996. a. otsuses T. S.-ile üliraske kehavigastuse tekitamise KrK § 110 järgi. Riigikohtu üldkogu asus erinevale seisukohale varasemast kohtupraktikast ja leidis, et Riigikohtu kriminaalkolleegium ning ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on nimetatud otsustes kriminaalseadust kohaldanud vääralt. Arvestades Riigikohtu üldkogu poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohustuslike seisukohtade ümberhindamist, tuli võtta seisukoht, kas T. S.-i tulistamisel oli tegemist kurjategija kinnipidamisega ning saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Sellega oleks tagatud kriminaalseaduse õige kohaldamine selles asjas ja antud arvestatav juhis seaduse kohaldamiseks edaspidi. Riigikohtu liige H. JÕKS Riigikohtu üldkogu, vaadates 11. detsembril 1996. a. läbi T. E. süüdistusasja KrK § 110 ja 113 järgi, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. süüdimõistva otsuse ja mõistis T. E. õigeks. Üldkogu asus seisukohale, et AKKS § 49 lg. 3 sätted on kohaldatavad üksnes siis, kui süüdimõistetu vabastatakse kriminaalvastutusest või kergendatakse tema olukorda. Mida üldkogu mõistab kriminaalvastutusest vabastamisena, otsusest ei nähtu. Mitte nõustudes Riigikohtu üldkogu õigeksmõistva kohtuotsusega ja otsuses sisalduva seisukohaga AKKS § 49 lg. 3 kohaldamise võimatusest, pean vajalikuks osundada, et AKKS § 49 lg. 3 sätestab: «Riigikohtul on õigus väljuda kassatsioonkaebuse või -protesti piiridest, kui ta tuvastab käesoleva seadustiku §-s 39 sätestatud rikkumised, mida ei ole kaebuses ega protestis märgitud.» Seega on AKKS § 49 lg. 3 kohaldamisel ainukeseks seadusejärgseks tingimuseks §-s 39 loetletud aluste olemasolu. Tuues juurde lisatingimused -- kriminaalvastutusest vabastamine või süüdimõistetu olukorra kergendamine, on Riigikohtu üldkogu asunud seadusandja rolli. Seaduse kohaselt on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise või ka kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu kassatsiooni piiridest väljumise õigus antud üksnes riigi kõrgemale kohtule. Seadusandja on andnud kohtule võimaluse seda õigust kasutada või mitte. Kusjuures igal konkreetsel juhul tuleb see küsimus ka lahendada. AKKS § 62 kohaselt on üldkogu otsus seaduse kohaldamisel kohustuslik kolleegiumidele ja seega käsitletav otsus kitsendab oluliselt kriminaalkolleegiumi õigust AKKS § 49 lg. 3 edaspidisel kohaldamisel. AKKS §-s 49 lg. 3 sätestatus sisaldub kehtiva kriminaalmenetluse üks põhimõtteid, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt alamalseisvatelt kohtutelt nõudnud. Kriminaalkohus peab otsustama, kas ja millist kuriteo koosseisu sisaldab endas kohtualuse tegevus. Vaadates läbi T. E. kriminaalasja oleks pidanud Riigikohtu üldkogu minu arvates väljuma kassatsiooni piiridest ja tagastama kriminaalasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Oma seisukohta põhistan alljärgnevalt: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Järva Maakohtu 22. detsembri 1995. a. otsusega tunnistati T. E. süüdi selles, et tema olles alkoholijoobes, 14. märtsi 1993. a. öösel, Türi linnas Paide t. 8 maja ees tänaval, tulistas korduvalt Makarovi püstolist põgenevate noorukite suunas. Tulistamisega tekitas ta T. S.-ile üliraske kehavigastuse ning M. A.-le, I. K.-le ja R. L.-ile kerged kehavigastused. T. E. süü tuvastati üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises paljude inimeste elule ohtlikul viisil KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 1996. a. otsusega tühistati T. E. süüdimõistmine KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi ja ta mõisteti selles osas õigeks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et T. E. tegutses üksnes kurjategijate kinnipidamise ajendil. Tehiolude kohaselt olevat tal puudunud füüsiline võimalus muul viisil kui üksnes tulirelva kasutades üksinda mitmes suunas põgenevate kurjategijate kinnipidamiseks. Ringkonnakohus leidis, et T. E. käitumises on formaalselt üliraske kehavigastuse tahtliku tekitamise tunnused, mis aga KrK § 131 alusel pole kuritegu. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kriminaalasja läbi 21. mail 1996. a. prokuröri kassatsioonprotesti alusel. Prokuröri kassatsioonprotestis leiti, et tegemist on T. E. poolt mitte kurjategijate kinnipidamisega vaid omakohtuga ja seetõttu tuleb tema tegevus kvalifitseerida vastavalt saabunud tagajärjele KrK §-de 113 ja 107 lg. 1 järgi. Riigikohus rahuldas prokuröri protesti, tühistas ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse T. E. õigeksmõistmise osas KrK § 107 lg. 2 p. 5 järgi ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Käesoleva ajani seadusjõus olevas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nenditakse, et kurjategija kinnipidamise mõiste KrK § 131 järgi hõlmab konkreetseid isikuid. Kui isikut ei ole võimalik täpselt identifitseerida, on kurjategija kinnipidamine välistatud. Neis tingimustes puudub alus isiku kinnipidamiseks, rääkimata tulirelva kasutamisest. Kurjategija kinnipidamisel on tulirelva kasutamine õiguspärane üksnes konkreetse isiku suhtes, kelle puhul kinnipidajal on kindel teadmine, et just see isik pani toime kuriteotunnustega teo, kusjuures tulirelva kasutatakse enda või teiste kaitsmisel ohtliku kuritegeliku ründe vastu või juhul, kui tegu on raske kuriteoga. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis õiguslikud kriteeriumid, millest tuleks juhinduda tuvastamaks asjaolu, kas tegemist on kurjategija kinnipidamisega või mitte. Lähtudes otuses toodud põhjendatud kriteeriumidest, saab kriminaalasja tehioludest järeldada ainult üht -- T. E. poolt ei toimunud kurjategijate kinnipidamist, sest tulistades öisel ajal tänaval viibivate 13--14 nooruki suunas, T. E. ei eristanud ega võinudki eristada neid kolme noorukit, kes lõhkusid tema korteri ukse taga. Samas otsuses anti aga ringkonnakohtule juhis, et KrK § 110 järgi tuleb kvalifitseerida ka üliraske kehavigastuse tekitamine kurjategija kinnipidamise piiride ületamisel. Minu arvates on tegemist ebajärjekindla otsusega, sest kui ei olnud tegemist kurjategija kinnipidamisega, siis on eksitav edaspidi rääkida kurjategija kinnipidamisel piiride ületamisest. Seda otsuses sisalduvat juhist võib käsitleda ka kui üldist juhist edaspidises kohtupraktikas, mitte konkreetse asja läbivaatamisel siduvat seisukohta. Viimatimärgitut kinnitab ka asjaolu, et kriminaalasi saadeti uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Vastavalt AKKS §-le 63 p. 2 kuulub kriminaalasi tagasisaatmisele sellele kohtule, kelle poolt kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine oli otsuse tühistamise aluseks. Järelikult Riigikohtu kriminaalkolleegium, saates kriminaalasja uueks arutamiseks tagasi ringkonnakohtule, möönis, et vea kriminaalseaduse ebaõigel kohaldamisel tegi ringkonnakohus, mitte maakohus, kes mõistis T. E. üliraske kehavigastuse tahtlikus tekitamises süüdi. Kriminaalasja uuesti läbi vaadanud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsuses aga sedastatakse, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et T. E. on ületanud kurjategija kinnipidamise piire ja lähtudes Riigikohtu seisukohtade kohustuslikkusest uuel asja läbivaatamisel ning kasutades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses sisalduvaid põhistusi, kvalifitseeris ringkonnakohus T. E. tegevuse T. S.-ile üliraske kehavigastuse tekitamises KrK § 110 järgi. Riigikohtu üldkogu otsuses leitakse, et kurjategija kinnipidamisel piiride ületamine ei ole KrK § 110 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Järelikult tuvastas üldkogu, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 1996. a. otsuses on asutud ebaõigele seisukohale kriminaalseaduse kohaldamise suhtes. Jättes jõusse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse, läheb üldkogu aga vaikides mööda tõsiasjast, et kui võtta aluseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses antud õiguslikud kriteeriumid, siis ei saa olla ega olegi tegemist kurjategijate kinnipidamisega. Üldkogu otsuses sisalduv seisukoht, et üldkogul puudub kassatsiooni piiridest väljumata õigus hinnata, kas T. E. käitumises esineb mõne muu kuriteo koosseis või kas sellist olukorda saab üldse käsitleda kui kurjategija kinnipidamist, on väär. Kassatsioonkaebuses leiti, et T. E. pidas kinni kurjategijaid. Seega puudus üldkogul igasugune takistus analüüsida kriminaalasja tehiolusid ja anda õiguslik hinnang, kas oli tegemist kurjategijate kinnipidamisega või mitte ja selleks ei oleks pidanud väljuma kassatsioonkaebuse piiridest. Otsustamaks aga, kas ja millise kuriteo koosseis on T. E. poolt üliraske kehavigastuse tekitamises T. S.-ile, eeldanuks kassatsiooni piiridest väljumist. Kuna Riigikohtu üldkogu tuvastas, et nii Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kui ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt on toimunud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, siis õige ja õiglase kohtulahendi saamiseks oleks üldkogul tulnud tühistada eelnevad ringkonnakohtu ning Riigikohtu lahendid kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamise tõttu ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Minu arvates on käsitletav Riigikohtu üldkogu otsus ebaõiglane kogu ühiskonna suhtes tervikuna, aga eelkõige kannatanu T. S.-i suhtes. Alkoholijoobes T. E., tulistades korduvalt avalikus kohas tänaval kuuli tappekauguselt mitmekordselt lähemal asuvate noorukite grupi poole, kusjuures tabades suvaliselt nelja noorukit, ründas inimese ühte põhiõigust -- õigust elule ja tervisele. Igaühele peab olema tagatud võõrandamatu õigus liikuda tänaval, kartmata saada vigastada tulistamise tagajärjel. Igaühe põhiõiguste tagamine peab olema ka kohtu, kaasaarvatud Riigikohtu kohustus, mida AKKS § 49 lg. 3 sätet kohaldades oleks Riigikohtu üldkogu saanud ka käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel täita. Riigikohtu liige L. KALM