Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-29-96 K. P. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktide 2 ja 3 ning lisa ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud juhendi punkti 5 mittevastavuse tõttu põhiseaduse §-le 87 p. 6 kohaldamata jätmise asjas — RT III, 3, 29

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. oktoobril 1996. a. 3-3-1-29-96 K. P. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktide 2 ja 3 ning lisa ja Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud juhendi punkti 5 mittevastavuse tõttu põhiseaduse §-le 87 p. 6 kohaldamata jätmise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 10. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi K. P. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombaku kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsusele haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-3/96. Protsessiosalisena võttis istungist osa Võru Politseiprefektuuri välipolitsei vanemkonstaabel R. T. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Võru Politseiprefektuuri vanemkonstaabel koostas 19. märtsil 1996. a. haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et 19. märtsil 1996. a. kell 14.30 K. P. müüs ja hoidis oma elukohas müügi eesmärgil Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi (viina «Magic Crystal»). Protokolli kohaselt pani K. P. sellega toime HÕS §-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõiguserikkumise. K. P. jättis ilmumata Võru halduskohtuniku poolt 21. märtsiks 1996. a. määratud kohtuistungile. Võru halduskohtuniku 21. märtsi 1996. a. määrusega määrati kohtuistungi uueks ajaks 25. märts 1996. a. Sama määrusega kohaldati K. P. suhtes sundtoomist asja arutamisele. Võru halduskohtuniku 25. märtsi 1996. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-26/96 karistati K. P.-d rahatrahviga 100 päevapalga ulatuses. Kohus kvalifitseeris Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud «Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, toomise ning müügi korraldamise juhendi» punkti 5 ning Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 «Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused» punkti 3 alusel K. P. poolt alkoholi müümise HÕS §-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõiguserikkumisena. Sama kohtuotsusega konfiskeeriti HÕS § 238 lg. 3 alusel haldusõiguserikkumise vahetuks objektiks olnud alkohol -- 45 pudelit viina «Magic Crystal». K. P. esindaja E. Tombak esitas Võru halduskohtuniku 25. märtsi 1996. a. otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsus ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Apellatsioonkaebuses leiti, et tõendid, millele rajaneb halduskohtuniku otsus, koguti protsessinorme rikkudes ja nendele tõenditele rajanev kohtuotsus ei saa olla seaduslik. Karistuse määramisel ei peetud kinni haldusõiguserikkumiste seadustikuga kehtestatud korrast, mistõttu K. P.-l puudus võimalus kasutada HÕS §-s 243 sätestatud õigusi. K. P. seletused halduskohtus anti ebastabiilses psüühilises seisundis, mille põhjustas sundtoomisel politseitöötajate kasutatud psüühiline ja füüsiline vägivald. K. P. pöördus 22. märtsil 1996. a. psühhiaatri poole. Kohtule esitatud psühhiaatri tõendi kohaselt võib kohtuistungile minek vallandada K. P.-l paanikahoo. Kohtuistung tulnuks edasi lükata, sest haldusõiguserikkuja, kelle osavõtt asja arutamisest oli tulenevalt HÕS §-st 248 lg. 3 kohustuslik, oli haige. Sundtoomine polnud põhjendatud, sest K. P. ei hoidnud asja arutamisest kõrvale. Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsusega jäeti Võru halduskohtuniku otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohtu toimikus olevast Võrumaa Polikliiniku psühhiaatri 22. märtsi 1996. a. õiendist nähtub, et K. P. on võimeline seletusi andma ja kohtuistungile minek võib vallandada paanikahoo. Samal ajal ei nähtu õiendist, et K. P. pole haiguse tõttu võimeline minema kohtuistungile ja andma seletusi. Seega olnud 21. märtsil 1996. a. kohtuistungile mitteilmumine põhjendatud ja halduskohtunikul oli HÕS § 248 lg. 3 kohaselt õigus kohaldada sundtoomist 25. märtsi 1996. a. kohtuistungile. Kohtuistungi protokollist nähtub, et K. P. andis istungil seletusi ja esitas küsimusi tunnistajatele. K. P. ei keeldunud seletuste andmisest motiivil, et ta ei suuda seletusi tervisliku seisundi tõttu anda. Apellandi seisukoht, et halduskohtunik ei andnud K. P.-le võimalust kasutada õigusabi, on paljasõnaline, sest kohus selgitas K. P.-le tema õigusi HÕS § 243 järgi. K. P. esindaja vandeadvokaadi vanemabi E. Tombak esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrus nr. 4 ja Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määrus nr. 486 ning tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsus ja lõpetada asja menetlus. Kassaator leiab, et: 1. Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et K. P. poolt 21. märtsi 1996. a. kohtuistungile esindajana abikaasa E. P. volitamine oli kõrvalehoidmine kohtusse ilmumisest ja andis kohtule aluse kohaldada K. P. suhtes HÕS §-s 248 lg. 3 sätestatud sundtoomist. 19. märtsil 1996. a. haldusõiguserikkumise protokolli koostamisel vastati K. P.-le, et ta võib volitada abikaasat esindama end kohtus. Protokolli koostamisel ei selgitatud K. P.-le HÕS § 248 lg. 3 sisu. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et psühhiaatri tõendist ei nähtu K. P. võimetus minna haiguse tõttu kohtuistungile. Antud olukorras oli sundtoomise kohaldamine täiesti põhjendamatu. Kohus, saanud 22. märtsil 1996. a. informatsiooni K. P. tervise halvenemisest, pidanuks jätma 21. märtsil 1996. a. koostatud sundtoomise määruse täitmisele pööramata. Sundtoomise täitjate kasutatud meetmete tulemusel otsustas K. P. minna kohtuistungile. Et istungil ei vallanduks haigushoog, kasutas ta rahusteid. Rahustite mõju all ei tajunud K. P. kohtuistungil toimunut adekvaatselt. Ta vastas küll esitatud küsimustele, kuid jättis tähelepanuta asjaolud, millele pidas vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu. 2. HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi karistuse määramisel viidati Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määruse nr. 4 ja 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 rikkumisele. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et need määrused on vastuolus põhiseaduse §-ga 87 p. 6, sest nendes määrustes puudub viide seaduse sättele, mille alusel ja täitmiseks määrused on antud. Tarbijakaitseseaduse §-st 8 lg. 2 tuleneb, et keelud ja piirangud kehtestatakse seadusega. Seega on Vabariigi Valitsuse need määrused vastuolus ka tarbijakaitseseadusega. Kohus pidanuks põhiseaduse § 15 lg. 2 kohaselt tunnistama need määrused põhiseadusevastaseks ja jätma kohaldamata. Riigi Politseiameti Võru Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrus nr. 4 ja Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määrus nr. 486 pole vastuolus põhiseadusega, et Võru halduskohtunik ei rikkunud antud haldusõiguserikkumise asja arutamisel menetlusnorme. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium leidis: 1. Alusetu on kassaatori väide, et ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et K. P. poolt 21. märtsil 1996. a. abikaasa kohtuistungile esindajana volitamine oli kõrvalehoidmine kohtusse ilmumisest ja andis kohtule aluse kohaldada K. P. suhtes HÕS §-s 248 lg. 3 sätestatud sundtoomist. Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsuse motivatsioonis pole abikaasa volitamist üldse käsitletud. Asjakohatu on kassaatori väide, et haldusõiguserikkumise protokolli koostamisel ei selgitatud K. P.-le HÕS § 248 lg. 3 sisu. HÕS § 229 lg. 2 kohaselt tuleb protokolli koostamisel haldusõiguserikkujale selgitada tema õigusi ja kohustusi, mis on sätestatud HÕS §-s 243, ja teha protokolli selle kohta märkus. Haldusõiguserikkumise protokollis on märkus: «Minu õigusi ja kohustusi on mulle selgitatud (HÕS § 243)». K. P. on protokollile andnud allkirja. HÕS § 243 ei nõua, et haldusõiguserikkujale selgitatakse protokolli koostamisel sama seadustiku § 243 lg. 3 sisu. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et psühhiaatri tõendist nähtub K. P. võimetus minna kohtuistungile. Võrumaa Polikliiniku psühhiaatri poolt 22. märtsil 1996. a. antud tõendis märgitakse: «Hüpohondria. Paanikahäire. Saanud regulaarset ravi. Varasematel aastatel korduvad haiglaravikuurid. On võimeline seletusi andma. Kohtuistungile minek võib vallandada paanikahoo.». Paljasõnaline on kassaatori väide, et K. P. ei tajunud ravimite mõju tõttu adekvaatselt kohtuistungil toimunut, et ta vastas küll esitatud küsimustele, kuid jättis tähelepanuta asjaolud, millele pidas vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esimese astme kohtu protokollist nähtub, et K. P. andis istungil seletusi ja esitas küsimusi tunnistajatele, et ta ei keeldunud seletuste andmisest tervisliku seisundi tõttu, et kohtuistungil selgitati K. P.-le tema õigusi HÕS § 243 järgi, et K. P. ei avaldanud, et ta soovib advokaadi õigusabi. 2. HÕS § 316 sätestab: «Asja kassatsiooni korras läbivaatamisel kontrollib kohus asjas olemasoleva materjali põhjal kohtuotsuse seaduslikkust: kas kohtuotsus tugineb seadusele ja kas asja arutamisel ei ole rikutud protsessinorme, mille rikkumine käesoleva seadustiku järgi toob tingimata kaasa kohtuotsuse tühistamise.». Siit tuleneb, et kassatsioonikohus pole haldusõiguserikkumise asjade läbivaatamisel seotud kassatsioonikaebuse piiridega. 3. HÕS § 1374 lg. 1 p. 2, mis kehtib 9. veebruari 1995. a. redaktsioonis, sätestab karistuse alkoholi müümise või hoidmise või edasitoimetamise eest, kui alkohol on tollieeskirju rikkudes sisse veetud või alkoholi tootmiseks kehtestatud eeskirju rikkudes toodetud või Eestisse sissevedamiseks mittelubatud või kvaliteedinõuetele mittevastav. K. P.-d karistati HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina müügi eest. Eestisse sissevedamiseks mittelubatud viina müügi eest karistamine eeldab, et oleks seadus või seaduse alusel antud halduse üldakt, mis keelab mingi viina Eestisse sisseveo. K. P.-le karistuse määramise üheks põhjuseks loeti Vabatiigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 «Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused» punkti 3 rikkumist. Selle määruse punktiga 2 peatati alates 15. jaanuarist 1995. a. ajutiselt, kuni vastavate andmete sama määruse punktis 1 nimetatud andmepanka kandmiseni, valge viina sissevedamiseks antud tegevuslisentside kehtivus, välja arvatud sama määruse lisas loetletud viinad. Faktiliselt keelati sellega määruse lisas nimetamata viinade kaubanduslikes kogustes Eestisse sissevedu. Viinade hulgas, mille Eestisse sissevedu selle määrusega keelati, oli ka viin «Magic Crystal», mida müüs K. P. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktiga 3 keelati alates 31. märtsist 1995. a. kõigi sama määruse lisas nimetamata viinade müük, lubades seda pärast vastava viina andmete kandmist alkohoolsete jookide andmepanka ja uue tegevuslisentsi saamist selle viina sisseveoks. Siit tuleneb, et halduskaristuse määramiseks Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punkti 3 rikkumise eest tuleb tuvastada, et viin «Magic Crystal» pole kantud alkohoolsete jookide andmepanka ja mitte keegi pole alates 31. märtsist 1995. a. saanud tegevuslisentsi selle viina Eestisse sisseveoks. Käesolevas haldusõiguserikkumise asjas selliseid tõendeid kogutud pole. Seega on tuvastamata, et K. P., müües viina «Magic Crystal», rikkus vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse punkti 3. Põhiseaduse § 87 p. 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Samasisuline oli 10. oktoobril 1992. a. vastuvõetud Vabariigi Valitsuse seaduse § 5 esimene lause, mis kehtis Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 andmise ajal. Need sätted eeldasid, et Vabariigi Valitsus saab määruse anda vaid siis, kui seaduses on vastavasisuline delegatsiooninorm. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 preambulas märgitakse, et see määrus tugineb tarbijakaitseseadusele, täpsustamata seaduse sätet, mis volitab valitsust määrust andma. 15. detsembril 1993. a. vastuvõetud tarbijakaitseseaduses polnud 28. detsembril 1994. a. ühtegi sätet, mis volitanuks Vabariigi Valitsust andma sellesisulist määrust. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 puktiga 3 keelatakse sama määruse lisas nimetamata viinade müük. See tähendab, et selle sättega on kehtestatud piiranguid alkoolsete jookide müügiks. Tarbijakaitseseaduse § 8 lg. 2 sätestab: «Keelud ja piirangud tubakatoodete, alkohoolsete jookide, relvade, laskemoona, narkootiliste ja uimastavate ainete, ravimite ning muude tarbijat kahjustavate või kahjustada võivate kaupade ja teenuste reklaami, müügi või tootmise kohta sätestatakse eraldi seadusega.». Sellega jättis seadusandja alkohoolsete jookide müügi keelustamise oma ainupädevusse. 26. juunil 1996. a. võeti vastu «Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus». Selle seaduse §-ga 30 muudeti tarbijakaitseseaduse § 11. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 esimene lause sätestab: «Käesoleva seadusega sätestatud tarbija õiguste tagamiseks kehtestab Vabariigi Valitsus kaupluse töö üldeeskirjad, toitlustamise üldeeskirjad, toiduainete ja muude toodete märgistamise eeskirjad, alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ja müügi eeskirjad, tervisekaitse eeskirjad toiduainete valmistamisel, säilitamisel, vedamisel ja müümisel, samuti seaduses sätestatud juhtudel muud eeskirjad tarbija õiguste tagamiseks». Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadus jõustus 26. juulil 1996. a. ega omanud tagasiulatuvat jõudu. Selle seaduse §-ga 30 ei sätestatud, et tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 tagasiulatuvalt sanktsioneerib varem antud Vabariigi Valitsuse määrusi. Demokraatlikus õigusriigis ei saa seadusandja tagasiulatuvalt sanktsioneerida halduse üldakte, mis piiravad isikute õigusi ja vabadusi ja mille täitmist tagatakse karistusega. Tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3 26. juuni 1996. a. redaktsioonis annab Vabariigi Valitsusele õigusliku aluse anda alkoholi Eestisse sissevedamist reguleerivaid määrusi üksnes pärast seaduse selle redaktsiooni jõustumist. Seega ei legaliseeritud Vabariigi Valitsuse seaduse ja selle rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa, samuti Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määruse nr. 4 punkt 5 põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Riigikohtu halduskolleegium nendib, et tarbijakaitseseaduse §-d 8 lg. 2 ja 11 lg. 3 on omavahel vastuolus. Üks säte välistab teise. Vastuolu korral tuleb kohaldada hilisemat sätet, s.o. tarbijakaitseseaduse § 11 lg. 3, mis kehtib 26. juuni 1996. a. redaktsioonis, ja volitab Vabariigi Valitsust kehtestama vastavaid eeskirju. HÕS § 2 lg. 1 sätestab: «Eeskirjad, mille rikkumise eest on käesoleva seadustikuga ette nähtud haldusvastutus, kehtestatakse seadusega, Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega või Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras.». See säte pole Vabariigi Valitsuse vaidlustatud määruse jaoks delegatsiooninormiks põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Demokraatlikus õigusriigis ei saa delegatsiooninorm olla üldist laadi. Sellise delegatsiooni lubatavuse tunnistamine tähendaks möönmist, et Riigikogu võib üheainsa delegatsiooninormiga praktiliselt loobuda talle kohustusliku legislatiivfunktsiooni teostamisest Vabariigi Valitsuse või ministrite kasuks. Tulenevalt põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest, ei saa HÕS § 2 lg. 1 olla delegatsiooninormiks põhiseaduse § 87 p. 6 mõttes. Ta on käsitatav nn. abistava normina, mis suunab normi rakendajat otsima seadustest, Vabariigi Valitsuse määrustest või subdelegatsiooni alusel antud ministri määrustest eeskirju, mille rikkumise eest haldusõiguserikkumiste seadustik kehtestab vastutuse. Seega on Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa, mis põhiseadusele vastavuse korral oleksid kohaldatavad käesolevas haldusasjas, antud pädevust ületades. Seetõttu on Vabariigi Valitsuse nimetatud määruse punktid 2 ja 3 ning lisa vastuolus nii põhiseaduse §-ga 87 p. 6 kui ka tarbijakaitseseaduse §-ga 8 lg. 2. Vastavalt põhiseaduse §-le 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 5 lg. 1, jätab Riigikohtu halduskolleegium Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 need sätted ja lisa käesolevas haldusasjas põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata. Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 ülejäänud sätted pole käesolevas haldusõiguserikkumise asjas asjakohased, mistõttu nende vastavust põhiseadusele Riigikohtu halduskolleegium ei käsitle. Kassatsioonkaebus on põhjendataud osas, mis puudutab Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktide 2 ja 3 ning lisa põhiseadusevastasust. 4. HÕS § 6 lg. 1 sätestab: «Haldusõiguserikkumine on süüline -- tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus.» HÕS § 4 lg. 1 kohaselt kannab haldusõiguserikkuja vastutust haldusõiguserikkumise ajal kehtiva seaduse kohaselt. Tuvastatud on, et K. P. müüs 19. märtsil 1996. a. viina «Magic Crystal». Kuna K. P. poolt viina müümise ajal oli selle viina müüki keelav Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse punkt 3 põhiseadusevastane, siis puudus K. P. teos haldusõiguserikkumise üks kohustuslik element -- teo õigusvastasus, isegi kui asja materjalidega oleks tõendatud, et viin «Magic Crystal» polnud kantud alkohoolsete jookide andmepanka ja mitte keegi polnud alates 31. märtsist 1995. a. saanud tegevuslisentsi selle viina Eestisse sisseveoks. Seetõttu ei pannud K. P., müües 19. märtsil 1996. a. viina «Magic Crystal», toime HÕS §-s 1374 lg. 1 p. 2 sätestatud haldusõiguserikkumist. Menetlus haldusõiguserikkumise asjas kuulub lõpetamisele HÕS § 218 p. 1 alusel K. P. teos haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Kuna K. P. poolt toimepandud tegu -- viina müük on tõendatud, siis on ebaõige kassaatori väide, et menetlus käesolevas haldusõiguserikkumise asjas tuleks lõpetada haldusõiguserikkumise sündmuse puudumise tõttu. 5. Karistuse määramise teiseks põhjuseks loeti Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud «Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise juhendi» punkti 5 rikkumist. See punkt sätestab: «Füüsilistel isikutel on keelatud alkoholi, tubaka ja tubakatoodete müük nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele.» Juhendi selles punktis ei käsitleta Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi, vaid keelatakse füüsilistel isikutel üldse müüa alkoholi. Seepärast ei saa juhendi punkti 5 rikkumise eest määrata karistust HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi Eestisse sissevedamiseks mittelubatud alkoholi müügi eest. K. P. karistamine HÕS § 1374 lg. 1 p. 2 järgi juhendi punkti 5 rikkumise eest oli ebaõige. Kohtul on võimalik muuta haldusõiguserikkumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni, kui esitatud materjalide alusel on võimalik tuvastada, missugune haldusõiguserikkumine on toime pandud. HÕS § 132 lg. 1 kehtestab vastutuse selleks mittelubatud kaubaga kauplemise eest. Selle sätte kohaldamine käesolevas haldusõiguserikkumise asjas eeldab, et keeld kaubelda alkoholiga on kooskõlas põhiseadusega. Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega kinnitatud juhend, mille punktiga 5 keelati füüsilistel isikutel kaubelda alkoholiga, ei viita määruse andmist volitavale seadusele. See säte on vastuolus põhiseaduse §-ga 87 p. 6 ja tarbijakaitseseaduse §-ga 8 lg. 2 samadel põhjustel kui Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 punktid 2 ja 3 ning lisa. Seepärast jätab Riigikohtu halduskolleegium käesolevas haldusõiguserikkumise asjas Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 486 kinnitatud juhendi punkti 5 kohaldamata. Teo õigusvastasuse puudumise tõttu pole K. P. teos HÕS §-s 132 lg. 1 sätestatud haldusõiguserikkumise koosseisu. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja menetlus käesolevas haldusõiguserikkumise asjas lõpetamisele K. P. teos haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 5 lg. 1 ja 2 ning HÕS §-dest 218 p. 1, 324 lg. 1 p. 3 ja 311 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Jätta Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a. määruse nr. 486 «Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 1993. a. määruse nr. 408 täiendamine ja viina sisseveo ning hulgi- ja jaemüügi korralduses tehtavad muudatused» punktid 2 ja 3 ning lisa, samuti Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1994. a. määrusega nr. 4 kinnitatud «Alkoholi, tubaka ja tubakatoodete sisse- ja väljaveo, tootmise ning müügi korraldamise juhendi» punkt 5 vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 87 p. 6 käesolevas haldusõiguserikkumise asjas kohaldamata ja algatada nende sätete kehtetuks tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. 2. Rahuldada K. P. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombaku kassatsioonkaebus. 3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 1996. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-3õ-31/96 ja Võru halduskohtuniku 25. märtsi 1996. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 4-26/96 ning lõpetada käesolevas haldusõiguserikkumise asjas menetlus K. P. teos haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. K. P.-lt erikonfiskeeritud 45 (nelikümmend viis) pudelit viina «Magic Crystal» kuulub tagastamisele. 4. Tagastada K. P. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Epp Tombakule kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL