Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-31-01 Merje Põdra kassatsioonkaebuse läbivaatamine MKS § 20 lg 1 kohaldamise asjas — RT III, 22, 235

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2001. a 3-3-1-31-01 Merje Põdra kassatsioonkaebuse läbivaatamine MKS § 20 lg 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 7. juunil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Merje Põdra kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/45/01. Protsessiosalistena võtsid istungist osa kassaatori esindaja vandeadvokaadi vanemabi Uno Veering ja Maksuameti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Maksuamet tegi 2. augustil 2000 Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1 alusel Merje Põdrale kui kolmandale isikule ettekirjutuse ilmuda 10. augustil 2000 kell 10.00 Maksuametisse, et saada temalt teavet ja dokumente, mis on vajalikud ettekirjutuses loetletud revideeritavate isikute tulude täpseks määramiseks. Ettekirjutuse täitmata jätmisel lubati rakendada sanktsioone haldusõiguserikkumiste seadustiku § 141 lg 4 alusel. Merje Põder esitas 20. septembril 2000 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutus tühistada ja peatada selle täitmine. Kaebuse esitaja väitis, et ta sai ettekirjutuse kätte alles 21. augustil. Ettekirjutus on õigusvastane, sest maksukorralduse seaduse § 20 ei anna maksuhaldurile õigust kohustada kolmandat isikut ilmuma maksuhalduri juurde teabe andmiseks. Ettekirjutuses ei ole ka põhjendatud, miks nõutakse teavet revideeritavate isikute kohta just kaebuse esitajalt. Tallinna Halduskohtu 21. septembri 2000. a määrusega peatati Maksuameti vaidlustatud ettekirjutuse täitmine kuni asjas tehtud kohtulahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-1343/2000 tühistati Maksuameti ettekirjutus. Halduskohtunik leidis, et ettekirjutus on motiveerimata, sest sellest ei selgu, miks nõutakse revideeritavate isikute kohta teavet just M. Põdralt. Samuti on täitmata maksuhalduri kohustus näidata ettekirjutuses selle vaidlustamise kord ja tähtaeg. Alusetu on aga kaebuse esitaja seisukoht, et MKS § 20 alusel ei või maksuhaldur kohustada kolmandat isikut ilmuma teabe andmiseks maksuhalduri ruumidesse. Merje Põder esitas 23. novembril 2000 apellatsioonkaebuse, milles palus muuta halduskohtuniku otsust motiivide osas. Apellant leidis, et Maksuamet ja kohus on kohaldanud MKS § 20 ebaõigesti. Maksukorralduse seadusest ei tulene maksuhalduri õigus kohustada kolmandat isikut ilmuma teabe andmiseks maksuhalduri juurde. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik tõlgendas MKS § 20 lg 1 õigesti, sest «selline tõlgendus tuleneb MKS § 20 lg 5, mille kohaselt teabe nõudmise korral MKS § 20 lg 2 p 5 nimetatud isikutelt (s.o abikaasalt, sugulastelt jne) tuleb neid kirjalikult või suuliselt teavitada õigusest dokumentide esitamisest või teabe andmisest keelduda». Merje Põder esitas 23. märtsil 2001 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja muuta Tallinna Halduskohtu otsuse motiive vastavalt kassatsioonkaebusele asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, ning mõista tema kasuks välja Tallinna Ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud kohtukulud. Kassaator leiab, et Maksuamet ja kohtud on maksukorralduse seaduse § 20 kohaldanud ebaõigesti. Maksuhalduril ei ole õigust kohustada kolmandat isikut ilmuma maksuhalduri juurde ja teabe saamise õigusest ei saa tuletada kolmanda isiku sellist kohustust. Maksukorralduse seaduse § 19 lg 2 sätestab maksuhalduri õiguse nõuda maksumaksja või maksu kinnipidaja ilmumist tema ruumidesse seletuste andmiseks. Teabe saamise õigust kolmandalt isikult käsitlev § 20 aga maksuhaldurile sellist õigust ei anna. Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidetakse, et maksukorralduse seaduse §-st 20 tuleneb maksuhalduri võimalus kohustada kolmandat isikut ilmuma teabe andmiseks tema ruumidesse. Maksuhaldur peab teabe andmise viisi määramisel aga järgima proportsionaalsuse ja otstarbekuse printsiipe, et tagada, et teabe andmine oleks kolmandale isikule võimalikult vähe koormav. Mõnel juhul võib teabe andmiseks maksuhalduri ruumidesse ilmumine olla vähem koormav kui teised teabe andmise viisid. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. Maksukorralduse seaduses eristatakse maksuhalduri õigusi suhetes maksumaksja ja maksu kinnipidajaga õigustest, mis on maksuhalduril suhetes kolmanda isikuga. Maksukorralduse seaduses reguleerib maksuhalduri õigust saada teavet maksumaksjalt ja maksu kinnipidajalt paragrahv 19 ja õigust saada teavet kolmandalt isikult paragrahv 20. Maksuhalduril on õigus suhetes maksumaksja ja maksu kinnipidajaga nõuda MKS § 19 lg 1 alusel suuliste või kirjalike seletuste andmist, asjade, raha või väärtpaberite ettenäitamist ja asjakohaste dokumentide esitamist. Kolmandalt isikult teabe saamise võimalikest nõuetest on MKS § 20 lg-s 1 nimetatud üksnes asjakohaste dokumentide esitamise nõue. Teiste, seaduses nimetamata kolmandale isikule esitatavate nõuete võimalikkusele viitab ka MKS § 20 lg 1 sõnastus. Selle sätte alusel on maksuhalduril õigus «. . . saada ettekirjutuses näidatud tähtpäevaks teavet kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, samuti nõuda nende isikute käsutuses olevate maksumaksja ja maksu kinnipidaja kohta käivate dokumentide esitamist». 2. Maksukorralduse seaduse § 19 lg 1 alusel maksumaksjale ja maksu kinnipidajale esitatav nõue anda suulisi või kirjalikke seletusi on kolmanda isiku suhtes kohaldatav juhtumil, kui seletuste andmiseks ei kohustata teda ilmuma maksuhalduri ruumidesse. Maksuhalduri õigus kontrollida maksude tasumise ja kinnipidamise õigsust ning selgitada välja tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks olulised asjaolud, samuti kolmanda isiku kohustus anda maksuhaldurile teavet, ei hõlma kolmanda isiku kohustust ilmuda maksuhalduri nõudel tema ruumidesse. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et MKS § 19 lg 2 alusel võib maksuhaldur nõuda üksnes maksumaksja või maksu kinnipidaja ilmumist suuliste seletuste andmiseks tema ruumidesse. Maksukorralduse seaduse §-s 20, mis reguleerib õigust saada teavet kolmandalt isikult, selline säte aga puudub. Erinevalt maksumaksjast ja maksu kinnipidajast ei ole kolmas isik maksukohustuse adressaat. Seetõttu on loomulik, et maksuhalduri õigused kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja ja maksu kinnipidaja suhtes. 3. Maksuameti ettekirjutuses on selle õigusliku alusena märgitud MKS § 20 lg 1. Kohtumenetluse käigus ei selgunud, et ettekirjutusel oleks teine õiguslik alus. MKS § 20 lg 1 ei anna maksuhaldurile õigust kohustada kolmandat isikut ilmuma tema ruumidesse. Seega puudub ettekirjutusel õiguslik alus, mistõttu oli ettekirjutus õigusvastane ja kuulus tühistamisele. 4. Maksukorralduse seaduse mõttest ja haldusmenetluse üldpõhimõtetest tuleneb, et maksuhalduril on õigus kolmandalt isikult teabe saamiseks teha talle ettepanek tulla temale sobival ajal maksuhalduri ruumidesse teabe andmiseks. Kolmandal isikul on õigus valida, millisel viisil ta täidab teabe andmise kohustuse. Selles asjas kohustati aga kolmandat isikut ilmuma ühepoolselt kindlaksmääratud ajal ja karistuse ähvardusel Maksuametisse. Kolmanda isiku kohustus ilmuda teabe andmiseks maksuhalduri ruumidesse peab olema sätestatud seadusega, sest selline kohustus võib piirata isiku põhiõigusi. 5. Kuna vaidlustatud ettekirjutus kuulus tühistamisele, siis tuleb rahuldada kassaatori taotlus mõista tema kasuks välja kohtukulud. Kassaator taotleb, et välja mõistetaks tema poolt kantud kohtukulud apellatsiooniastmes summas 7106 krooni (õigusabikulud – apellatsioonkaebuse koostamine ja esindamine ringkonnakohtus 6000 krooni, käibemaks 1084 krooni, riigilõiv 10 krooni ja pangateenus 12 krooni) ning õigusabikulud kassatsiooniastmes summas 7847 krooni (kassatsioonkaebuse koostamine ja esindamine Riigikohtus 6650 krooni ja käibemaks 1197 krooni), kokku 14 953 krooni. Vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 6, § 90 lg-le 2, § 92 lg-le 1 ja § 93 lg-le 1, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: 1. Rahuldada Merje Põdra kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/45/2001 ja muuta Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2000. a otsust haldusasjas nr 3-1343/2000 motiivide osas. Jätta Tallinna Halduskohtu otsusest välja motiiv MKS § 20 tõlgendamisest ja asendada see käesoleva otsuse motiividega. 3. Mõista Maksuametilt Merje Põdra kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud summas 14 953 (neliteist tuhat üheksasada viiskümmend kolm) krooni. 4. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub 20. juunil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Harri SALMANN