Riigikohtu Tsiviilkolleegium — 3-2-1-123-96 O. A. hagis Korteriühistu Noorus (end. Elamuehituskooperatiiv) vastu korteri maksumuse 89 547 rubla väljamõistmiseks või omandiõiguse tunnustamiseks korterile ja Korteriühistu Noorus vastuhagis O. A. vastu remondikulude 1400 krooni nõudmiseks — RT III, 3, 26

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. novembril 1996. a. 3-2-1-123-96 Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja O. A. osavõtul ja tõlk L. Lomp'i juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 28. oktoobril 1996. a. O. A. kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 1996. a. otsuse O. A. hagis Korteriühistu Noorus (end. Elamuehituskooperatiiv) vastu korteri maksumuse 89 547 rubla väljamõistmiseks või omandiõiguse tunnustamiseks korterile ja Korteriühistu Noorus vastuhagis O. A. vastu remondikulude 1400 krooni nõudmiseks. S. A. kasutas EEK Noorus liikmena 2-toalist korterit Kohtla-Järvel Estonia pst. 16--25. S. A. sai surma 27. novembril 1991. a., tema seadusjärgseks pärijaks on tema ema O. A., kes võttis pärandi vastu, esitades notarile 13. mail 1992. a. avalduse pärimisõiguse tunnistuse saamiseks. 19. jaanuaril 1992. a. võeti S. A. asemel EEK Noorus liikmeks M. V. (end. V.), kelle nimele on registreeritud omandiõiguse alusel Ida-Viru Maakonna Hooneregistri 26. juuni 1995. a. registreerimistunnistuse nr. 4679 kohaselt 3,44% hoonest Kohtla-Järvel Estonia pst. 16--25. 1992. a. aprillis Kohtla-Järve Linnakohtule esitatud hagis palus O. A. EEK-lt Noorus välja mõista 89 547 rubla pojale kuulunud korteri osamaksu eest. Kuna esimene kohtuistung toimus alles kaks ja pool aastat hiljem 27. septembril 1994. a. ja vahepeal oli toimunud rahareform ning muutunud seadused, siis täiendas hageja kohtuistungitel oma nõuet ning palus tunnustada tema kui pärija omandiõigust korterile Estonia pst. 16--25 ja kui kohus leiab, et omandiõigust tunnustada ei saa, siis välja mõista kostjalt korteri maksumus. 17. oktoobril 1994. a. esitatud vastuhagis palus kostja hagejalt välja mõista korteri remondikulude katteks 1400 krooni. Kohtla-Järve Linnakohtu 28. aprilli 1995. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt ES § 5 ja EEK Noorus põhikirja punktide 26 ja 34 alusel. Kohus mõistis Korteriühistult Noorus välja korteri eest tasutud osamaksu 702 krooni. Kohus jättis rahuldamata hagi korterile omandiõiguse tunnustamiseks ja vastuhagi korteri remondikulude hüvitamiseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuli vaidluse lahendamiseks rakendada S. A. surma ajal kehtinud EEK Noorus põhikirja sätteid, mille kohaselt korter oli kooperatiivi omand ja seetõttu polnud võimalik tunnustada O. A. omandiõigust sellele korterile. Kohus leidis, et kostja keeldumine hageja võtmisest kooperatiivi liikmeks oli õige, sest kooperatiivi põhikirja p.-de 26 ja 34 kohaselt on kooperatiivi liikmeks astumise eesõigus surnud liikme perekonnaliikmetel, kes elasid samas korteris. Hageja selles korteris ei elanud ja esialgu nõudis vaid osamaksu väljamaksmist. Kohus leidis, et hageja nõue osamaksu väljamaksmiseks summas 8954 krooni kuulub rahuldamisele vaid osamaksu reaalses suuruses arvestamata inflatsiooni, s.o. 702 krooni, sest just niisugune osamaks oli omal ajal tasutud vaidlusaluse korteri eest. Vastuhagi jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu. Viru Ringkonnakohtu 7. juuni 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohus leidis, et O. A. ei ole tõendanud AÕS § 81 kohaselt omandi tekkimist õiguslikul alusel. Pärandi omandamiseks peab pärija selle vastu võtma. 13. mail 1992. a. esitas O. A. notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks, kuid pärimisõiguse tunnistust ei ole välja antud ja pole teada, missugune vara jäi pärandajast järele. M. V.-le (end. V.) anti vaidlusalune korter 6. veebruaril 1992. a. Hageja esitas alles 16. augustil 1992. a. avalduse kooperatiivi liikmeks vastuvõtmiseks ja 20. augustil 1992. a. kooperatiiv keeldus teda liikmeks võtmast. Seda otsust hageja vaidlustanud ei ole. Ida-Viru Maakonna Hooneregistri 26. juuni 1995. a. registreerimise tunnistuse nr. 4679 kohaselt on Kohtla-Järvel Estonia pst. 16--25 asuvast hoonest registreeritud omandiõiguse alusel 3,44% M. V. nimele ja sisse kantud hoonete registreerimisraamatusse nr. K--15, lk. nr. 83, jrk. nr. 1 all. Kostja asendamist hageja nõudnud ei ole. Linnakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks osamaksu EEK Noorus põhikirja p. 34 alusel ja selles osas pooled linnakohtu otsust ei vaidlustanud. Kassatsioonkaebuses palus O. A. ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, mis puudutas hageja omandiõiguse mittetunnustamist korterile, põhjusel, et vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada seadust, mis kehtib vaidluse lahendamise ajal, aga kohtud kasutasid seadusi oma äranägemisel. Igasugused tehingud korteriga võinuksid toimuda alles kuue kuu möödumisel pärandi avanemisest. Hageja pöördus esimese avaldusega kohtusse 1992. a. aprillis, kuid kohus jättis selle üldse registreerimata, kuigi kohtunik tegi selle alusel järelepärimisi. Menetlus kestis kolm aastat. Ringkonnakohus viitas ebaõigesti EEK Noorus põhikirjale 1992. a. redaktsioonis ja leidis, et pärijatele, kes ei kasuta kooperatiivis korterit, makstakse välja osak. Tegelikult on põhikirja p.-s 34 tekst: «Pärijatele, kes ei soovi kasutada korterit kooperatiivis, makstakse välja osak.». Hageja soovis endale saada kooperatiivkorterit, mida kinnitab asjaolu, et hageja tasus viimase osamaksu 1408 rubla 22. mail 1992. a. Osamaksu tasumisega võttis hageja pärandi vastu. Kuna pärimistoimik nõuti kohtuasja juurde, siis ei saanud notar enam pärimisõiguse tunnistust välja anda. Pärimistunnistus antakse välja pärast seda, kui on selgeks tehtud, milline vara moodustab pärandvara. M. V. kirjutas end vaidlusalusesse korterisse sisse 2 kuud pärast hageja poja surma, mis ei ole seadusega kooskõlas. Hageja vaidlustas kohtus EEK-i Noorus koosoleku otsuse M. V. vastuvõtmisest kooperatiivi liikmeks, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. Koosolekul ei olnud kohal 2/3 kooperatiivi liikmetest, nii nagu seda nõuab põhikiri. Ringkonnakohtu viide asjaõigusseaduse §-le 81 ei ole asjakohane, kuna see seadus pärandi avanemise ajal ei kehtinud. Ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses osaku väljamõistmist. Kolleegiumi istungil jäi hageja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. TsKS § 5 kohaselt algatab kohus tsiviilasja isiku avalduse alusel, kes taotleb kohtus oma õiguse kaitset. TsKS § 145 ja 146 lg. 2 p. 4 kohaselt võtab kohus asja menetlusse pärast kirjaliku hagiavalduse esitamist kohtule, milles kõige muu hulgas peab kirjas olema hageja nõue ja hagihind. 1992. a. aprillis esitatud kirjalikus hagiavalduses palus hageja EEK-lt Noorus välja mõista osamaksu 89 547 rubla. Kohtuistungil 27. septembril 1994. a. palus hageja tunnustada tema omandiõigust korterile Kohtla-Järvel Estonia pst. 16--25. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et sellist hagi kohtule esitatud ei olnud. Kohtuistungil 18. aprillil 1995. a. palus hageja juhul, kui tema omandiõigust korterile ei ole võimalik tunnustada, siis välja mõista kostjalt korteri eest tasutud osamaks arvestades inflatsiooni. Sel moel oli kohtule esitatud alternatiivne nõue ja kohus pidanuks vaidlust lahendades andma pooltevahelistele suhetele juriidilise kvalifikatsiooni ja vastavatele seadustele viidates vaidluse lahendama. Kohus jättis selle tegemata, kuigi TsKS § 229 kohaselt peab kohus hindama otsuse tegemisel tõendeid ja otsustama, millist seadust tuleb asjas kohaldada. TsK § 536 lg. 1 p. 1 kohaselt on seadusjärgseteks esimese ringi pärijateks lapsed, abikaasa ja vanemad. S. A. ema O. A. on seadusjärgne esimese ringi pärija. TsK § 551 kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. Pärija loetakse pärandi vastuvõtnuks, kui ta kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast, andis pärandi avanemise koha notarile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Vastuvõetud pärand loetakse pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast. TsK § 532 kohaselt loetakse pärandi avanemise ajaks pärandaja surmapäev. Hageja esitas 13. mail 1992. a., s.o. kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks. Apellatsioonikohus pidas oluliseks, et hagejal peaks olema pärimisõiguse tunnistus, kuid ei põhjendanud, mis sellest peaks olenema. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole oluline see, kas hagejale on pärimisõiguse tunnistus välja antud, vaid see, et hageja on õigeaegselt notarile oma soovi avaldanud pärand vastu võtta. Pärand avanes S. A. surmapäeval 27. novembril 1991. a. ja sellest ajast peale kuulub pärandvara hagejale (pärijale). Hageja omandiõigus pärandvarale on tekkinud seaduslikul alusel, s.o. pärimisõiguse alusel. Apellatsioonikohtu viide asjaõigusseaduse §-le 81 ei ole asjakohane ega põhjendatud, sest hageja omandiõiguse tekkimise õiguslik alus tuleneb pärimisõiguse sätetest, mitte asjaõigusseadusest. Apellatsioonikohtu seisukoht, et kui hagejale pole pärimisõiguse tunnistust välja antud, siis ei ole teada, missugune vara jäi pärandajast järele, ei ole õige. Kohtule esitati EEK-i Noorus tõend, et S. A. oli kooperatiivi liige ja oli tasunud teatud suurusega osamaksu korteri Estonia pst. 16--25 kasutusõiguse eest. Seega oli kohtul olemas tõend selle kohta, milline vara S. A.-le kuulus ja mille hageja päris. EEK Noorus põhikirja p. 34 kohaselt pärijatele, kes ei kasutanud korterit ja keeldusid ka korteri edaspidisest kasutamisest, maksab kooperatiiv välja päritud osamaksu. Põhikirja sellest punktist tuleb järeldada, et pärijal, kes soovib korterit kasutada, on kooperatiivi liikmeks astumise eesõigus. Sellise taotlusega hagi pärija kohtule ei esitanud ja apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja pidanuks käesoleva vaidluse lahendamiseks vaidlustama kooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise, ei ole põhjendatud. ES § 14 kohaselt on elamuühistu (-kooperatiiv) mittetulundusühistu, mille eesmärgiks on liikme valdusesse anda liikmelisuse alusel kasutamiseks eluruum omaette korterina elamuühistule (-kooperatiivile) kuuluvas elamus. Linnakohus asus seisukohale, et korter oli kooperatiivi omand ja seetõttu ei saanud tunnustada O. A. omandiõigust vaidlusalusele korterile. Apellatsioonikohus jättis sellele juriidilise hinnangu andmata. Asja uuel arutamisel tuleb seda teha, pidades silmas ES § 14 sätteid. Apellatsioonikohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et pooled ei ole osamaksu osas linnakohtu otsust vaidlustanud. O. A. on 11. mail 1995. a. esitatud apellatsioonkaebuses kirjutanud: «Olen kogu aeg soovinud korteri tagastamata jätmise korral hüvitust rahas, kuid tegelikus väärtuses, mis ei ole käesolevaks ajaks enam mitte 720 krooni. 15. mail 1992. a. ei olnud kooperatiivil mingit alust mulle 6016 rubla ülekandmiseks.» Hageja on alates hagi esitamisest väljamaksmisele kuuluva osamaksu suurust vaidlustanud, kuid kohus on selle igasuguse tähelepanuta jätnud. Lisaks sellele on kohtud rahasummadega hooletult toiminud. Linnakohus leidis, et 702 krooni 40 senti on reaalne osamaks, mis korteri eest kunagi maksti ja see tuleb pärijale välja maksta. Apellatsioonikohus nõustus sellega, kuid otsuses räägitakse 6016 rublast. Tegelikult ei ole õige ei see ega teine summa. Kohus ei ole viidanud seadustele ega tõenditele, mille alusel leiti, et 2-toaline korter Kohtla-Järvel Estonia pst. 16--25 maksab praegu 702 krooni 40 senti. Pärandvara koosseis tehakse kindlaks pärandi avanemise aja seisuga, kuid pärandvara maksumus määratakse vaidluse lahendamise ajal kehtivates hindades. Osaku suuruse määramisel tuleb juhinduda ES §-st 14 lg. 2, mille kohaselt elamuühistu liikme osamaksu suurus peab vastama tema valdusesse antava või tema valduses oleva eluruumi üldpinna suurusega vastavale osale elamu ehitusmaksumusest. Juhul, kui ehitusmaksumuse alusel arvutatud osamaks on väiksem kui korteri harilik väärtus, tuleb tagastatav osamaks määrata juhindudes AÕS § 29 sätetest, mille kohaselt asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hagejale makstava osamaksu suuruse määramisel tuleb lähtuda konkreetse korteri turuhinnast. Asja uuel arutamisel tuleb see kindlaks määrata. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, tsiviilkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. juuni 1996. a. otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada O. A.-le 9. juulil 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. LUIK Liikmed L. LAARMAA T. VERNIK