Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-34-96 ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine üürniku õiguste väidetavast rikkumisest eluruumide erastamise asjas — RT III, 1, 5

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. novembril 1996. a. 3-3-1-34-96 ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine üürniku õiguste väidetavast rikkumisest eluruumide erastamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 31. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni esindaja Andres Suiki kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 23. augusti 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/214/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni esindaja advokaat Andres Suik, K. D. ja tema esindaja vandeadvokaat Andres Rüütel. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. 23. detsembril 1994. a. erastas K. D. munitsipaalettevõttelt Haapsalu Linnavaraamet korteri Haapsalus Suur-Lossi tn. 21--3, mille kohta vormistati ostu-müügileping. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsusega nr. 108 tunnistati omandireformi objektiks Haapsalus Suur-Lossi tn. 19, 21 ja 21A asuvad hooned (endine Suur-Lossi 18/14), kinnistu nr. 150, ja omandireformi õigustatud subjektiks V. T. Samuti loeti tõendatuks, et selle vara omanik õigusvastase võõrandamise ajal oli R. L., V. T. ema vend. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni nimetatud otsuse alusel esitas Haapsalu Linnavaraamet Lääne Maakohtule hagiavalduse K. D. erastatud eluruumide ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. 31. jaanuari 1996. a. kohtuotsusega tunnistati see ostu-müügileping tühiseks põhjusel, et leping oli sõlmitud enne vara ja maa tagastamise küsimuse otsustamist. Lääne Maakohtu sellele otsusele esitas K. D. apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. 3. aprillil 1996. a. esitas K. D. kaebuse Lääne Maakohtu halduskohtunikule ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsuse nr. 108 seadusevastaseks tunnistamiseks osas, millega tunnistati V. T. omandireformi õigustatud subjektiks kinnistu nr. 150 suhtes. Kaebuses leiti, et otsuse see osa rikub K. D. kui üürniku õigust erastada nimetatud eluruumid. Kaebuse kohaselt esitas V. T. 17. jaanuaril 1992. a. avalduse Haapsalu Linnavalitsusele Haapsalus Suur-Lossi 19, 21 ja 21A asuva ehituskrundi asendamiseks. Hoonete tagasi taotlemise õigus endise omaniku maal tekkis V. T.-l alates endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse jõustumisest 19. jaanuarist 1993. a. Kaebuse esitaja väiteil pidi V. T. hoonete tagastamiseks asendama selle seaduse §-st 3 tulenevalt maa asendamise taotluse maa tagastamise taotlusega. Seda V. T. ei teinud, sest esialgses avalduses 8. septembril 1994. a. tehtud muudatuse kohaselt nõuab ta vara, mitte aga maa tagastamist (sõnad «ehituskrundi asendamist» on maha kriipsutatud, juurde on kirjutatud «taotlen vara tagastamist»). Samuti leidis kaebuse esitaja endise omaniku õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 2 alusel, et V. T. hilines hoonete tagasitaotlemise avalduse esitamisega. Ta pidi sellise avalduse esitama kolme kuu jooksul peale seaduse väljakuulutamist, seega hiljemalt 19. aprillil 1993. a., kuid esitas selle alles 8. septembril 1994. a. V. T. ei esitanud ka avaldust möödalastud tähtaja ennistamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonile. 31. mai 1996. a. Lääne Maakohtu halduskohtuniku otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt täitis V. T. maa asendamise taotluse asendamisel maa tagastamise taotlusega endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-s 3 sätestatud nõudeid. Nimetatud sätte kohaselt tuli järgida Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise korra punktis 30 ettenähtud korda. Selle 5. veebruari 1993. a. redaktsioon nägi ette, et taotleja võib muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise kohta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Muutes 8. septembril 1994. a. taotlust ja nõudes vara tagastamist, täitis V. T. selle määruse punktis 30 esitatud nõudeid. Ka Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 16 näeb ette avaldaja õigustatud subjektiks tunnistamisel õigusvastaselt võõrandatud vara kohta ilmnevate uute asjaolude (vara suurus ja koosseis) arvessevõtmist materjalide ettevalmistamisel avaldust läbivaatavas linnavalitsuses pärast avalduse vastuvõtmist ja enne otsuse tegemist. Kohtuotsuse kohaselt mõistetakse omandireformi aluste seaduse §-s 11 lg. 1 vara all nii maad kui ehitisi ja kuna maareform on maareformi seaduse § 4 kohaselt omandireformi osa, on V. T. poolt esialgse avalduse muutmisel kasutatud väljend -- «taotlen vara tagastamist» -- mõistetav üheselt, haarates endasse nii elamukrundi kui sellel asuvad hooned. 10. juunil 1996. a. esitas K. D. apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtuniku otsuse. Apellant leidis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon on ebaõigesti tunnistanud V. T. õigustatud subjektiks hoonete tagastamise osas, kuna V. T. ei ole seaduses ettenähtud korras ja tähtajal esitanud avaldust vara tagastamiseks ega ole taotlenud ka tähtaja ennistamist. Samuti leidis apellant, et endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-dest 2 ja 3 tuleneb, et vara kuulub tagastamisele alles siis, kui maa asendamise avaldus on asendatud maa tagastamise avaldusega. Seda sai teha kuni 19. aprillini 1993. a., kuivõrd avaldus vara tagastamiseks pidi olema esitatud selleks kuupäevaks. Avaldust vara tagastamiseks sai esitada alles pärast maa kompensatsiooni avalduse muutmist. V. T. ei esitanud nimetatud kuupäevaks maa tagastamise avaldust ega ka vara tagastamise avaldust. Halduskohtunik on lähtunud vara tagastamise avalduse esitamise korra ja tähtaegade määramisel üldnormidest, milleks on Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrus nr. 161 ja 5. veebruari 1993. a. määrus nr. 36. Need üldnormid on aga vastuolus endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse sätetega. Määruse ja seaduse vastuolu korral kehtib seadus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Lääne Maakohtu 31. mai 1996. a. otsus selles asjas ja tehti uus otsus. Uue otsusega tunnistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsus nr. 108 seadusevastaseks osas, millega V. T. tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks kinnistul nr. 150 asuvate hoonete ja rajatiste osas. Ühtlasi tehti ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Ringkonnakohus leidis, et endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 nimetab isikud, kellel oli õigus taotleda endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist. Selle seaduse § 2 sätestas tähtaja, mille jooksul §-s 1 nimetatud isik pidi esitama avalduse hoonete ja rajatiste tagastamiseks. Sama seaduse § 3 kehtestas korra isikute jaoks, kes olid esitanud avalduse maa asendamiseks või kompenseerimiseks. Need isikud said selle seaduse §-s 2 märgitud avalduse esitada ainult siis, kui nad olid maa asendamise taotluse asendanud maa tagastamise taotlusega vastavalt Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud korra punktile 30. See punkt 8. septembri 1994. a. redaktsioonis võimaldas taotlejal muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise osas kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale. V. T. pidanuks kõigepealt muutma oma avaldust ja taotlema maa tagastamist, teatades sellest kirjalikult avalduse vastuvõtjale ning peale seda esitama seaduse §-s 2 märgitud tähtajal avalduse hoonete ja rajatiste tagastamiseks. Halduskohus on ekslikult leidnud, et hoonete ja rajatiste tagastamise avaldust võis esitada kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Seaduse §-s 3 viidatud korra punkti 30 järgitakse vaid maa asendamise taotluse asendamisel maa tagastamise taotlusega, mitte aga hoonete ja rajatiste tagastamise taotluse esitamisel. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastasel juhul ähmastuks seaduse mõte ja kaotaks tähenduse seaduse § 2 ja 5 ning ebavõrdsesse olukorda pandaks isikud, kes esmalt taotlesid maa tagastamist. Tuginedes sellele 23. augusti 1996. a. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusele, rahuldas ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium 13. septembri 1996. a. otsusega tsiviilasjas nr. II-2/696/96 K. D. apellatsioonkaebuse tsiviilasjas ja tühistas Lääne Maakohtu 21. jaanuari 1996. a. otsuse Haapsalu Linnavaraameti hagis K. D. vastu eluruumi ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamiseks. Tsiviilkolleegium leidis, et halduskolleegiumi nimetatud otsusega tunnistati ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsus seadusevastaseks osas, millega V. T. tunnistati kinnistul nr. 150 asuvate hoonete ja rajatiste suhtes omandireformi subjektiks. Halduskolleegiumi jõustunud otsuse kohaselt ei olnud V. T. esitanud avaldust hoonete ja rajatiste tagastamiseks seaduses ettenähtud korras. Seetõttu ei ole Haapsalus Suur-Lossi tn. 21--3 asuv eluruum niisugune, mille erastamisne oleks Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4 kohaselt olnud keelatud. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni esindaja esitas Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsusele kassatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada see otsus ja teha uus otsus, jättes rahuldamata K. D. kaebuse ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsuse nr. 108 seadusevastaseks tunnistamiseks. Kassaator peab ringkonnakohtu otsust ebaõigeks materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator leiab, et väär on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt oleks V. T.-l tekkinud õigus taotleda tagastataval maal asuvate hoonete tagastamist alles peale maa tagastamise soovi vormistamist vastavuses endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-s 2 märgitud tähtajale. Nimetatud seaduse jõustumise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 1991. a. 28. augusti määrusega nr. 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord redaktsioonis, mille kohaselt 1993. aastal ei olnud enam võimalik muuta oma soovi maa asendamise suhtes, sest tähtajaks oli 27. detsember 1991. a. Vastav muudatus, millega anti vara taotlejale õigus muuta oma soovi vara kompenseerimise osas, võeti vastu alles Vabariigi Valitsuse 23. juuli 1993. a. määrusega nr. 216 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punktis 11. Järelikult ei olnud V. T.-l võimalust talitada ringkonnakohtu otsuses märgitud ettekirjutuse kohaselt. Veel leidis kassaator, et endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadust on tõlgendatud formaalselt. Seaduse eesmärgiks oli ühtlustada õiguste erinevusi endiste omanike õdede ja vendade alanejatele sugulastele tagastatava maa ja sellel asuvate hoonete ning rajatiste suhtes. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et endiste omanike õed ja vennad ning nende järeltulijad saaksid maa tagasi koos sellel asuvate hoonete ja rajatistega. Seaduse §-s 2 märgitud tähtaeg anti mitte hoonete ja rajatiste tagasitaotlemist piiravana, vaid selleks, et vältida tagastatava vara seisundi ebamäärasust. V. T. 17. jaanuari 1992. a. avaldusest tuleneb, et ta taotleb ehituskrundi ja elamu asendamist. Tema tegelik tahe ei olnud kooskõlas vormistatud tahteavaldusega, kuna ta ei orienteeru juriidilistes küsimustes. Ta ei viidanud avalduses, millise maa eest soovib asendusmaad, kuid tõendas nn. asendusmaa kuulumist onule. Samuti ei ole õiguslikult mõeldav elamu asendamine. Vaatamata ekslikule kirjapildile oli ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonile juba 1992. a. teada, et V. T. soovib ehituskrundi ja hoonete tagastamist. Vea kirjapildis parandas V. T. 8. septembril 1994. a. ja kinnitas sellega tahet sellel maal asuvate hoonete tagastamiseks. Käsitletav seadus ei reguleeri aga juhtumit, kus avaldus hoonete tagastamiseks esitatakse enne vastavasisulise seaduse vastuvõtmist. Ringkonnakohus poleks tohtinud tunnistada maakonnakomisjoni otsust osaliselt seadusevastaseks üksnes formaalse vorminõude rikkumise tõttu. Lähtudes seaduse eesmärgist ja mõttest tulnuks lugeda avaldus esitatuks kooskõlas endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse §-ga 2. K. D. vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud kassaatori kanda. V. T. vastuses kassatsioonkaebusele ühinetakse kaebuse argumentidega ja palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: HKS § 5 lg. 1 ja 8 lg. 1 p. 4 kohaselt on halduskohtusse pöördumise aluseks kaebuse esitaja õiguste rikkumine ning kaebaja peab kaebuses märkima põhjused, miks ta loeb õigusakti oma õigusi rikkuvaks. K. D. vaidlustas halduskohtus ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsuse nr. 108 punkti 3, väites, et see rikub tema õigust erastada Haapsalus Suur-Lossi tn. 21--3 asuvad eluruumid. Nimetatud otsuse punkti 3 kohaselt tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks V. T. kinnistu nr. 150 suhtes. Selle otsuse punkt 3 ei riku K. D. õigust erastada nimetatud eluruume. Asjaolu, et V. T. tunnistati õigustatud subjektiks ja et nimetatud eluruumid asuvad kinnistul, mis tunnistati komisjoni poolt omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks, ei too iseenesest kaasa K. D. õiguste rikkumist eluruumide erastamisel. K. D. õigusi võib rikkuda linnavalitsuse korraldus, millega otsustatakse tagastada vara V. T.-le. Alles siis võib üürnik esitada kaebuse vara tagastamise otsuse peale ja ühes sellega vaidlustada ka ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse. Omandireformi aluste seaduse § 18 lg. 1 kohaselt on keelatud muuta omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi kuni selle vara tagastamise küsimuse otsustamiseni. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 5 p. 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise lahendamiseni. Omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab kohaliku omavalitsuse täitevorgan, kelleks on antud juhul Haapsalu Linnavalitsus. Selline otsus vormistatakse korraldusena. See on sätestatud Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktides 23 ja 36. Nimetatud korra punktidest 24, 27, 28 ja 29 tuleneb, et antud vara tagastamise otsustamise aluseks on ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsus, õigusvastaselt võõrandatud vara toimik ja täiendavalt kogutud materjal. Seejuures peab Haapsalu Linnavalitsus kontrollima ka neid asjaolusid, mis ORAS § 12 lg. 3 ja 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad lisatingimuste täitmist. Ka endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 4 kohaselt tuleb hoonete ja rajatiste tagastamise otsustamisel kontrollida ORAS §-s 12 lg. 3 sätestatud mittetagastamise aluseid. Kaebus on põhjendamatu, kuna kaevatud otsus ei rikkunud ega saanudki rikkuda K. D. õigusi eluruumide erastamisel. Eeltoodud põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3/214/96 kuulub tühistamisele. Asjas on võimalik teha uus otsus. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Lääne Maakohtu halduskohtuniku 31. mai 1996. a. otsus haldusasjas nr. 3-11/96 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 23. augusti 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3/214/96. 3. Jätta rahuldamata K. D. kaebus, milles taotleti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjoni 23. veebruari 1995. a. otsuse nr. 108 tunnistamist seadusevastaseks osas, millega tunnistati V. T. omandireformi õigustatud subjektiks Haapsalus asuva kinnistu nr. 150 suhtes. 4. Tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne maakonnakomisjonile kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Määrus jõustub 11. novembril 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN