Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-42-01 erikaebuse läbivaatamises Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a määruse peale, millega jäeti läbi vaatamata kahtlustatava A. G. kaitsja erikaebus Tallinna Linnakohtu kohtuniku 9. veebruari 2001. a määruse peale — RT III, 2001, 13, 136

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Tartus 12. aprillil 2001. a 3-1-1-42-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 13. märtsil 2001. a toimunud kohtuistungil läbi vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a määruse peale, millega jäeti läbi vaatamata kahtlustatava A.G. kaitsja erikaebus Tallinna Linnakohtu kohtuniku 9. veebruari 2001. a määruse peale. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. G. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. G. peeti 7. veebruaril 2001. a kinni kahtlustavana Hollandi Kuningriigi alama P. S. tahtlikus tapmises. Keskkriminaalpolitsei politseivaneminspektor uurija õigustes Heiki Lugna esitas 9. veebruaril 2001. a Tallinna Linnakohtu kohtunikule taotluse lubada võtta kahtlustatav A. G. 30 ööpäevaks, s.o kuni 10. märtsini 2001. a vahi alla. 2. Tallinna Linnakohtu kohtuniku Eha Popova poolt 9. veebruaril 2001. a koostatud kohtumäärusega anti luba pidada A. G.-d vahi all 20 ööpäeva, s.o kuni 28. veebruarini 2001. a. 3. Nimetatud määruse peale esitas A. G. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov 12. veebruaril 2001. a erikaebuse, milles taotles vahi all pidamise tähtaja kooskõlla viimist KrMK §-s 67 sätestatuga. Seega taotles kaitsja sisuliselt vahi alla pidamise tähtaja vähendamist 10 ööpäevani. 4. Tallinna Linnakohtu kohtunik Margot Mikleri poolt 16. veebruaril 2001. a koostatud kohtumäärusega rahuldati Keskkriminaalpolitsei uurija R. Vahtra taotlus ja kahtlustatava A. G. vahi all pidamise tähtaega pikendati 30 ööpäevani, s.o kuni 8. märtsini 2001. a. Kohtunik põhistas oma otsustust sellega, et A. G.-d kahtlustatakse I astme kuriteo toimepanemises ning et on vaja teostada rida uurimistoiminguid, mille läbiviimist võib A. G. takistada ning kahtlustatav võib karistuse hirmus pakku minna. 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a määrusega jäeti kahtlustatava A. G. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikovi erikaebus läbi vaatamata. Kriminaalkolleegium nõustus erikaebuses tooduga, kuid jättis selle sisuliselt läbi vaatamata, sest ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks oli Tallinna Linnakohtu 16. veebruari 2001. a määrusega A. G. vahi all pidamise tähtaega pikendatud kuni 8. märtsini 2001. a. Menetlus Riigikohtus 6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a määruse peale esitas erikaebuse A. G. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, kes palub osaliselt tühistada nii ringkonnakohtu kui ka Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a määrused A. G. suhtes. 6.1. Kaitsja leiab jätkuvalt, et Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a määrus on vastuolus KrMK §-ga 67 ja see on kaasa toonud kaitseõiguse rikkumise A. G. suhtes. 6.2. Kaitsja on seisukohal, et KrMK § 67 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab esmakordselt võtta kahtlustatavat vahi alla üksnes kuni 10 ööpäevaks. Seega leiab kaitsja, et Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a kohtumäärusega anti ebaseaduslikult luba pidada A. G.-t vahi all 20 ööpäeva – kuni 28. veebruarini 2001. a. Kuid kaitsja arvates on ebaseaduslik ka 16. veebruari 2001. a kohtumäärus, millega pikendati A. G. vahi all pidamist kuni 8. märtsini 2001. a. Kaitsja rõhutab, et kuna Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a kohtumäärusega antud vahistusluba pidi kehtima kuni 28. veebruarini 2001. a, siis poleks vahepeal – enne viimatinimetatud kuupäeva saabumist – tohtinud aset leida mingit vahistustähtaja pikendamist. Nüüd aga – pärast 16. veebruari 2001. a kohtumääruse tegemist tekkis olukord, et A. G. oli vahi all samaaegselt kahe kohtumääruse alusel. See tähendab aga ka seda, et kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a määruse tegemisel kehtis muuhulgas ka Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a kohtumäärus, siis ei oleks ringkonnakohus tohtinud jätta erikaebust läbi vaatamata, vaid oleks pidanud erikaebuse sisuliselt läbi vaatama ja otsustama A. G. vahi alt vabastamise küsimuse. 6.3. Riigikohtule 7. märtsil 2001. a saadetud avalduses teatab A. G. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov, et käesoleval ajal on A. G. vahi alt vabastatud, kuid ta taotleb siiski erikaebuses püstitatud küsimuse lahendamist, lugedes seda põhimõttelise tähtsusega küsimuseks. 7. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas A. G. kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas erikaebuses sisalduvat taotlust. Prokurör taotles erikaebuse rahuldamata jätmist ja leidis, et kuigi 9. veebruaril 2001. a tehtud kohtumäärus oli ebaseaduslik, parandati viga 16. veebruaril 2001. a tehtud määrusega. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et erikaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel motiividel. 8.1. Kooskõlas PS § 20 lg-s 2 märgituga võib isikult vabaduse võtta eranditult üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Kriminaalmenetluses tõkendina vahi alla võtmise kohaldamisel tuleb «seaduses sätestatud juhtude» all silmas pidada KrMK § 73 lg-s 1 loetletud vahi alla võtmise aluseid. Vahi alla võtmise «seaduses sätestatud kord» hõlmab kõigepealt kõnealuse tõkendiliigi kohaldamiseks ettenähtud kohtumenetluse korda, mis on fikseeritud KrMK § 74 lg-tes 2–5. Kuid vahi alla võtmisega piiratava põhiõiguse – isikuvabaduse olemust arvestades tuleb vahi alla võtmise «seaduses sätestatud korra» alla paigutada ka kõik vahi all pidamise kestvust sätestavad õigusnormid. Seega hõlmab vahi alla võtmise «seaduses sätestatud kord» ka KrMK § 67 lg-s 1 sätestatut. Selle seadusesätte kohaselt võib enne süüdistuse esitamist – seega kahtlustatavale – kohaldada esmakordselt tõkendit mitte enamaks kui 10 ööpäevaks. Tulenevalt eelmärgitust ei toimunud Tallinna Linnakohtu 9. veebruaril 2001. a kohtumääruse alusel A. G. vahi alla võtmine 20 ööpäevaks seadusega sätestatud korras. Kahtlustatava A. G. seaduslik vahi all pidamine oleks pidanud lõppema 18. veebruaril 2001. a ja selle tähtpäeva saabumisel oleks A. G.-l olnud õigus taotleda enese vahi alt vabastamist, sest edasine vahi all pidamine ei oleks enam toimunud seadusega sätestatud korras: kohus ei saa kehtestada sellist ja sealhulgas ka mitte nii pikka põhiõiguse piirangut, mida seaduses ette ei nähta. 8.2 Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda avalduse esitajaga selles, et kuigi kahtlustatava A. G.esmakordne vahi alla võtmine 20 päevaks oli ebaseaduslik, oleks antud juhul A. G. vahi all pidamist saanud pikendada alles siis, kui ta lisaks seaduslikule 10 päevale oleks vahi all viibinud veel ka need kohtuniku poolt ebaseaduslikult määratud täiendavad 10 päeva. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oli tekkinud olukorras täiesti põhjendatud, et 16. veebruari 2001. a – seega kaks päeva enne kahtlustatava A. G. seadusliku vahi all pidamise tähtaja möödumist pikendati A. G. vahi all pidamist. 8.3. Kooskõlas eeltooduga ei saa nõustuda ka erikaebuse esitajaga selles, et pärast 16. veebruari 2001. a kohtumääruse tegemist oleks A. G. viibinud vahi all samaaegselt kahe kohtumääruse alusel. Nii nagu eelnevalt märgitud, lõppes 9. veebruaril 2001. a tehtud kohtumääruse toime 18. veebruaril 2001 ja 16. veebruari 2001. a kohtumääruse toime algas 19. veebruaril 2001. 8.4. Kuna kooskõlas ülaltooduga oli 22. veebruariks 2001. a Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a kohtumäärus kaotanud oma kehtivuse, siis jättis ringkonnakohus erikaebuse põhjendatult läbi vaatamata. Rõhutamist väärib seegi, et selles erikaebuses ei olnud vaidlustatud mitte A. G. vahi alla võtmise sisulist põhjendatust, vaid üksnes seda, et kahtlustatav oli esmakordselt võetud vahi alla pikemaks ajaks kui 10 päeva. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a määruses tunnistati Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2001. a kohtumääruse ekslikkust, kuid märgiti samas, et viga on parandatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: 1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2001. a kohtumäärus A. G. süüdistusasjas. 2. A. G. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikovi erikaebus jätta rahuldamata. Mõista A. G.-lt välja riigituludesse kohtukuluna 495 kr 60 s (nelisada üheksakümmend viis krooni ja kuuskümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil. Kohtumäärus jõustub 12. aprillil 2001. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Ott JÄRVESAAR Liikmed Jüri ILVEST Eerik KERGANDBERG