Vabariigi Valitsus — N. L-le alalise elamisloa andmisest keeldumine — RTL, 126, 1965

(õ) 13.05.2009 11.55 Korraldus kehtestatakse «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; RT III 2001, 7, 75; RT I 2001, 58, 352; 2002, 56, 351; 63, 387; 90, 521; 102, 599; 2003, 4, 20; 88, 594; 2004, 2, 2; 19, 134; 28, 189; 30, 208; RT III 2004, 20, 224; RT I 2004, 53, 369) § 142 lõike 2 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punkti 1 alusel. 1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK N. L. (sünd 7.05.1955) taotlus alalise elamisloa saamiseks «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 alusel võeti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartumaa osakonnas menetlusse 31. detsembril 2002. a. N. L. on Venemaa Föderatsiooni kodanik. N. L. elab Eestis alates 1977. aastast. N. L. on abielus. Abikaasa L. L. on Eesti Vabariigi kodanik. Vabariigi Valitsuse 11. juuli 1996. a korraldusega nr 648-k anti N. L-le tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 5 aastat, mida Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas kuni 11. juulini 2006. a. N. L. on kantud 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri ). Menetluse käigus tuvastati, et N. L. teenis aastatel 1973–1989 endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja arvati sealt 5. mail 1989. a majori auastmes reservi. N. L liitus 1995. aastal vabatahtlikult Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga avalduse alusel, milles ta muu hulgas kinnitab, et abiprogrammi raames elamispinna saamise korral lahkub ta koos perega Baltikumist ega püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. N. L. sai koos perekonnaga Ameerika Ühendriikide abiprogrammi «New Construction» raames elamispinna Venemaa Föderatsioonis. Vabariigi Valitsuse 24. oktoobri 2000. a korraldusega nr 840-k moodustatud asjatundjate komisjoni (edaspidi komisjon) 1. oktoobri 2003. a koosolekul otsustati teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda N. L-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis N. L-le 17. oktoobril 2003. a kirja nr 15.3-09/46462 palvega esitada oma arvamus ja vastuväited komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku suhtes mitte anda talle alalist elamisluba. N. L. vastus saabus Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse 29. oktoobril 2003. a. Vastuses palub N. L. anda talle alaline elamisluba, kuna ta elab Eestis alates 1977. aastast. Ta teenis kuni 1989. aasta maini lennusalga komandörina, lahkus teenistusest 14 aastat tagasi ning tema teenistusliik ei kujuta mingit ohtu Eesti Vabariigile. Ta omab alalist sissetulekut sõjaväepensioni näol ning ta on kokkuleppejärgses nimekirjas. Tema naine ja tütar on Tartus sündinud Eesti Vabariigi kodanikud; naise ema, Eesti kodanik, on kõrges eas ja vajab tema perekonna hoolitsust; kõik tema naise sugulased elasid Eesti territooriumil enne 1940. aastat ja on etnilised Eesti kodanikud; tema perekonnal on 3-toaline erastatud korter Eesti territooriumil. Teda ei ole kriminaalkorras karistatud. Eestis elatud 26 aasta tõttu loeb Eestit teadlikult oma kodumaaks. Komisjoni 5. novembri 2003. a koosolekul tutvuti N. L. esitatud kirjaliku arvamuse ja vastuväidetega antud asjas ning, hinnates kõiki asjaolusid, otsustati mitte muuta komisjoni 1. oktoobri 2003. a koosolekul vastu võetud otsust ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek keelduda N. L-le alalise elamisloa andmisest «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punkti 7 alusel. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED «Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus erandina elamisloa andmise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. N. L. on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, millest tulenevalt on Vabariigi Valitsusel pädevus otsustada talle alalise elamisloa andmine või selle andmisest keeldumine. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkulepe ei sätesta antava elamisloa liiki, mis reguleeritakse Eesti Vabariigi seadusega. Kokkuleppes puudub nõue kokkuleppe subjektidele alalise elamisloa andmise kohta. Kokkuleppes reguleerimata küsimuste lahendamiseks tuleb kohaldada «Välismaalaste seadust». «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui «Välismaalaste seadus» ei sätesta teisiti. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 7 ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. N. L. teenis aastatel 1973–1989 kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja arvati sealt 5. mail 1989. a majori auastmes reservi. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 5 kohaselt võidakse § 12 lõike 4 punktides 5–8 ja 14 loetletud välismaalastele erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui nende suhtes ei ole tuvastatud «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktides 1–4, 9–13 ja 15 nimetatud asjaolu. Seega vastab N. L. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemise korral Vabariigi Valitsus keeldub välismaalasele alalise elamisloa andmisest. 17. detsembril 2003. a võttis Riigikogu vastu «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» (RT I 2004, 2, 2), mis jõustus 16. jaanuaril 2004. a. Nimetatud seadusega sätestati, et välisriigi relvajõududes teeninud, sealt reservi arvatud või erru läinud välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, samuti tema abikaasale ja alaealisele lapsele alalist elamisluba ei anta. «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» eelnõu seletuskirja kohaselt oli siiani kokkuleppe realiseerimise kord täpsustamata. Seadusemuudatuse eesmärk oli üheselt sätestada, et välismaalasele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, antakse tähtajaline elamisluba üldises korras ning alalist elamisluba Eestis elamiseks ei anta. Seega on «Välismaalaste seaduse § 12 muutmise seaduse» näol sisuliselt tegemist «Välismaalaste seaduse» täpsustusega ning senisest selgema, kuid samasisulise regulatsiooni sätestamisega. Seaduseelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli ka enne nimetatud seadusemuudatuse vastuvõtmist suunatud sellele, et välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta, vaid nad võivad elada Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Põhiseaduse § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele ning § 27 kohaselt on perekond riigi kaitse all. N. L. abikaasa L. L. on Eesti Vabariigi kodanik, N. L-il on tähtajaline elamisluba kehtivusajaga 11. juulini 2006. a. Tulenevalt eeltoodust ei ole N. L. suhtes rikutud põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatut, kuna N. L-il on kehtiv tähtajaline elamisluba ja Vabariigi Valitsuse poolt alalise elamisloa andmisest keeldumine võimaldab tal jätkuvalt elada koos perekonnaga Eestis. Perekonna kooselu ei sõltu elamisloa liigist. N. L. esitas alalise elamisloa taotluse 31. detsembril 2002. a. Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt lähtub Vabariigi Valitsus «Välismaalaste seaduse» redaktsioonist, mis kehtis N.L. alalise elamisloa taotluse esitamise ajal. Samas võtab Vabariigi Valitsus N. L. alalise elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemisel arvesse ka 16. jaanuaril 2004. a jõustunud «Välismaalaste seaduse» redaktsiooni, millega täpsustatakse senist regulatsiooni ja mille kohaselt jätkuvalt välismaalastele, kelle suhtes kohaldub kokkulepe, alalist elamisluba ei anta. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes «Välismaalaste seaduse» § 14 2 lõikest 2 ning kooskõlas sama seaduse § 12 lõike 4 punktiga 7 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» artikli 2 punktiga 1 ning Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364 «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa andmete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord» (RT I 2002, 98, 574; 2003, 37, 251; 2004, 33, 230) §-ga 77 keelduda N. L-le alalise elamisloa andmisest. 4. VAIDLUSTAMINE «Välismaalaste seaduse» § 136 lõike 1 kohaselt võib käesoleva korralduse peale edasi kaevata Tallinna Halduskohtule 10 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus N- L-le teatavaks. Peaminister Juhan PARTS Riigisekretär Heiki LOOT Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 32 ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.