Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-15-01 Nikolai Dubtšaki süüdistuses KrK § 207 lg 3 p 1 ja § 207^2 lg 1 järgi — RT III, 11, 116

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. märtsil 2001. a 3-1-1-15-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ja liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ning Peeter Vaher vaatas Tartus 30. jaanuaril 2001. a toimunud avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja Nikolai Dubtšaki süüdistuses KrK § 207 lg 3 p 1 ja § 2072 lg 1 järgi Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa Nikolai Dubtšaki kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. N. Dubtšak mõisteti Tallinna Linnakohtu 21. juuni 2000. a kohtuotsusega süüdi KrK § 207 lg 3 p 1 järgi selles, et ta: 1.1. ebaseaduslikult omandas tuvastamata asjaoludel, ajal ja kohas püstolkuulipilduja PPS nr DK07826 ja hoidis seda kindlakstegemata kohas kuni 15. detsembrini 1997. aastal, mil ta Tallinnas Pärnu mnt 67a asuva Ajakirjandusmaja juures müüs selle 1200 USD eest kuritegu matkinud Keskkriminaalpolitsei töötajale Vaido Alterile; 1.2. ebaseaduslikult omandas tuvastamata asjaoludel, ajal ja kohas püstolkuulipilduja PPS nr KM 2670 ja hoidis seda oma elukohas Keilas Kruusa tn 15–10 kuni 11. märtsini 1999. a, mil ta Tallinnas Balti jaama juures müüs selle 800 USD eest kuritegu matkinud Keskkriminaalpolitsei töötajale V. Alterile. KrK § 207 lg 3 p 1 järgi karistati N. Dubtšaki vabadusekaotusega kaheks aastaks. 2. Sama kohtuotsusega tunnistati N. Dubtšak süüdi KrK § 2072 lg 1 järgi tulirelva helisummuti ebaseaduslikus omandamises, hoidmises ja müümises ning teda karistati selle süüdistuse järgi vabadusekaotusega kolmeks kuuks. 3. KrK § 40 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga, mõisteti N. Dubtšakile kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 207 lg 3 p 2 järgi mõisteti N. Dubtšak õigeks. 4. Linnakohtu sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Sergei Stolbov. 5. Tallinna Linnakohtu 21. juuni 2000. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse N. Dubtšaki ja S. Stolbovi kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov. Kaitsja leidis, et linnakohus on vääralt lugenud lubatavaks tõendiks kuriteo matkija V. Alterit poolt tunnistajana antud ütlused. 6. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata. Menetlus Riigikohtus 7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2000. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse N. Dubtšaki kaitsja L. Olovjanišikov, kes taotleb alamastme kohtute otsuste tühistamist N. Dubtšaki süüditunnistamise osas 15. detsembril 1997. a aset leidnud kuriteoepisoodis ja oma kaitsealuse suhtes KrK § 47 kohaldamist. Kassaator rõhutab, et N. Dubtšaki süüditunnistamisel kõnealuses kuriteoepisoodis tugineti üksnes kuriteo matkija V. Alteri ütlustele. Kaitsja arvates ei ole aga V. Alterit võimalik käsitada tunnistajana tulenevalt tema seotusest kuriteoga. Kaitsja leiab, et tegelikult tuleks V. Alterit lugeda pigem kuriteole kihutajaks, kuivõrd tema tegevus ei olnud suunatud mitte kuriteo või kurjategija isiku väljaselgitamisele, vaid hoopis kuriteo toimepanemisele. Kassaator osutab ka sellele, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu V. Alteri suhtes KrK §-s 132 sätestatu kohaldamist. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis vaatas kriminaalasja läbi 21. detsembril 2000. a. Kuna kohtukoosseisu liikmetel tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel, siis, juhindudes AKKS § 58 lg-st 1 andis kolmeliikmeline kohtukoosseis kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. 9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetas vandeadvokaat L. Olovjanišnikov kassatsioonkaebust, rõhutades eriti seda, et kui mitte nõuda seda, et kuriteo matkimise puhul peaks tõendiks olema selle matkimise salvestus, siis on oht, et matkimine ja seega ka kuriteo väidetav toimepanemine võib asenduda ütlustega selle sündmuse kohta. Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kassatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus järgmistel motiividel. 10.1. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kuriteo matkija ei saa kriminaalasja menetlemisel olla tunnistaja ja et tema ütlused ei kuulu lubatavate tõendite hulka. Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et kriminaalmenetluse seaduses ei tunta sellist tõendit, nagu «imitaatori ütlused». Kuid KrMK § 51 lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga isiku, kelle kohta on andmeid, et ta teab fakte, millel on kriminaalasjas tähtsust, ja kes on võimeline nende kohta andma õigeid ütlusi. KrMK ei keela tunnistajana üle kuulata politseiametnikke, kui nad vastavad KrMK § 51 lg 1 tingimustele, st teavad fakte, mis omavad kriminaalasjas tähtsust, ning on võimelised andma nende kohta õigeid ütlusi. Tunnistajana üle kuulatud V. Alter oli isik, kellele viimase ütluste kohaselt N. Dubtšak müüs püstolkuulipilduja. V. Alter ei toiminud selles kriminaalasjas uurijana ja ei andnud ka mitte ütlusi oma tegevuse kohta uurijana ning seetõttu ei ole tema ülekuulamine tunnistajana vastuolus Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-113-96 (RT III, 1996, 31, 399) märgituga, et uurija ei saa olla tunnistajaks tema enda poolt läbiviidud uurimistoimingutega kogutud teabe suhtes. 10.2. Nõustuda ei saa ka kassaatori selle väitega, et V. Alterit tuleks käsitada pigem kuriteole kihutajana, sest tema tegevus ei olnud suunatud mitte kuriteo või kurjategija isiku väljaselgitamisele, vaid hoopis kuriteo toimepanemisele. Formaalselt tõepoolest kuriteole kihutamisele sarnanenud V. Alteri tegevuse õigusvastasus on kooskõlas KrK §-s 132 sätestatuga välistatud põhjusel, et ta oli õigustatud antud kuritegu matkima. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et kuna kooskõlas jälitustegevuse seaduse § 13 lg-s 4 sätestatuga võidakse kohtuniku luba erandtoiminguks anda kuni kaheks kuuks koos edasise korduva pikendamisvõimalusega samaks tähtajaks ning kuna kuriteo matkimiseks loa andmise osas puuduvad jälitustegevuse seaduses erisätted, siis järelikult ei pea seadusandja tahte kohaselt kuriteo matkimine olema obligatoorselt ühekordne ja suhteliselt lühikesse ajavahemikku mahtuv käitumisakt, vaid võib endast kujutada ka pikemat aega vältavat tegevust. 10.3. Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2 p-s 4 ja KrK §-s 132 on kuritegude matkimise eesmärgiks tõepoolest loetud kurjategija kinnipidamist või kuriteo väljaselgitamist. Kuid jälitustegevuse süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on jälitustegevus ja sealhulgas ka kuritegude matkimine põhjendatud kahtluse korral lubatavad ka enne kuriteotunnuste ilmnemist ja seega ka enne seda, kui on alust rääkida kurjategijast. Nii on jälitustegevuse seaduse § 9 lg 1 p-s 3 sätestatud, et jälitusmenetluse alustamise ajendiks võivad muuhulgas olla ka andmed ettevalmistatava või toimepandava esimese astme kuriteo või tahtlikult toimepandava teise astme kuriteo kohta, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt nelja aastane vabadusekaotus, kui need andmed ei ole piisavad kohtueelse uurimise alustamiseks. Samas aga ei tulene ei jälitustegevuse seadusest ega ka mitte kriminaalmenetluse koodeksist, et kriminaalmenetluse alustamise eelselt jälitustegevusega kogutav teave ei saaks olla kriminaalmenetluses tõendiks. 10.4. Käesolevas kriminaalasjas oli Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kuriteo matkimine suunatud toimepandud kuriteo väljaselgitamisele ja olemasoleva kurjategija kinnipidamisele selles mõttes, et enne kuriteo matkimist oli N. Dubtšak toime pannud tulirelva ebaseadusliku omandamise ja hoidmise. 10.5. Nõustuda tuleb prokuröri poolt Riigikohtu istungil avaldatud seisukohaga, et KrK §-s 132 sätestatu kohaselt ei ole kuriteo matkimine kuritegu. Juhul kui ei vaidlustata kuriteo matkimise kooskõla jälitustegevuse seaduses sätestatud nõuetega, puudub vajadus iseseisva menetlusliku sammu astumiseks, puudub vajadus viitega KrK §-le 132 kuriteo matkija suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st, 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2000. a otsus Nikolai Dubtšaki süüdistusasjas jätta muutmata. 2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 6. märtsil 2001. aastal, on lõplik ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri ILVEST Liikmed Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Jüri RÄTSEP Peeter VAHER