Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-102-01 M. L. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi — RT III, 2001, 27, 299

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. oktoobril 2001. a 3-1-1-102-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas 2. oktoobril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. L-i süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. L-i kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 12. märtsi 2001. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Mõistetud karistusele liideti KrK § 40 lg 3 alusel Lääne-Viru Maakohtu 17. juuli 2000. a otsusega mõistetud karistuse – üks aasta vabadusekaotust – ärakandmata osa, s.o neli päeva vabadusekaotust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti üks aasta ja neli päeva vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati 12. märts 2001. a. M. L. tunnistati süüdi selles, et ta püüdis 25. jaanuaril 2000. a Tartumaal Ülenurme vallas Lemmatsi külas Lillemäe maaüksustelt 3, 4 ja 5 salaja varastada metsamaterjali A. A-le ning H. ja A. T-le kuuluvast metsast. Selleks laskis ta ebaseaduslikult, s.o ilma raieõigust omamata S. N-il, I. Š-l, U. K-l ja J. R-il, kes olid veendunud raie seaduslikkuses, raiuda A. A. maaüksuselt 53 haaba, 4 kaske ja 12 kuuske ning A. ja H. T. maaüksuselt 28 haaba, 2 kaske ja 6 kuuske, kokku 77,1 tm puitu. Sellega tekitati looduskeskkonnale kahju 31 937 krooni, A. A-le 10 000 krooni ning A. ja H. T-le 20 000 krooni. Raiutud puitu ei jõudnud ta sündmuskohalt ära viia politsei sekkumise tõttu. M. L. end süüdi ei tunnistanud. Maakohtu otsuse kohaselt teadis M. L. T. K. ütlustest ja temaga ühisest vallavalitsuses käimisest, et mets ei kuulu T. K-le ja et metsa raiumiseks puudub luba. Sellest hoolimata pakkus ta metsa V. N-ile raiumiseks. Kohtuotsuse kohaselt on ebaseaduslik metsaraie metsavarguse toimepanemise vahendiks. Maakohus leidis, et M. L. soovis T. K-lt osta maja ja selle juurde erastatava maa. Enne tehingu tegemist oli vaja erastamine lõpule viia, milleks aga puudus raha. Vajamineva raha hankimiseks lasigi M. L. raiuda metsa. Metsamaa kuulus raie teostamise ajal riigile. Seega oli tegu toime pandud otsese tahtlusega pöörata enda kasuks võõrast vara. Varem korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud isikuna on M. L. jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist. Seepärast pidas kohus põhjendatuks karistada teda reaalse vabadusekaotusega. 2. Tartu Maakohtu 12. märtsi 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. L., kes leidis, et tema teos puudus tahe kasu saamiseks ja seetõttu ei olnud tegemist vargusega. Lisaks märkis M. L., et talle mõistetud karistus on ebaõigesti arvestatud. Tema arvestuse kohaselt peaks õige karistuse aeg olema üks aasta ja kaks päeva, mitte üks aasta ja neli päeva. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et M. L-i taotlus tema tegevuse kvalifitseerimiseks üksnes KrK § 155 lg 1 järgi ei ole põhjendatud. Metsa raiumine isiku poolt, kellel ei ole metsa suhtes mingeid õigusi, tuleb kvalifitseerida metsa vargusena. M. L-i poolt toimepandud ebaseaduslik metsaraie on varguse toimepanemise vahend ning seetõttu ei ole seda vaja täiendavalt kvalifitseerida ebaseadusliku metsaraiena. M. L. on maakohtu istungil väitnud, et ta oleks saanud pärast metsamaterjali müümist raie organiseerimise eest raha. Ka V. N. on kinnitanud, et M. L. lubas talle brigaadi palkamise eest 1500 krooni. Nimetatud tõendid lükkavad ümber M. L-i kaebuses ja ringkonnakohtus esitatud väite, et ta tegutses isikliku kasusaamise eesmärgita. Pealegi ei ole salajase varguse kvalifitseerimisel tähtsust asjaolul, kas süüdlane pöörab võõrast vara enda või kolmanda isiku kasuks. M. L. oli keskseks figuuriks, kes määras ära, kas ja kuidas kuritegu toime panna, seega oli tegemist funktsionaalse teovalitsemisega ning M. L. on õigustatult süüdi tunnistatud kuriteo täideviijana. Karistuste liitmisel KrK § 40 lg 3 alusel on maakohus õigesti arvestanud M. L-ile Lääne-Viru Maakohtu 17. juuli 2000. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks neli päeva ning liitnud selle mõistetud karistusega. Menetlus Riigikohtus 4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2001. a otsuse peale esitas M. L. kassatsioonkaebuse, milles ta sisuliselt kordab apellatsioonkaebuses esitatud taotlusi ja põhjendusi. 4.1. Kassaator leiab, et ei ole toime pannud vargust, kuna tal ei olnud tahtlust kelleltki midagi varastada ning ta ei oleks mingisugust kasu saanud. M. L. on seisukohal, et tema teo puhul oli tegemist ebaseadusliku metsaraiega, mitte aga vargusega. 4.2. Karistuse arvutamisel on kahe päevaga eksinud juba Viru Ringkonnakohus ja Lääne-Viru Maakohus. Kassaator märgib, et teda vahistati 23. märtsil 2000. a ja 17. juulil 2000. a mõisteti talle karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Sellest arvati kantuks vahi all viibitud aeg 13. juulist 22. juulini 1999. a, s.o üheksa päeva. Seega oleks ta selle Lääne-Viru Maakohtu otsuse järgi pidanud vabanema 14. märtsil 2001. a. Järelikult oli 12. märtsiks 2001. a karistusest ära kandmata kaks päeva. 5. Riigikohtu istungil M. L-i kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o karistuse tähtaja arvutamise osas. Muus osas taotles prokurör kaebuse rahuldamata jätmist. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o karistuse tähtaja arvutamise osas. Taotlus süüdistuse kvalifitseerimiseks ebaseadusliku metsaraiena KrK § 155 lg 1 järgi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 6.1. Kohtud on tuvastanud, et M. L. teadis raietöölistega metsa raiumiseks lepingu sõlmimise ajal, et mets, kuhu ta V. N. vahendusel töölised saatis, ei kuulunud talle, st see oli M. L-i suhtes võõras mets. Samuti teadis ta, et mets ei kuulunud T. K-le, sest tal olid omandiõiguse dokumendid vormistamata, st metsamaa oli temale kinnistamata. Veel teadis M. L. et tal puudub metsa raiumiseks seaduslik alus. Raiutud puude müügist pidi M. L. saama tasu. Töölised raiusid puid süüdistuses märgitud ajal, kohas ja mahus, kuid puitu ei jõutud metsast ära viia politsei sekkumise tõttu. Nendel asjaoludel on kohtud õigesti asunud seisukohale, et tegemist on salajase varguse katsega ning puude ebaseaduslik raiumine on varguse toimepanemise vahend, mis tähendab seda, et kasvavaid puid ei ole võimalik teisiti varastada, kui need tuleb enne vargust maha raiuda. Salajane vargus on võrreldes ebaseadusliku metsaraiega raskem kuritegu. Seega on ebaseaduslik metsaraie kasvavate puude varguse korral vargusega hõlmatud ega vaja eraldi kvalifitseerimist KrK § 155 lg 1 järgi. M. L. oli kuriteo toimepanemise ajal isikuks, kes oli varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest, sh võõra vara salajase varguse ja röövimise eest. Seega on M. L-i tegevus õigesti kvalifitseeritud KrK § 139 lg 2 p 2 ja § 15 lg 2 järgi. 6.2. Karistuse tähtaja arvutamisel on kohtud eksinud ning selles osas on kaebus põhjendatud. Lääne-Viru Maakohtu 17. juuli 2000. a kohtuotsusest (tl 132–134) nähtub, et M. L-ile mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Alates 23. märtsist 2000. a võeti M. L. vahi alla ja enne karistuse kandmisele asumist teda enam ei vabastatud. Seega oleks üks aasta vabadusekaotust täitunud 22. märtsil 2001. a, kuna arvesse tuleb võtta ka vahi alla võtmise päev. Eeluurimise ajal oli M. L. olnud veel vahi all ka ajavahemikul 15.–23. juuli 2000. a, s.o üheksa päeva, millised tuli mõistetud karistusest lugeda kantuks vastavalt KrK §-le 45. Seega pidi M. L. selle kohtuotsuse kohaselt vabanema 13. märtsil 2001. a. Käesolevas kriminaalasjas tehti Tartu Maakohtus kohtuotsus 12. märtsil 2001. a ja karistuse kandmise aja alguseks määrati samuti 12. märts 2001. a. Kuna 12. märts on kohtuotsusega arvatud viimase karistuse hulka, siis jäi M. L-il Lääne-Viru Maakohtu 17. juuli 2000. a kohtuotsusega mõistetud karistusest kandmata kaks päeva vabadusekaotust, s.o 12. ja 13. märts ja vaid need kaks päeva oli võimalik liita viimase kohtuotsusega mõistetud karistusele. Seega on Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium eksinud M. L-i suhtes KrK § 40 lg 3 kohaldamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on võimalik see viga parandada M. L-i olukorda raskendamata AKKS § 63 p 3 alusel, kuna asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid ega muuta uuritud tõenditele kohtute poolt antud hinnangut. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tartu Maakohtu 17. juuli 2000. a kohtuotsus M. L-i süüdistusasjas KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2001. a kohtuotsus osas, millega jäeti maakohtu otsus selles osas muutmata. 2. M. L-ile mõistetud karistusele liita KrK § 40 lg 3 alusel Lääne-Viru Maakohtu 17. juuli 2000. a otsusega mõistetud karistuse – üks aasta vabadusekaotust – ärakandmata osa, s.o kaks päeva vabadusekaotust ja mõista M. L-i lõplikuks karistuseks üks aasta ja kaks päeva vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks määrata 12. märts 2001. a. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 4. M. L-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Välja mõista M. L-ilt riigieelarve tuludesse 619 krooni 50 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 18. oktoobril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott JÄRVESAAR Liikmed Jüri ILVEST Peeter VAHER