Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-33-96 E. T. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise asjas — RT III, 1, 4

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. oktoobril 1996. a. 3-3-1-33-96 E. T. esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise asjas. Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas 17. oktoobril 1996. a. avalikul kohtuistungil läbi E. T. esindaja M. T. kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/97/96. Protsessiosalistena võtsid istungist osa E. T. esindaja M. T. ja A. B. esindaja vandeadvokaat Edith Sassian. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. otsusega nr. 5720 loeti Tallinnas Rahvamaleva t. 28 (endine Maleva t. 10) ehitised omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A. C.-le, kes jättis selle maha reaalse repressiooniohu tõttu. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati A. C. tütar A. B. Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1995. a. korraldusega nr. 3121-k tagastati Hiiu-Maleva (endine Rahvamaleva) t. 28 hooned A. B.-le. Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu üürnikud H. J., J. T. ja E. T. esitasid 19. detsembril 1995. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1995. a. korraldus nr. 3121-k täielikult seadusevastasteks. Kaebuse esitajad leidsid, et kaevatud haldusaktid rikuvad nende kui üürnike õigust erastada nende kasutuses olevad eluruumid. Seadusevastane on Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu tagastamine A. B.-le. Kaebuse esitajad väitsid, et Hiiu-Maleva t. 28 asuv elamu ei saa olla omandireformi objektiks, kuna pole tõendatud selle õigusvastane võõrandamine. Elamu omanik A. C. lahkus Eestist 1941. a. vabatahtlikult NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. 1942. a. pöördus ta tagasi Tallinna, kus ta sama aasta septembris suri. Kuni surmani oli A. C. Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu omanik. Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 1996. a. otsusega haldusasjas nr. 3-724/95 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1995. a. korraldus nr. 3121-k täielikult seadusevastasteks. Kohus leidis, et asja materjalidega ei ole tõendatud, et A. C.-l oli 16. juunil 1940. a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Sellest tulenevalt ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjon kontrollinud, kas A. B. kuulub ORAS §-s 7 lg. 1 p. 1 ja 2 loetletud isikute pärijate ringi. Kohus asus seisukohale, et toimiku materjalide põhjal ei ole tõendatud vara mahajätmine repressiooniohu tõttu. Reaalse repressiooniohu mõiste ORAS tähenduses on sätestatud selle seaduse §-s 6 lg. 4. Seaduse «Vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta» (edaspidi -- tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1 kohaselt loetakse vara mahajätmiseks reaalse repressiooniohu tõttu vara omanikuks olnud füüsilise isiku sellist tegevust, kus ta ajavahemikul 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini oli sunnitud vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või viibides välismaal keeldus Eestisse tagasi tulemast. A. C., kes loeti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks, lahkus Eestist 1941. a. ja pöördus tagasi Tallinna elama 1942. a. Nimetatud ajavahemiku jooksul ei võõrandatud Hiiu-Maleva t. 28 asuvat elamut. Kohus leidis, et vara omaniku A. C. lahkumist ümberasumise korras riikidevahelise lepingu alusel ei ole ümber lükatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et Saksa okupatsiooni perioodil, kui taastati eraomandus, ei asunud A. C. vara pärijad oma vara saatust korraldama. A. B. esindaja vandeadvokaat E. Sassian esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 1996. a. otsus ja teha uus otsus, jättes H. J.-i, J. T. ja E. T. kaebuse rahuldamata. Apellant leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. otsus nr. 5720 ja Tallinna Linnavalitsuse 6. novembri 1995. a. korraldus nr. 3121-k on seaduslikud. A. C. jättis vara maha reaalse repressiooniohu tõttu ja see ei vaja täiendavat tõendamist. 1940. a. sügisel natsionaliseeriti A. C.-le kuulunud majad Tallinnas Paluka t. 2 ja Pikk t. 47. Temale kuulunud Hiiu-Maleva t. 28 asuv elamu kuulus ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 31. oktoobri 1940. a. seadluse alusel samuti natsionaliseerimisele, sest elamu kasuliku põrandapinna suurus ületas 220 m2. Tagasipöördumisel Eestisse 1942. a. ei olnud A. C.-l õiguslikku alust kasutada Hiiu-Maleva t. 28 majavaldust, kuna see oli juba läinud tema valdusest välja. A. C. omandiõiguse rikkumine oli juba toimunud. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 20. veebruari 1996. a. otsus haldusasjas nr. 3-724/95, tehti uus otsus ja jäeti H. J.-i, J. T. ja E. T. kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus kohaldas seadust vääralt ja rikkus kohtumenetluse seaduse nõudeid. H. J., J. T. ja E. T. vaidlustasid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. juuni 1995. a. korralduse nr. 5720 vaid osas, millega loeti Hiiu-Maleva t. 28 elamu omandireformi objektiks. Halduskohus leidis otsuse põhjendavas osas, et ei ole piisavalt tõendatud, et A. B. isal A. C.-l oli 16. juunil 1940. a. Eesti Vabariigi kodakondsus. Sellega rikuti HKS § 19 lg. 2 nõuet, mille kohaselt vaatab halduskohus asja läbi ainult kaebuses soovitud ulatuses. Samuti leidis ringkonnakohus, et ei ole tõendatud, et A. C. lahkus 1941. a. Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingute alusel. Eesti Riigiarhiivi poolt 21. mail 1996. a. välja antud teatise nr. 56513/KK kohaselt ei esine tema nimi Saksamaale ümberasujate nimekirjades. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid elamu võõrandamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaselt loetakse vara õigusvastane võõrandamine toimunuks, kui vara jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu. Vara mahajätmine A. C. poolt on tõendatud Tallinna Hooneregistri Munitsipaalettevõtte 7. novembri 1994. a. teatisega nr. 5670, mille kohaselt enne Tallinna Linnavalitsuse poolt Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 29. jaanuari 1952. a. otsuse nr. 73 alusel Tallinnas Rahvamaleva t. 10 asuva elamu omandamist kuulus see A. C.-le, Eesti Riigiarhiivi 4. juuli 1994. a. teatisega nr. 2736/7-12, mille kohaselt Eesti Vabariigi Siseministeeriumi fondis säilitatavates Saksamaale ümberasunute varandust käsitlevates materjalides ei ole andmeid, et perekond C.-le oleks nende Eestis asunud vara kompenseeritud, ja Riigiarhiivi 21. mai 1996. a. teatisega nr. 56513/KK, millest nähtub, et Tallinnas Nõmmel asunud 16. aprillil 1941. a. mahajäetud majade nimekirjas on märgitud Maleva t. 10 elumaja. Eeltoodust lähtudes asus ringkonnakohus seisukohale, et kaevatud haldusaktid on seaduslikud. E. T. esindaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on meelevaldselt hinnanud asjas esitatud tõendeid ning vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassaator väidab: 1. Tulenevalt ORAS §-dest 6 lg. 1 ja 17 lg. 6 ning tõendamise lihtsustatud korra seadusest loetakse vara maha jäetuks reaalse repressiooniohu tõttu ning seega õigusvastaselt võõrandatuks ilma nimetatud asjaolu kohtuliku tuvastamiseta üksnes juhul, kui on tõendatud, et vara omanik põgenes repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast, ja et selle põgenemise tõttu sunnitult jättis omanik oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise temale kuulunud vara suhtes. Antud juhul puuduvad tõendid, mis viitaksid A. C. sunnitud pagemisele. 2. Ringkonnakohus on tõendamise lihtsustatud korra seaduse tõlgendamisel asunud väärale seisukohale, et kuna 16. juunist 1940. a. kehtis Eestis Nõukogude repressiivvõim, siis varakate isikute igasugust eemalviibimist oma elukohast või vara asukohast ajavahemikul 16. juunist 1940. a. kuni 1. jaanuarini 1954. a. tuleb lugeda pagemiseks. Seda isegi siis, kui dokumendid tõendavad vastupidist. 3. Lisaks vara omaniku pagemisele peab tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaldamiseks olema tuvastatud ka vara mahajätmine. Vara mahajätmine pidi kindlasti olema lõplik ja pöördumatu. Ringkonnakohus andis Riigiarhiivi teatistele väära hinnangu ning jättis hinnangu andmata olulisele dokumendile -- A. C. surmatunnistusele. Selle dokumendiga on tõendatud, et A. C. suri 14. septembril 1942. a. Tallinnas. Isegi kui lugeda tõendatuks, et A. C. lahkus Eestist pärast 16. juuni 1940. a. ja jättis oma vara maha, oli see üksnes ajutine lahkumine. 4. Kuna kohus pole tuvastanud A. C. poolt vara mahajätmist reaalse repressiooniohu tõttu, siis pole tõendatud Hiiu-Maleva t. 28 asuvate ehitiste õigusvastane võõrandamine. Nende ehitiste tunnistamine omandireformi objektiks on seadusevastane. A. B. esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et A. C. Eestist põgenemine 1941. a. alguses ja tema poolt vara mahajätmine reaalse repressiooniohu tõttu on tõendatud Tallinna Halduskohtu, Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Linnavarade Ameti toimikutes olevate materjalidega. Seetõttu on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium leidis: Põhjendatud on kassaatori väide, et ringkonnakohus rikkus kohtumenetluse seaduse nõudeid ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. HKS § 38 lg. 4 ning TsKS §-de 313 lg. 1 ja 232 lg. 4 kohaselt tuleb märkida kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud «Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra» p. 16 kohaselt peavad ÕVVTK maa- ja linnakomisjonid avalduste läbivaatamisel kontrollima, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. ORAS § 6 kohaselt on vara õigusvastaseks võõrandamiseks natsionaliseerimine, kollektiviseerimine, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamine, ebaseaduslike otsuste alusel ja ametiisikute omavoli tagajärjel vara võõrandamine ning reaalse repressiooniohu tõttu vara äraandmine või mahajätmine. Vara õigusvastane võõrandamine peab olema toimunud ajavahemikus 16. juunist 1940. a. kuni 1. juunini 1981. a. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tuvastas, et A. C. jättis Tallinnas Maleva t. 10 asuva temale kuulunud majavalduse maha reaalse repressiooniohu tõttu. Reaalne repressioonioht on ORAS § 6 lg. 4 kohaselt selle seaduse tähenduses nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise (surmanuhtluse, vabadusekaotuse, asumisele- või väljasaatmise või küüditamise) oht. ORAS § 17 lg. 6 kehtestab: «Isikutele, kelle vara võõrandati repressioonide tõttu või kes olid sunnitud vara ära andma või maha jätma reaalse repressiooniohu tõttu, ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse alusel, tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara pärast rehabiliteerimistunnistuse või võõrandamise õigusvastasust tõendava kohtuotsuse esitamist. Nimetatud isikud peavad pöörduma kohtusse või vastavasse riigiorganisse kohtuotsuse või rehabiliteerimistunnistuse saamiseks 1 kuu jooksul pärast seda, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on esitanud isikule seadusest tuleneva nõude tõendada vara võõrandamist käesolevas lõikes nimetatud viisil.» Sama seaduse §-s 17 lg. 7 sätestati, et seadusega võib kehtestada rehabiliteerimise või vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tulemast, siis loetakse vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil, ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. Sellest tulenevalt peab tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaldamiseks olema tõendatud, et vara omanik põgenes repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast ning et põgenemise tõttu jättis ta oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise temale kuulunud vara suhtes. Õige on kassaatori väide, et tõendamise lihtsustatud korra seaduse mõttes peab vara mahajätmine olema lõplik ja pöördumatu. Ringkonnakohtu otsuses märgitud tõendid A. C. poolt vara mahajätmise kohta ei tõenda A. C. poolt Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu lõplikku mahajätmist enne õigusvastast võõrandamist. Asja materjalidest nähtub, et A. C. tuli Eestisse tagasi 1942. a. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks arvestanud tõendina A. C. surmatunnistust, mille kohaselt viimane suri 14. septembril 1942. a. Tallinnas. Samuti pole kohus pööranud tähelepanu Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 29. jaanuari 1952. a. otsusele nr. 73 «Majavalitsuste majandamisel olevate majavalduste arvamise kohta kohaliku nõukogu elamufondi». Selle otsusega arvati Nõmme rajooni TSN Täitevkomitee otsuseta majavalitsuse bilanssi võetud Maleva t. 10 elamu Tallinna linna kohaliku nõukogu elamufondi. Toimikus puuduvad dokumendid selle kohta, millal ja millisel õiguslikul alusel oli see elamu võetud majavalitsuse bilanssi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul kontrollida, kas A. C. elu ajal toimus tema omandiõiguse rikkumine Hiiu-Maleva t. 28 asuva elamu suhtes. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte tema pärijatele. Pärijad peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, v.a. represseeritud ja rehabiliteeritud isikud. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium ka 15. märtsi 1996. a. määruses nr. 3-3-1-9-96 (RT III 1996, 13, 188). Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsus tühistamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg. 3, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 1996. a. otsus haldusasjas nr. II-3/97/96 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. 3. Tagastada E. T.-le kassatsioonikautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Määrus jõustub 28. oktoobril 1996. a. teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN