Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-90-01 G. K. süüdistuses KrK § 205 lg 1 järgi — RT III, 2001, 26, 282

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. oktoobril 2001. a 3-1-1-90-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 4. septembril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil tõlgi Lüüli Lombi juuresolekul kassatsiooni korras läbi kriminaalasja G. K. süüdistuses KrK § 205 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu G. K., tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kannatanu M. S. ja tema esindaja Vladimir Kuznetsov, riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. G. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta 11. oktoobril 2000. a kella 15.00 paiku juhtis Tallinnas Narva maanteel marsruudil nr 1 trammi KT-4, registrinumbriga 72. Enne liikumise alustamist Pronksi trammipeatusest rikkus G. K. liikluseeskirja (LE) p 72 nõudeid. Veendumata, kas kõik reisijad on vagunisse sisenenud, sulges ta trammiuksed hetkel, mil tagumisest vaguniuksest püüdis siseneda M. S. Kannatanu kukkus teele ja sai raskeid kehavigastusi. 2. Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsusega mõisteti G. K. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Linnakohus leidis, et vastavalt teo toimepanemise ajal kehtinud LE-le (Üldsätted p 2) ja liiklusseaduse (LS) § 10 lg-le 2, ei ole tramm käsitatav mootorsõidukina KrK § 204 lg 1 mõttes. Samas tuli kohus järeldusele, et tramm ei ole ka raudteeliiklusvahend KrK § 83 või § 205 mõttes, sest liikluseeskiri mõistab raudteesõiduki all raudteerööbastel liikuvat sõidukit. Samuti välistas linnakohus G. K. vastutuse KrK § 108 järgi, sest pole tuvastatud tema tahtlus tekitada kannatanule raskeid kehavigastusi. 3. Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M. S. ja apellatsioonprotesti Tallinna Linnaprokurör Inna Sepamägi, kes ei nõustunud linnakohtu otsuses toodud motiividega G. K. õigeksmõistmise kohta ning palusid kohtualuse KrK § 204 lg 1 järgi süüdi mõista. Apellatsioonikohtu istungil toetas prokurör apellatsioonprotesti osaliselt ning taotles G. K. kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 205 lg 1 järgi. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a otsus G. K. õigeksmõistmises. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis G. K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi ja karistas teda 15 päevapalgamäärase rahatrahviga summas 690 krooni. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et tramm ei ole mootorsõiduk ja sellest tulenevalt puudub kohtualuse käitumises KrK § 204 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. Samas leidis ringkonnakohus, et linnakohus eiras KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sisalduvat nõuet kontrollida, kas kohtualuse teos sisaldub üldse kuriteokoosseis ning millises kriminaalkoodeksi paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud. Kriminaalkolleegium nõustus, et G. K. ei saa vastutada KrK § 83, 84, 205 või 2051 järgi, sest tramm ei ole rong. Küll on esimese astme kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et KrK § 205 lg 1 näeb ette liiklejate vastutuse liiklusvahendi ohutu liiklemise või käituseeskirjade muude rikkumiste eest, mis ei ole ette nähtud KrK §-s 83, 84, 204 või 2051. Kohus jõudis järeldusele, et G. K., kes juhtis trammi ja oli LE p 4 mõttes liikleja, kes on kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid, pani toime KrK § 205 lg-s 1 ettenähtud kuriteo tunnustele vastava teo. Menetlus Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu G. K., kes taotleb enda õigeksmõistmist. 5.1. Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on kohaldanud kohaldamisele mittekuulunud seadust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes. Kuna tramm ei ole raudtee-, õhu-, veeliiklusvahend ega mootorsõiduk, on kassaatori arvates tema süüdimõistmine KrK § 205 lg 1 järgi ebaõige. Samuti ei nõustu kassaator ringkonnakohtu järeldusega, et ta rikkus LE p 72 ja trammijuhi tööjuhendi p 4.4 nõudeid. Kassaator väidab, et liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu, kes rikkus ise LE p 31 nõudeid. 6. Kannatanu oma vastuväites palub jätta kassatsioonkaebusse rahuldamata. 7. Kohtuistungil G. K. toetas kassatsioonkaebust. Tema kaitsja taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu, sest G. K. ei ole antud kohtu alla selles süüdistuses, milles ta süüdi mõisteti. Muus osas toetas ta kassatsioonkaebust. Kannatanu ja tema esindaja leidsid, et ringkonnakohtu otsus on õige ega kuulu tühistamisele. Ühtlasi taotles kannatanu esindaja, et Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistaks kannatanu kasuks välja esindajatasu. Prokuröri seisukoha kohaselt on kaevatav kohtuotsus õige ega kuulu tühistamisele. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 8.1. G. K. oli esitatud süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi, kuid kohtu alla oli ta antud süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi (tl 57). KrMK § 215 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes, milles nad on kohtu alla antud. Tallinna Linnakohus on G. K. süüdistusasjas KrK § 204 lg 1 järgi arutanud kriminaalasja ilma teda selles süüdistuses kohtu alla andmata, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes. 8.2. Peale selle puudub kohtuniku allkiri tunnistaja ja kannatanu hoiatuslehel (tl 67) ning tõlgi hoiatuslehel (tl 68). Kohtuistungi protokollis puudub arutatava kriminaalasja nimetus ja kohtualuse sünniaeg (tl 70), protokolli lõpp ei kajasta tõepäraselt kohtu toiminguid pärast kohtualuse viimase sõna ärakuulamist (tl 73). 8.3. Ülaltoodud kriminaalmenetluslikud puudused on takistanud Tallinna Linnakohtus kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohus ei ole aga reageerinud linnakohtu poolt menetlusnormide rikkumisele. 9. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et G. K. rikkus LE p 72 sätteid, kuna enne sõidu alustamist ta ei veendunud selle ohutuses. Kannatanu M. S. poolt liikluseeskirja rikkumist tuvastatud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et G. K. pani toime kuriteo, kuid ei nõustu selle kvalifikatsiooniga. 9.1. Tunnistades G. K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi, ei ole ringkonnakohus arvestanud sellega, et KrK § 205 näeb ette vastutuse mootorsõiduki liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest isiku suhtes, kes ei ole mootorsõiduki juht. Viimaste vastutus nähakse ette KrK § 204 lg-tes 1 ja 2. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest kohtukolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et G. K. vastutus on KrK § 205 järgi välistatud, kuid samas mõistab G. K. süüdi KrK § 205 lg 1 järgi (tl 110 ja 112). 9.2. LE p 4 kohaselt peavad liikluseeskirja nõudeid täitma kõik liiklejad. Liikleja on isik, kes osaleb liikluses jalakäijana, sõitjana või juhina. Juht on isik, kes juhib sõidukit. Tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõiduk rööbashaagisega või ilma. Samas loetakse trammi ühissõidukiks. Järelikult on trammijuht ühissõidukijuhina kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid ja väär on Tallinna Linnakohtu seisukoht, et liikluseeskirja rikkunud trammijuhti ei saa kriminaalvastutusele võtta, kuna ta ei ole toime pannud ühtegi kuritegu. Samas teised ühissõidukite (autobuss, trollibuss, takso) juhid vastutavad analoogiliste rikkumiste eest KrK § 204 lg 1 järgi. 9.3. LE üldsätete p-s 2 on märgitud, milliseid sõidukeid ei loeta mootorsõidukiteks – need on mootoriga jalgratas, mopeed ja mootori jõul liikuv rööbassõiduk. Kuna tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõiduk (st ei ole mootori jõul liikuv rööbassõiduk), siis saab järeldada, et tramm kuulub üldmõiste – mootorsõiduk – alla. 9.4. 23. märtsil 1992. a vastu võetud LS § 10 lg 2 kohaselt loeti mootorsõidukiks mootori jõul liikuvat sõidukit ja mootorsõidukiks ei loetud üksnes mootorjalgratast. 14. detsembril 1994. a võeti vastu EV liiklusseaduse muutmise ja täiendamise seadus, millega muudeti eelmärgitud § 10 lg 2 ja mootorsõidukiks ei loetud mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit. Selle muudatuse sisuline rõhuasetus on mootorsõidukite iseloomustamisel, et eraldada trammi tehnilist olemust teistest mootorsõidukitest (trammi näol on tegemist kindlale liikumisrežiimile – rööbastele – paigutatud ja manööverdamisvõimalust mitteomava mootorsõidukiga, mis liigub elektriajami mõjul). Mitte mingil juhul ei tahetud selle seaduse täiendusega aga vabastada trammijuhte kriminaalvastutusest liikluseeskirja rikkumise eest. Ka 6. juunil 2001. a vastuvõetud karistusseadustikus nähakse esimese liiklussüüteona ette teiste hulgas ka trammijuhi kriminaalvastutus liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest (§ 422). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2001. a ja Tallinna Linnakohtu 19. aprilli 2001. a kohtuotsus G. K. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 2. G. K. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Välja mõista G. K. kaitsjatasu 1115,20 krooni riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 1. oktoobril 2001. a ega kuulu rahuldamisele. Eesistuja Eerik KERGANDBERG Liikmed Lea KIVI Peeter VAHER