Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-37-01 A. V. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 63 järgi — RT III, 2001, 15, 160

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. aprillil 2001. a 3-1-1-37-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 27. märtsil 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi A. V. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 63 järgi. Menetlusosalistena võttis kohtuistungist osa A. V. esindaja volikirja alusel A. L. Asjaolud ja menetluse käik 1. 19. veebruaril 2000. a koostas Keskkonnainspektsiooni X osakonna keskkonnakaitse vaneminspektor E. N. A. V. haldusõiguserikkumise protokolli kalapüügiseaduse § 20 lg 2 ja kalapüügieeskirja p 15 rikkumise kohta. E. Niinemaa 29. veebruari 2000. a otsusega karistati A. V. mainitud sätete rikkumise eest HÕS § 63 alusel rahatrahviga kakskümmend viis päevapalka, s.o 1150 krooni. Otsusega tehti kindlaks, et A. V. püüdis koos poja V. V. merel kala, kasutades selleks kutseliseks kalapüügiks lubatud püügivahendit – tamiilist kalapüügivõrku. Võrgud asetati püügile koos 18. veebruaril 2000. a, veest võttis nad välja V. V. 19. veebruari 2000. a hommikul. Inspektorite poolt kontrolli alustamise hetkel olid võrgud koos võrgusilmadest väljavõtmata kaladega asetatud A. V. sõiduauto pagasiruumi. Seejuures olid viis väljapüütud kala alamõõdulised ning neid ei püütud eelnevalt merel elusana vette tagasi lasta. 2. Halduskaristuse otsuse peale esitas A. V. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asja menetluse lõpetamist. 3. Tallinna Halduskohtu kohtuniku 20. septembri 2000. a otsusega jäeti A. V. kaebus rahuldamata ja otsus haldusõiguserikkumise asjas muutmata. Asja arutamisel A. V. ei eitanud, et kalad olid alamõõdulised, kuid väitis, et kalad olid püüniste väljavõtmisel juba surnud ning seetõttu ei lasknud ta neid vette tagasi. Kohus märkis aga, et ei haldusõiguserikkumise protokollis ega ka asja arutamisel 29. veebruaril 2000. a pole ta sellist väidet esitanud. Kohtu arvates ei uurinud A. V. iga kala eraldi, ei võtnud neid ka võrgust välja ja ei lasknud vette selgitamaks, kas kalad on elus või surnud, vaid viis võrgud neist kalu välja võtmata oma auto pagasiruumi. Kohus leidis, et E. N. seletuste ja tunnistaja A. N. ütlustega on tõendatud, et seejuures oli kaladel veel elu tundemärke (lõpused liikusid ja nad liigutasid). Seejuures tuvastas kohus veel, et võrgud võttis veest välja V. V. asemel hoopis tema nime all esinenud J. G. 4. Halduskohtu kohtuniku otsuse peale esitas A. V. apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. 5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2000. a otsusega jäeti halduskohtu otsus sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskolleegium nõustus halduskohtuniku järeldusega, et A. V. rikkus süüliselt kalapüügiseaduse § 20 lg 2 ja kalapüügieeskirja p 15 nõudeid. Nii osales A. V. kalapüügis ja püütud kalad olid alamõõdulised lõhed. Asjaolu, et võrgud võttis merest välja tema kaaslane ning et kalad inspektorite poolt kontrollimise hetkel enam erilisi elumärke ei ilmutanud, kohtu hinnangul apellanti vastutusest alamõõdulise kala püüdmise eest ei vabasta. A. V. ei kontrollinud pärast kaaslase kaldale jõudmist, kas kalad on elus või surnud, vaid viis kalad koos võrguga auto pagasiruumi. Seega osales ta alamõõdulise kala püügil ega võtnud midagi ette teo tagajärgede ärahoidmiseks. Kohus ei pidanud põhjendatuks ka A. V. seisukohta, et kalapüügi eest saab vastutada üksnes merel võrke välja võtmas käinud isik. Menetlus Riigikohtus 6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid A. V. ja tema esindaja A. L. kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist seoses haldusõiguserikkumise koosseisu puudumisega. 6.1. Kassaatorite väitel on kohtud valesti hinnanud A. V. käitumise objektiivset ja subjektiivset külge. A. V. tegevus ei ole seotud tahtlikult alamõõdulise kala püüdmisega, sest alamõõdulise kala võrkujõudmine kalapüügieeskirjade ja kalapüügiseaduse mõistes on kaaspüük. Kalapüügiseaduse § 20 lg 3 kohaselt on keelatud heita vette tagasi püütud alamõõdulisi kalu ja veetaimi, kui need on kaotanud eluvõime. Eluvõime tuvastamise kriteeriumite väljatöötamise nõue on pandud seadusandjale, mida viimane pole aga teinud ning kalade võrgust mitteväljavõtmist ja vette mittelaskmist ei saa A. V. inkrimineerida, kuna selliseid kohustusi pole talle fikseeritud. Samuti pole elutundlikkust fikseeritud ka haldusõiguserikkumise aktis, mis tõendab, et arvesse ei võetud kalapüügieeskirjade § 20 lg 3 sätteid. 6.2. Kaebuses leitakse, et Harjumaa Keskkonnainspektsiooni tõlgenduse kohaselt on juba alamõõdulise kala jõudmine võrku kalapüügiseaduse § 20 lg 2 rikkumine. Samas on aga alamõõdulise kala saamise võimalus sama suur kui täismõõdulise kala saamine. Järelikult oleks iga kalur, kes laseb võrgu merre, süüdi ettevaatamatus tegevuses. Ettevaatamatus ei sõltu aga kalurist, vaid kalast või taimest, teiste sõnadega kannatanu käitumisest. 6.3. Kaebuses märgitakse, et seadusandja on reguleerinud juhused, kui alamõõduline kala jõuab võrku. Materjalidest aga nähtub, et pärast võrkude väljatõmbamist püük lõpetati ning seega täideti kalapüügieeskirjade § 20 ja § 22 tulenevaid nõudeid. Samuti tõendab A. V. süü puudumist fakt, et tema isiklikult kala merest ei võtnud ning seega puudus tal võimalus kontrollida kala elutundlikkust. Nõue, et ta oleks pidanud tegema seda kaldal, ei tulene aga kehtivatest seadustest. Tema süüd ei saa tõendada ka esialgne süü ülestunnistamine, kuna teda mõjutati psühholoogiliselt. Nimelt arestiti ebaseaduslikult tema võrgud ning ebaseaduslikult konfiskeeriti ka saak. 7.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära A. V. esindaja seletuse, leiab, et haldusõigusrikkumise asjas tehtud kohtulahendid on seaduslikud ja põhjendatud ning nende muutmiseks ei ole alust. Kordamata Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2000. a kohtuotsuses toodud põhistusi, rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium alljärgnevat. Arusaamatuks jääb kassaatori väide, et (kalade) eluvõime tuvastamise kriteeriumite väljatöötamise nõue on pandud seadusandjale. Seda väidet ei ole kinnitatud viitega ühelegi seadusele. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumil pole andmeid seadusandjale sellise nõude esitamise kohta. 7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et käesoleval juhul on kannatanuks kalad ja taimed. HÕS §-s 63 sätestatud tegu kahjustab õigushüvesid, mis on määratletud HÕS 6. peatüki pealkirjas, s.o loodusvarade omandiõigust ja looduskaitset. 7.3. Ebaõige on kassaatori väide, et tegemist oli kaaspüügiga. Kalapüügieeskirja p 17 lg 1 sätestab selgelt, et alamõõdulise lõhe või meriforelli kaaspüük ei ole lubatud. Kaaspüügina on vastavalt sama punkti lõikele kaks lubatud püüda vaid mõõdulist lõhet või meriforelli, mille püük antud ajal, kohas või püünistega on keelatud, või mille püük pole püügiloaga ette nähtud. Seega on alamõõdulise lõhe püük ehk tema saagi hulka arvamine keelatud. Seetõttu on alusetu ka väide, et kalapüügi lõpetamisega täideti kalapüügieeskirjade p 20 ja 22 nõudeid. Rõhutame veelkord, et viimatinimetatud sätted kitsendavad kaluri tegevust kaaspüügi korral, käesoleval juhul aga oli kaaspüük üldse keelatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1 ning § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2000. a kohtuotsus A. V. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Määrus jõustub 20. aprillil 2001. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott JÄRVESAAR Liikmed Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG